Elu võimalikkusest maal

Taluarhitektuuri kestmist ei taga ainult traditsiooniliste renoveerimislahenduste tundmine või oskuslike taastajate olemasolu. See nõuab ka tugevaid omavalitsusi.

RASMUS KASK

Kuu aega tagasi oli teemal „Mida teha Eesti kohaliku omavalitsuse arendamiseks?“ riigikogu maaelukomisjoni avalik istung, mille aluseks oli värskelt valminud uuring „Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus“.1 Arutelu keskseteks küsimusteks olid jätkuvad maaelu mured: rahvastiku kahanemine ja vananemine, elanikkonna koondumine suurematesse linnalistesse keskustesse, ebaühtlane regionaalareng ja omavalitsuste ressursside piiratus. Haldusreformile vaatamata ei ole igal pool tekkinud tugevaid omavalitsusi, kes suudaksid eelloetletud raskustele vastu seista.

Uuringu kohaselt on uute linnade ja valdade haldussuutlikkuse tõstmiseks vaja süsteemseid muudatusi kolmes põhilises suunas: parandada regionaalarengu strateegilist juhtimist ja arendamist, detsentraliseerida riigivõimu funktsioone ning tugevdada valdadeüleste regionaaltasandite toimimist. Konkreetsete meetmetena nimetatakse näiteks arengukomisjoni loomist riigikogu juurde, regionaalarengu põhimõtete määratlemist, omavalitsuste finantsautonoomia suurendamist, kohalike kogukondade võimestamist, seniste maakondade funktsioonide üleandmist omavalitsusliitudele jne. Olles viimasel ajal harjunud kuulma regionaalpoliitikast ainult seoses järjekordse ministeeriumi töökohtade pealinnast väljaviimisega, on äärmiselt värskendav lugeda laiahaardelist ja konkreetseid lahendusi pakkuvat analüüsi.

Elan regionaalarengu valdkonnas toimuvale kaasa, sest see puudutab otseselt mu tööd taluarhitektuuri säilimise osas. Juba mõnda aega ei seisa maaehituspärandi kestmajäämine mitte üksnes traditsiooniliste renoveerimis­lahenduste tundmise, omanike pärandit asutava suhtumise ega oskuslike taastajate puudumise taga, vaid sõltub otseselt elu võimalikkusest maal. Pangad ei taha anda laenu hoonete ostuks ega remondiks, kinnisvarasse tehtud investeeringud ei too ennast tagasi, ligipääsetavus nii ühistranspordi kehva korralduse kui ka teede viletsa seisukorra tõttu on halvenenud ning naabreid, kelle abile loota, on jäänud aina vähemaks.

Kohalike omavalitsuste vaate paremaks mõistmiseks küsitlesin suvel mitme valla 13 ametnikku, kelle hulgas oli ehitusnõunikke, arhitekte ja planeerijaid. Eesmärgiks oli välja selgitada väga kitsa valdkonna ehk taluarhitektuuri kultuuripärandi positsioon ja roll valdade strateegilistes valikutes ning igapäevases töös. Koorunud tähelepanekud annavad regionaalarengu probleemidest pisut teistsuguse pildi. Kuna iga omavalitsus on omaette maailm ning vastused kujunesid äärmiselt eriilmeliseks, siis sarnanevad siinsed järeldused vilksamisi kaleidoskoobis nähtud kujutise kirjeldusega – üldistusi ei hoia koos niivõrd tegelikkus, kuivõrd hinnanguline pilk.

Nähtamatu taluarhitektuur

R: „Kuidas taluarhitektuur üldse ehitusvaldkonnas päevakorda tõuseb?“

D: „Ega tegelikult …“

R: „Kas see eristub kuidagi teistest majadest või on tal üldse mingeid …“

D: „Absoluutselt mitte. … Maja on maja, hoone on hoone, rajatis on rajatis.“

A: „Seal on ühte pidi lihtsalt see, et kuidas me saame ette kirjutada, kuidas inimene elada tahab. Oma kinnistul ja oma majas. Ma ei tea, palju neid algupäraseid üldse säilinud on. Neid on siin järjest ümber ehitatud. Tõenäoliselt aidad või kõrvalhooned on siin algupäraselt säilinud, aga elamud on suures osas juba n-ö ära rikutud selles osas.“

Kuna viisin end enne ametnike küsitlemist valdade üldplaneeringuga kurssi, teadsin ette, et vanad talumajad ei ole arvatavasti prioriteet ning leiavad mainimist ainult seoses miljööväärtuslike aladega. Sellegipoolest tabas mind ootamatult tõdemus, et ametnike igapäevatöös, kui tuleb menetleda ehitusteatisi või kasutusloataotlusi, ei ole hoone olemusel mitte mingit rolli. Olgu kuur või tornmaja, paberimajandus on ikka sama ega puuduta ehitise kultuuriloolist konteksti. Isegi miljööväärtuslike alade puhul on tegu pigem soovitusliku formaalsusega, sest püütakse vältida mis tahes piiravate tingimuste seadmist omanikule. Teiseks ilmnes ametnike väga spetsiifiline ja instrumentaalne arusaam kultuurist. See sarnaneb muinsuskaitse printsiipidega: kultuuriväärtus on avalik hüve, mille määratlemisele järgneb valla kohustus seda omaniku teadmatuse eest kaitsta. Kui ei määratle, siis ei ole ka kohustust. Taluarhitektuuris ei nähta elanike kohatunde kandjat, vaatamisväärset maastikuelementi ega elukeskkonda, s.t ei teadvustata selle mitmetasandilist potentsiaali ega kasutusvõimalusi, mida kätkeb endas üks hoone. Täpsemalt, ametnikud tunnevad need aspektid vägagi hästi ära ja oskavad neid hinnata, kuid ei näe sellel teadmisel paraku ühtegi kokkupuutepunkti oma igapäevase tööga. Kitsapiiriline menetlustoiming ei suuda endasse haarata laiemat väärtuskonteksti, mis aitaks mõtestada ehitatud ruumi regionaalarengu ressursina.

Vestluses ametnikega jõudsime mõnikord küsimuseni, mida saaks ära teha siis, kui töö eesmärk ei oleks mitte dokumendi vormistamine, vaid püüe taluarhitektuuri hoida ja väärtustada. Esimese asjana tuli nii mõnelegi meelde, et valda on helistatud ja küsitud, kas pole ehk mõnda vaba talukohta, kuhu saaks kohe sisse kolida. Võimalik lahendus oleks ülevaade piirkonna taluarhitektuurist ning andmehaldussüsteem, mille alusel soovitusi anda. Kui küsisin, mis takistab selle mõtte elluviimist, siis oli alati vastus üks: ressursipuudus. Või teine näide: kuna riik soovib üha rohkem teid anda üle kohalikele omavalitsustele,2 kelle tulubaas on kahanemas, tuleb paratamatult teha raske valik teehoolduse osas ning kõrvalisemad teed üldse maha kanda. Tühjalt seisvaid, kuigi veel taastatavaid kohti ähvardab ligipääsu kadumise korral kindel häving. Pole vist ühtegi omavalitsust, kus hetkel mõeldaks, milline potentsiaal tühjade talude näol nende regioonis end peita võib ning kui suurt ressursikadu tähendab ühe tee võssakasvamine.

Probleemikeskne regionaalarengu käsitlus

R: „Kas vallal on üldse ülevaade, kui palju talukohti tühjana seisab ja palju neid on juba taastatud?“

D: „Mingit registrit nüüd küll ei ole.“

R: „Aga kas see oleks vajalik tööks?“

D: „Mina vastan oma positsiooni pealt praegu, et meile konkreetselt – ehitusteenistusele – see ei annaks mitte midagi. Aga ma saan aru, et tegelikult üldiselt muidugi oleks ju tore teada, et vot see talukoht, need hooned. On mingi ülevaade, et hooned on näiteks lagunenud. Nii, siin vajaksid, et siin elatakse sees, siin kasutatakse näiteks suvilana. … Tegelikult see info oleks omavalitsusele, vallale [ressurss].“

H: „Nüüd on küsimus see, et kui palju [taluarhitektuur] paistab sealt teiste küsimuste hulgast üldse välja, et kas ta on prioriteet või ta on üks paljudest küsimustest.“

Kui kuuldu põhjal kuidagi kokku võtta praeguste omavalitsuste olemus ja toimingud, siis kerkib paratamatult silme ette masin, mis püüab korraga kustutada suurt hulka tulekahjusid, kuigi raha on selleks järjest vähem. Lahendust ootavad keskkonda risustavad kasutuseta seisvad hooned, ametnike kasvav haldusmenetluskoormus ning ligipääsetavuse küsimus teede heakorra kontekstis. Jah, oleks hea ja vajalik omada ülevaadet ehituspärandi seisukorrast, kasutusest ja omanike ootustest, kuid sellise andmestiku koostamine nõuab vahendeid ega paikne prioriteetide seas kuigi kõrgel kohal. Teoreetikud soovitavad kahanevate finantsvõimalustega kohalikel omavalitsustel mõelda mitterahaliste ressursside (nt aktiivsed kohalikud) kaardistamisele ja arendamisele3 ning otsida vanadele kitsaskohtadele (nt ühistranspordikorraldus) uusi lahendusi (nt sõidujagamine).4

Tegelikult napib vähem suutlikes valdades analüütilist võimekust. Eelkõige seetõttu, et mis tahes uuringu tellimine on omavalitsusele kulukas ettevõtmine, mis ei saa garanteerida rahas mõõdetavat positiivset arengut. Raha on aga teadupoolest alati vähe ning palju „tõhusamalt“ saab seda kulutada mõne teelõigu kõvakattega katmiseks. Teiseks, isegi kui ametnikud tunnevad huvi uute teoreetiliste lähenemiste vastu, ei ole neil oma pingelise töö kõrvalt pahatihti aega end akadeemilises maailmas toimuvaga kursis hoida. Kolmandaks, isegi kui teadmised on olemas, siis seavad töökorralduse raamid väga selged piirid, takistades mis tahes eksperimenteerimist näiteks kogukondade kaasamisel, rääkimata vahendite eraldamisest selliseks tegevuseks. Uute lahenduste leidmist ei takista mitte ametnike tahe või ideepuudus, vaid tööolude kitsad raamid. Nii jätkataksegi pigem juba harjumusest probleemikeskselt ja püütakse kustutada tulekahjusid, mis kipuvad vägisi kontrolli alt väljuma.

Riikliku tasandi strateegiad, kus analüütilist võimekust on rohkem, jäävad aga liiga üldsõnaliseks ega aita kohapealsetel ametnikel mõista oma valla valupunkte. Kui küsisin kõrgema tasandi strateegilistes dokumentides esitatud arenguvisioonide ja suuniste kohta, siis vastati sageli, et igapäevases töös neist paraku suuremat kasu ei ole ning pärast koostamist pannakse need riiulile tolmu koguma. Minu eesmärk ei ole siin maha teha kogu tänuväärset uurimistööd, mida regionaalarengu vallas on tehtud ja tehakse, vaid osutada omavalitsuste toimimises nõrgale küljele, mis vääriks rohkem tähelepanu. Väikesteks töölõikudeks killustatud tööjaotus nii ehituses kui ka planeerimises, tööjõupuudus ja vähene pädevus teevad olukorra eriti keeruliseks. Valdadel enestel peaks olema ka praegusest palju rohkem vahendeid panustamaks oma visioonide, probleemide ja töömetoodika ümbermõtestamisele.

Riik on omavalitsusest kaugel

F: „Aga ma jõudsin järelduseni, et tegelikult see [ehitusregulatsiooni] süsteem oli … üles ehitatud Tallinna vajaduste rahuldamiseks … aga mitte keegi mitte kunagi tegelikult ei mõelnud sellele, et täpselt sama süsteem peaks kehtima ka mingis tagaotsa külas.

C: „No jah, aga samas [kahaneva planeerimise juhendis] on sellised olulised põhimõtted, et kui ütleme, et Tallinn ja Harjumaa peaksid nagu arengut suunama läbi piirangute, siis selline kahanev piirkond, tema võib-olla peaks mõtlema nende piirangute leevendamise peale just.“

Vestluse lõviosa moodustasid arutelud ehitusseadustiku ja ehitusregistri (EHR) üle, mis tähendavad ametnikele igapäevast frustratsiooni ja osutavad, et riik on kohalikust omavalitsusest kaugel. Esimene on seda nimelt oma üle­regulatsiooni poolest ning teine läbi mõtlemata lisakohustusena, mis on ummistanud töölauad paljudes valdades. EHRi täiendamisel on pandud omavalitsustele kohustus sisestada aastaks 2020 andmebaasi kõik hooned, mille pindala on suurem kui 20 ruutmeetrit, ilma et selle töö teostamiseks oleks eraldatud vahendeid. Maapiirkondades on aga hulganisti vanu taluhooneid, mida pole keegi kunagi mõõdistanud, ning see tähendab nii halduskoormuse kasvu ametnikele kui ka suuri lisakulutusi omanikele. Kui veel mõne aasta eest enne uue ehitusseadustiku kehtestamist oli kohapealse kaalutlusotsuse tegemise võimalus suurem, siis nüüd ei saa ka heas usus lubada üle 20ruutmeetriseid kuure ehitada ilma EHRi süsteemis kohustusliku pädeva isiku allkirjastatud jooniseta. Võib juhtuda, et peaaegu pool kuuri maksumusest tuleneb paberimäärimisest ning see tekitab arusaadavalt maaelanikes trotsi. Vallad küll püüavad oma planeeringutes ehitustegevusele võimalikult vähe nõudmisi esitada ja piiranguid seada, kuid ehitusseadustikust ei saa üle ega ümber.

Maapiirkondades, kus aegade hämarusest saati on ehitatud oma vajaduste ja äranägemise järgi, tekitab üleregulatsioon pingeid omavalitsuse ja elanike ning omavalitsuse ja riigi vahel. Kõrvaltvaatajana jääb tahes-tahtmata mulje, et haldustasandite vahel on tõsiseid suhtlusprobleeme, sest ametnike murelik tagasiside pole olukorda parandanud ja nii on tekkinud juba ette tõrjuv hoiak riigi mis tahes sekkumise suhtes. Kindlasti ei taha ma sellega väita, et mingeid reegleid ei peaks üldse olema, kuid hajaasustatud piirkondades, kus oht oma ehitustegevusega kellegi teise huve riivata on tihti olematu, võiks hooneid püstitada praegusest palju väiksema paberimäärimisega. Praegu tundub liigutavat nii seadusandluse kui tehniliste vahendite poolest hoopis vastassuunas.

Elu võimalikkusest maal

Loodan väga, et artikli alguses viidatud uuringu tulemusi võetakse tõsiselt ning järgmine valitsus asub soovitusi ellu viima. Ainult tugevad omavalitsused on võimelised mõtlema taluarhitektuurist kui ressursist – kohast, kuhu elanikud saavad tagasi tulla – ning on valmis panustama kultuuripärandi säilimisse enam, kui seda näeb ette pool lehekülge üldsõnalisi soovitusi miljööalade planeerimiseks. Vastasel juhul võib mõnekümne aasta pärast maaehituspärandit kohata ainult muuseumides või suvilatena.

Omavalitsus ei ole ainult abstraktne võimu- ja rahajagamismasin, vaid (iga vald omamoodi) kogum isiksusi oma juurdunud veendumuste ja tööviisidega. Üks osa mis tahes tehnilisest lahendusest peab olema kohaliku tasandi olmemurede mõistmine, mis vähendaks ametnike skepsist riigitasandi suhtes ning tagaks lahenduste tõhusama rakendamise. Lisaks süsteemidele tuleks uuendada ka mõttelaadi, et lisarahastus – kui see peaks kusagilt tulema – ei läheks ainult löökaukude lappimiseks, vaid ka regionaalarengu laiemaks mõtestamiseks valdades kohapeal. Jääb üle ainult loota, et kunagi jõuavad omavalitsused taluarhitektuuri ülevaadete, teise kodu omanike vajaduste kaardistamiste või ka näiteks ruumijäätmetega toime­tulemise strateegiate koostamiseni.5

1 Kesten Kattai, Sulev Lääne, Rivo Noorkõiv, Veiko Sepp, Georg Sootla, Mikk Lõhmus, Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus. Analüüsi lõpparuanne. Tallinna Ülikool, 2019.

2 Mirjam Nutov, Margus Muld, Riik tahab anda 3400 km kõrvalteid kohalikele omavalitsustele. – ERR 3. XII 2018.

3 Josefina Syssner, Marlies Meijer, Informal Planning in Depopulating Rural Areas: A resource-based view on informal planning practices. – European Countryside 2017, kd 9, nr 3, lk 458–472.

4 Veiko Sepp, Jaanus Veemaa, Shrinking regions and innovative solutions: entrepreneurship, employment and the accessibility of services. Study Report. Tartu Ülikool, RAKE, 2017.

5 Indrek Rünkla, Ruumijäätmed. – Sirp 18. V 2018.

Talumajade seisukorda mõjutavad suuresti kohaliku omavalitsuse tegemised ja tegematajätmised. Isegi lagunenud rehetare on potentsiaal ja ressurss, sest kusagil võib olla keegi, kes näeb väsinud hoones oma kodu.

Iga korrastatud talumaja on kohaliku arengu seisukohast suur võit ja selleni jõudmiseks tuleks kõrvaldada kõik bürokraatlikud takistused.

2 × Heiki Pärdi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht