Elu, surm ja ruum nende vahel

Eesti surmakultuuri uus perspektiiv ehk üleminekudisain toob parema tuleviku. Milline on keskkonnasõbralik ja leinajat toetav matus aastal 2050?

KAIA TUNGAL

Aastaks 2050 võiks ühiskond olla liikunud loodussäästlikuma tehnoloogia suunas ja otsustanud oma surnud taaskomponeerida (recompose).1 Tehnoloogia põhineb kompostimise põhitõdedel, kuid toimub kontrollitud keskkonnas. Tulemiks on kõrge väärtusega väetisena kasutatav muld. Kuidas muutuvad selles stsenaariumis meie surmakultuur ja sellega seotud ruumid?

Praegust olukorda hinnates ilmneb surmaga seotud ruumidega palju probleeme: surnuaia hooldamise korraldamine, krematooriumide tööstuslikkus ja tehnoloogia keskkonnakahjulikkus,2 hauaplatsideks mõeldud ruumi puudus, praeguste lahenduste sobimatus psühho­loogiliste vajaduste rahuldamiseks. Kremeerimise puhul kasutame tehnoloogiat, mis kulutab suurtes kogustes kütust ja heidab atmosfääri kahjulikke kemikaale, mis soodustavad kliima soojenemist. Krematooriumid töötavad enamasti gaasi, propaani või kütteõli baasil võimsusel 150–400 kW. Keha põletamiseks peab põletusahi töötama 760–1150 kraadi juures 75 minutit. Kokku kulub ühele kremeerimisele ligikaudu 285 kWh gaasi ja 15 kWh elektrit – energiahulk, mille kulutab keskmine linnainimene ühe kuu jooksul.3

Keha matmisel kulutame materjale kirstuks ja hauaplatsi markeerimiseks. Ühtlasi mattub aina rohkem ruumi haudade alla, mis jäetakse üha tihedamini hooleta. Kuigi murekohti on praeguste matmisviisidega palju, on keeruline midagi ette võtta, kuna surmakultuuri kombed ja traditsioonid on pika aja jooksul juurdunud. Tegemist on komplitseeritud teemaga ja huvi teha suuremaid sisulisi muutusi on nii riigi kui ka omavalitsuste tasandil peaaegu olematu.4

Üleminekudisain

Selleks et luua ka 30 aasta pärast jätku­suutlikku ruumi, tuleb kasutada arengut toetavaid ideid ja tehnikaid. Üleminekudisain (transition design) aitab liikuda soovitud tuleviku poole.5 Kõigepealt fikseeritakse ideaalne või soovitud tulevikupilt. Seejärel liigutakse sammhaaval tagasi oleviku poole ning tuvastatakse etapid, mille ühiskond peab läbima, et jõuda soovitud tulemini.

Fiktsiooni eesmärk ei ole pakkuda valmis lahendust, vaid provotseerida ühiskonda ja äratada oluline teema surnuist üles. Stsenaariumi välja pakkudes ja küsimusi tõstatades saab algatada mõttekäike, mis mõjutavad tulevikku. Mis saab sinu kehast pärast sinu surma? Kus ja kuidas sind mälestatakse? Milline on viimane akt, mis su keha siin ilmas korda saadab? Kas see täidab looduse tahma ja suitsuga või annab loodusele jõudu? Sellised eksistentsiaalsed küsimused tekitavad mõtteid, mis võivad mõju avaldada paljudele. Eksperimentide ja analüüsi toel saab siduda oleviku tulevikuga ja alustada liikumist ideaalse tuleviku poole.

Uus keskkonnasäästlikum matusekeskus kesklinna lähistel Pirita TOPis ei lase surma unustada. Surmaga ruumi jagamine aitab sellega toime tulla ja tekitab eluterve arusaama surmast.

Kaia Tungal

Teksti alguses välja toodud fiktiivse stsenaariumi näitel võetakse kasutusele matmisviisina taaskomponeerimine. Ameerika arhitekti Katrina Spade eestvedamisel on USAs juba arendamisel uus tehnoloogia eesmärgiga luua loodussõbralikum matmismeetod, et säästa ressursse ja ruumi. Inimkeha asetatakse kontrollitud temperatuuriga niiskesse keskkonda koos kompostimist toetavate materjalidega, näiteks puidulaastudega. Termofiilsed bakterid lagundavad keha ja toodavad väetiserikka mulla. Kompostimise käigus moodustub bakterite toimel orgaanilisest ainest uus orgaaniline aine. Sellest ka nimetus – taaskomponeerimine, mis osutab uue ühendi või vormi loomisele.

Taaskomponeerimise kasutamise puhul kaoks vajadus hauaplatsi või surnuaia järele, kuid tarvis on keskusi, kus kogu protsess läbi viia ja kehaga hüvasti jätta. Praeguste rituaalide ja traditsioonide kohaselt peaksid seal olema ärasaatmise ja kogunemise ruumid ning rohealad, samuti kõrvalteenused, nagu nõustamine, toitlustus peiede tarvis ning meenete ja tarvete soetamise ruumid.

Ruum ja rituaal

Fiktiivse lahenduse visualiseerimiseks võtame mõtteharjutuse näidiseks Pirita TOPi hoone. Pirita mereäärne ala on arendatud mälestamise piirkonnaks: seal on Maarjamäe memoriaal, Russalka ja kommunismiohvrite memoriaal. Pirital on ka mitmeid kalmistuid, sh Tallinna suurim ehk Pärnamäe kalmistu. Meri toetab sümboolselt hüvastijätmist ja leinajad leiavad sellest lohtu. Uus matusekeskus kesklinna lähistel hoiab surma lähedal ja tähtsal kohal. See on eriti oluline, kuna meenutab linnapildis inimestele sidet surmaga ja selle vältimatust. Tihedam kokkupuude surmaga teeb lihtsamaks ka sellega leppimise ning surm saab arusaadavamaks ja tuttavamaks – seda ei pea kartma. Taaskomponeerimiskeskuses kujundatakse surnuaialaadne olukord: seal saab haua juures käia, lahkunuid mälestada jms. Surmaga ruumi jagamine aitab sellega toime tulla ja tekitab eluterve arusaama surmast.

