Hoovide potentsiaal

Kesklinnas saab poolavalikku väärtuslikku ruumi luua hoovidesse. Õu võiks parkla asemel olla mänguväljak, taskupark, kogukonnaaed ja palju muudki.

GRETE LIIS NAGELMANN

Siinses kliimas on hoovid olnud teisejärguline väliruum. Mööda on vaadatud tõsiasjast, et õu on võimalusrohke paik, mis väljakute ja platside kõrval rikastab ja mitmekesistab linna. Eestis ja lähinaabrite juures on sisehoovid taganud küll privaatsuse, aga ei ole soodustanud õues viibimist ja suhtlemist. Aeg on harjumusi muuta.

Ajalugu ja kuvand

Skandinaavia maades on sisehoove kasutatud loomade hõlpsamaks karjatamiseks, kuid aegade jooksul kujunesid neist ruumid, kus tehti süüa, pesti ja kuivatati pesu, tehti tööd, koguneti ja suheldi.

Ka eesti taluarhitektuurist saab tuua näiteid sisehooviga kompleksidest. Näiteks kinnise hooviplaneeringuga setu talud, mille hoonetevahelised avad on väravate ja palktaraga suletud nii, et moodustub kinnine nn kindlushoov.¹ Linnakeskkonnas on sisehoov teistsuguse iseloomuga, sest paratamatult konkureerib see tänavaruumiga.

Kui XIX sajandil elanike arv Berliinis ja Kopenhaagenis hüppeliselt kasvas, ehitati peente tänavaäärsete majade taha töölistele hoovimaju. Nii hakkas levima arusaam, et hoov on vaese inimese ruum, mis on pime, ülerahvastatud ja teisejärguline, et see on koht väliköögile, käimlale, kuuridele, abiruumidele, tagatrepile ja muule säärasele. See kuvand on visa kaduma.

Ka paljud Tallinna kesklinna hoovid ja sisehoovid on alakasutuses, heakorrastamata, kaootilised või kasutuses parklana. Nõukogudeaegse kollektiivsuse vaimus kujundatud hoovid on nüüd mitme korteriühistu vahel osadeks jagatud ja taradega tükeldatud. Elanike soovid ja vajadused on seetõttu visad realiseeruma. Omandisuhted ilmutavad end ka füüsiliselt: õu on tihti raudaiaga väikesteks osadeks jagatud, läbipääsud on pärast 1990. aastate erastamist suletud ning jäänudki kinni. Hoovialade sellise tükeldamise aeg peaks olema möödas. Muudatuste käigus ei tohi unustada, et igasugune piir on alati kahepoolne, seega tuleb kesklinnas privaatsuse, turvalisuse ja elanike heaolu nimel luua selline eraldusjoon, mis rahuldaks kõigi osaliste soove ja vajadusi.

Hea väliruumi vajalikkus

Ajal mil paljud Euroopa linnad seisavad silmitsi ruumipuuduse, rohealade nappuse ja ülemaailmse pandeemiaga, mis sunnib inimesi paiksemaks ja suunab rohkem kasutama kodulähedast avalikku ruumi, on vajadus kvaliteetse väliruumi järele suurem kui eales varem. Tallinna kesklinnas on palju planeerimata vaba ruumi. Need on sisehoovid, mis ruumina on alahinnatud, kuid millel on kõik eeldused, et leevendada mainitud kitsaskohti.

Kui tihti põhjendatakse õueruumi kehva kvaliteeti ja vähest kasutust Eesti kehva kliimaga, siis pandeemia on näidanud, et tegelikult võib õues kõike teha ka väljaspool suvehooaega. Avalik ruum, ennekõike pargid, on pandeemia ajal tõestanud oma vajalikkust. Juurdepääsust loodusele, sportimisvõimalustele ja vaba aja veetmisele on saanud esmatähtis vajadus nii üksikisikule kui ka ühiskonnale.

Paari talvega on juba tekkinud harjumus rohkem õues viibida ja see on hea hüppelaud, et rajada rohkem kvaliteetset linnaruumi ka kesklinna, kus praegu domineerib inimvaenulik autode keskkond. Muudatuste tegemiseks tuleb alustada hoovide ümberorganiseerimisest, sest seal peitub suur sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik ja linnaehituslik potentsiaal.

Funktsionaalsus ja võimalused

Hoovidesse saab kujundada heaolu pakkuva väliruumi. Sisehoovidest võiks ka meie kliimas saada kevaditi ja sügiseti linlaste meelispaik. Kiviseinad ja katendid koguvad soojust, kiirgavad seda hiljem välja, aidates nii pikendada suvehooaega. Ümbritsevad seinad kaitsevad ka külma tuule eest. Hoonetest piiratud hoovi võib käsitada kui suurt välituba. Sääraselt kaitstud ruumid on paindlikud nii funktsioonilt kui hooajaliselt. Kui hoovialal on parkimine hästi korraldatud või autod suisa hoovist välja viidud, pakub õu ka lastele turvalist mängukeskkonda.

Sisehoovidesse võivad endiselt mahtuda ka ühine väliköök, tööriistakuur, kasvuhoone, töökoda, rattaparkla ja palju muud. Selliste funktsioonide hoovi paigutamine jätab rohkem ruumi elu- ja äriruumidele hoone sees, ühtlasi soosib hea sisehoov naabrite juhuslikke kohtumisi. Paljud kesklinna hooned on varem projekteeritud soklikorrusega ning panipaigad paiknevad keldrikorrusel, kuhu, eriti vanemate hoonete puhul, on ligipääs lapsevankri või jalgrattaga raskendatud. Seega tagavad hoovi abihooned parema ligipääsu ühiskonna eri liikumisvõimega liikmetele.

Linna sisehoovid on eraldatud mootor­sõidukite põhjustatud õhusaastest ning see annab parema võimaluse ka linnaaiandusega tegelemiseks.

Talvel kasutatakse Tallinnas libeduse­tõrjeks soola, mis ei meeldi linnahaljastusele. Hoovialadel pole vaja soola kasutada ja see pakub võimaluse püsiva liigirikka kõrg- ja madalhaljastuse rajamiseks. Hoovidele on Tallinna kliimastrateegiaga pandud ka sademevee kogumise ülesanne.

Läbimõeldult kavandatud õu mõjub hästi närvisüsteemile, sest üldjuhul võtavad ümbritsevad hooned kinni tänavalt kostva liiklusmüra. Hoovid pakuvad kiire elutempoga linlasele paika hingetõmbeks ja enesesse vaatamiseks. Vaikne ruum on ka vaimset tööd soosiv keskkond, sest vaikus aitab paremini keskenduda.

Selle potentsiaali realiseerimiseks tuleb hoovidega süsteemselt tegeleda. Näiteks teostas Kopenhaageni linn aastatel 2013–2017 mitu näidisprojekti, mille käigus rajati sisehoovidesse vihmavett koguvad taskupargid. Linn rahastab aastas kümmet projekti eesmärgiga renoveerida ja nüüdisajastada vanad sisehoovid. Soovitakse luua sidus võrgustik, mis ergutaks elanike kokkusaamisi ning aitaks kohaneda kliimamuutusega.

Hoovide osa linnakeskkonna parandamisel

Tallinna kesklinn on hõre ja tänavavõrk ebaühtlane. Juhusliku linnaruumi kujunemise põhjused ulatuvad nii 1944. aasta märtsipommitamise aega kui ka sovetliku linnaplaneerimise põhimõteteni, mille järgi loodigi hõredamat kesklinna. Tallinna linnapilti on jälje jätnud ka maareform ja 1990. aastad, mil linnaehituses püüti tühimikke täita.

Kesklinnas keeb vilgas elu, kuid vajaka jääb elanikest ja ruumilisest tihedusest, napib kokkusaamiskohti, ajaveetmisruumi, sportimis- ja mänguvõimalusi. Jalakäijale on tänaval vähe rohelust ja avalikke rohealasid, kuid autodel on palju ruumi. Üks võimalus seda parandada on teha läbipääsud ja väikesed otseteed läbi sisehoovide. Tänavavõrgu arendamisega on vaja tegeleda järjepidevalt, väiksemateks osadeks on vaja jagada suured 200–300 meetrit pikad kvartalid, mille sissepääsud suleti väravatega 1990. aastatel ning suured terviklikud hoovid jagati väikesteks monofunktsionaalseteks osadeks. Vaja on uusi kvartalisiseseid läbipääse, mis teeksid linnaruumi jalgsi paremini läbitavaks.

Palju on hoove, kus kössitavad nukralt lagunenud garaažid ja abihooned, enne nende lammutamist ja hoovide täisehitamist tuleks mõelda, kuidas ehitada uued hoovimajad, milline on hoovi paindlik ruumiprogramm. Terve päeva aktiivses kasutuses hoov loob turvatunde.

Saarestik

Kesklinna sisehoovid on kui arhipelaag, lähestikku paiknev saarestik, kus hoovid ehk saared moodustavad süsteemi. Linnas kui keerulises üksuses on palju selliseid eraldatud osi, mis esmapilgul ei moodusta tervikut, kuid süvenemisel on võimalik mustrid välja tuua.

Hollandi arhitekt, urbanist ja arhitektuuriteoreetik Rem Koolhaas on kirjutanud, et eraldiseisvaid linnalisi saari ei pea ühendama ainult arhitektuuri omadused, ühenduslülid on ka sotsiaalsed. Nii mõeldes ja linna vaadeldes on selgelt näha, et hoovidesse saab luua just sellise linnalise süsteemi, mis on kohtumispaik; ruumi, mis pakub tegevust; ruumi, mis loob kohaidentiteedi ja linnakuvandi.

Hoov kui sotsiaalne katel

Arhitektuuri ja linnaplaneerimise üks ülesandeid on intiimse ja avaliku ruumi tasakaalu tagamine. Siinkohal ei pea ma silmas era- ja avaliku omandi suhet, vaid ruumi privaatsust. Heaolu sõltub paljuski isikliku ruumi olemasolust, kuid veelgi enam sellest, milline on avaliku ja privaatsfääri osakaal ja seosed. Olukord, kus privaatne ja avalik ruum põrkuvad ilma vaheruumita, võib tekitada ängi, sest puudub kontroll ruumi üle.²

Linna tasandil esindab sotsiaalset ruumi eelkõige avalik ruum, sest see on ligipääsetav kõigile. See on läbikäimise ja kaaslinastega tutvumise keskkond, mis aitab kaasa kogukonnatunde tekkimisele ja säilimisele. Suhtlus ja juhuslikud kohtumised on aga avalikust ruumist kadumas, sest oma asju aetakse kodunt, elutoa diivanilt interneti teel ega satuta enam füüsilisse avalikku ruumi.³

Sotsiaalne ruum on selline, mis toetab suhtlemist ja ühiseid ettevõtmisi, aga jätab selle juures kasutajale vabad käed oma tegevus ruumis ise valida, ruumi ei tohi üle koormata. Tuleb jätta õhku, kavandada paindlikku ruumi, et saaks ise valida, kuidas midagi kasutada. Näiteks meeldib lastele mängida sellistes kohtades ja selliste asjadega, mis pole otseselt mõeldud mängimiseks. Kesklinna hoovides on muu hulgas suur potentsiaal turvalise mängukeskkonna loomiseks ning iganenud korterlaste­aedade laienemiseks sisehoovi.

Uus ruumitüüp

Tallinna kesklinna hooviruumi tulevik on lahtine, kuid üha rohkem tehakse juttu selle teemaga tegelemisest, algatatud on Tallinna kesklinna üldplaneering, kus ka hoovid saavad loodetavasti teenitud tähelepanu. Selleks tuleb tegeleda teadlikkuse suurendamise ja potentsiaali näitamisega.

Viisin Kompassi asumis läbi küsitluse, millest selgus, et elanike soovid ja ootused hooviruumile on tagasihoidlikud, ennemini sooviti väikest sekkumist kui täielikku ümberkorraldamist. Puudust tunti rattaparklast, haljastusest ja istumiskohtadest. Peale väike­vormide on hoovidesse vaja tegevusruumi, mis huvitaks ja kaasaks nii noori kui vanu, elanikke ja külalisi. Sel viisil aitab hoovi­ruum kaasa suhtlemisele ja läbikäimisele, paraneb ruumi turvalisus ja atraktiivsus ning väljakute, parkide ja tänavate kõrvale tekib veel üks (pool)avaliku ruumi tüüp.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Kaasavad hoovid. Inimkeskne hooviruum Tallinna südalinna näitel (juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann).

1 MTÜ Vanaajamaja ja Ahto Raudoja, Setomaa traditsioonilise arhitektuuri põhijooni. Seto instituut, 2014.

2 Bettina Sigmund, Acceptance of Density. – Detail, 04.2020.

3 Kenny Cupers, Markus Miessen, Spaces of Uncertainty. Verlag Müller + Busmann BG, 2002.