Keskus loob surmast uue käsitluse, hoides rituaalid ja traditsioonid endiselt aukohal. Rituaalid kui sootsiumis arenenud süsteemid surevad vaid siis, kui kaovad inimesed, kes on nendega seotud.6 Sellegipoolest on rituaalid avatud muutustele, seda eriti noorema põlvkonna mõjul. Kui ühiskonnas kogutakse uusi teadmisi, peaksid muutuma ka rituaalid. See muster peaks kehtima ka surmaga seotud valikute tegemisel. Uute surmaga seotud ruumide eesmärk ei ole luua uusi rituaale ja lõhkuda traditsioone. Need ruumid peaksid andma võimaluse üleminekuks millelegi paremale ja säästlikumale.

Ruum annab mälestuste avaldumiseks väga tugeva impulsi. Kuna rituaalid on standardiseeritud kommunikatiivse tegevuse kaudu,7 saab rituaale tugevdada ka seda soodustava ruumi toel. Ruumi kommunikatiivsuse võimendamisel ärkavad ka mälestused.

Eesti kultuuriruumis on seoses hauaplatsiga palju huvitavaid kombeid ja traditsioone, näiteks hauaplatsi liiva sisse tõmmatud rehajooned. Paljude meelest ütleb see korrastatud pind surnuaia külastajatele ja ehk ka lahkunutele, et haud on hoolitsetud. On inimesi, kes tõmbavad neid jooni harjumusest, eelkäijate õpetuste järgi. On ka neid, kellele maapinnale joonte tõmbamine on meditatiivne tegevus. Jooned liival on traditsioon, mis on kandunud tänapäeva läbi aegade ja väärib edasiviimist ka tulevikku. Seda lihtsat ruumilist võtet annab edasi kanda ka teistesse ruumidesse. Liivapindu joonte tõmbamiseks saab lisada nii sise- kui ka väliruumidesse, jooni saab tõmmata igaüks eraldi, aga seda saab teha ka ühiselt.

Sise- ja väliruumide ülemineku soodustamiseks võiks kasutada materjale, mis on tuttavad praegusest matmiskultuurist: graniiti, mulda, liiva ja puitu. Tähtsal kohal on ruumis valgus. Hoones saab valgusega tekitada sümboolse teekonna ülespoole, valguseni. Esimese korruse kogunemisalal on valgust vähe. See soodustab privaatset olemist ja vaimset tegevust. Viimasel, kolmandal korrusel, kus lahkunu ära saadetakse, võtab loomulik valgus ruumi üle – helgus leevendab leina.

Uuest matusekeskusest saab mälestuste esiletooja. Taaskomponeerimisel toodetud väetiserikka mulla saab viia vabalt valitud asukohta ja matta. See pakub viimse puhkekoha valikul palju suurema vabaduse kui tavapärane hauaplats. Viimases etapis saab loodusest rituaali tugevdaja ja mälestuste hoidja. Surm ja loodus taasühinevad palju loomulikumalt kui seni. Looduses käies ilmuvad ühtlasi mälestused. Ka sel kujul matmine peaks loodust säästma ja keskkonda vähem koormama. Rõhk tuleb viia dekoratiivselt mälestamiselt, ruumi hõivamiselt ja markeerimiselt, hoopis rituaalide ja sõnaga mälestamisele. Loodusest saab meie hauakivi. On kaks võimalikku stsenaariumi. Ühe puhul kaob mälestus meist justkui kiiremini, kuna viimset puhkepaika ei märgista füüsiline hauakivi. Teisel juhul tekib aga palju suurem mälestusala, kus iga puu võib esile tuua mälestusi eelkäijatest.

On tähtis luua ruumide, tehnoloogiate ja teenuste süsteem, mis aitab inimesel kaotuse võimalikult valutult üle elada, leinaga hakkama saada. Külastajale saab kujundada teekonna, kus on vähem valu ja rohkem traditsioone, mis aitavad valuga toime tulla ja mälestusi kinnistada. Ruumivisiooni ehk Pirita taaskomponeerimiskeskusega saab teadvustada uut tehnoloogiat meile tuttavas ruumilises kontekstis. Seeläbi saab plaanitav muutus meile tuttavamaks. See on esimene samm üleminekul jätkusuutlikumasse tulevikku.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA sisearhitektuuri osakonna magistritööl „Life, death and the space in between“ (juhendajad Gregor Taul, Hannes Praks, Keiti Kljavin).

1 Urban Death Project, 2018. www.recompose.life

2 Katrina Spade, How Your Death Affects Climate Change. – The Huffington Post 2. II 2015.

3 Leo Hickman, Should I Be Buried or Cremated? – The Guardian 18. XI 2005.

4 Tallinna kalmistute arengusuunad aastani 2012. Tallinna linnavolikogu määrus, 20. XII 2004, nr 59.

5 Terry Irwin, Gideon Kossoff, Cameron Tonkinwise, Peter Scupelli, Transition Design 2015. Carnegie Mellon University, Pittsburgh 2015.

6 Stephen Feuchtwang, Ritual and Memory. Susannah Radstone, Bill Schwarz, Memory: Histories, Theories, Debates. Fordham University, New York 2010.

7 Samas, lk 281–298.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht