Ehituspärandi kaitse rahvusparkides elanike silme läbi

Samaväärselt pärandihoiuga on rahvusparkide kultuuripärandi kaitsel vaja lähtuda omanike vajadustest ning olla neile partner.

RASMUS KASK

Taluarhitektuuri hoidmise seisukohalt on Eestis ühed olulisemad institutsioonid rahvuspargid. Ainuüksi Lahemaal on 2012. aastal loendatud üle 7300 taluelamu ja kõrvalhoone.1 Sealse kaitsekorralduskava juures on ka eelarve, kus on näha suured käärid kultuuripärandile ja loodushoiule kulutatavate summade osas.2 Ehituspärandile kulub ligi 7,4 miljonist eurost umbes 200 000,3 mis läheb enamjaolt n-ö pehmete ettevõtmiste toetuseks: uuringutele, trükistele ja koolitusele. Kahtlemata on see vajalik elanike teadlikkuse kasvatamiseks, kuid hoonete taastamiseks pole otsetoetusi, selliseid, nagu on poollooduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks ette nähtud 5 miljonit eurot.

Oma lähtekohtadelt ja tööprintsiipidelt sarnaneb ehituspärandi kaitse rahvusparkides muinsuskaitsega. Hoonete juures hinnatakse nende vanusväärtust, tüüpilisust, ansamblilisust ja algupärasust, mis taanduvad ehitiste füüsilise kehandi väljanägemisele ja seisukorrale. Samavõrd oluline on külamiljöö, mida hinnatakse ajalooliste kaartide põhjal. Alusuuringute käigus määratletakse kaitstavad väärtused ja üksikobjektid ning seatakse piirangud uute hoonete rajamisele ning olemasolevate taastamisele. Kõik ehitusteatised ja -projektid tuleb lisaks kohalikule omavalitsusele kooskõlastada keskkonnaametiga.

Näiteks kehtivad Vilsandi rahvuspargis järgmised reeglid:4 „uute hoonete ehitamisel ja olemasolevate taastamisel tuleb järgida piirkonnale iseloomulikku ehitusstiili, hoonete arvu õuel, ehitusalust pinda, hoonemahtusid, katusekuju ja kallet, akende ja uste kuju, akende ruudujaotust ja nende asendit ning kasutada naturaalseid ehitusmaterjale (roog, puit, looduslik kivi) ja värvitoone – lähtuvalt väärtuslike hoonete ja hoonestuse inventuurist; uute elamute ehitamine toimub vanade talukohtade baasil [—], arvestades 20. sajandil olemas olnud talukohtadega, mis on praegu maastikul tuvastatavad. Tõendamiskohustus jääb omanikule.“

Järgnevalt analüüsin viimase kolme aasta jooksul Vilsandi ja Karula rahvuspargis läbi viidud intervjuude alusel5 kohalike elanike hinnangut praegusele kaitsekorraldusele ja selle mõju majaomanike suhtumisele ehituspärandi hoidmisse.

Reeglid olgu arusaadavad

Piirangute mõju on kogenud iga rahvuspargi elanik, kes on rajanud uue hoone või taastanud vana. Üheks sagedasemaks konflikti pinnaks omanike pragmaatiliste soovide ja vajaduste ning normide vahel on nõue kasutada „traditsioonilisi“ materjale ja konstruktsioone. Näiteks eelistavad inimesed looduslikele roog- või puitkatustele plekki, kivi või nüüdisaegset eterniiti, sest need on odavamad, vastupidavamad ning vajavad vähem hooldust. Vilsandi rahvuspargi Atla küla majaomanik, kelle suvilal on nõutele vastav rookatus: „Kui ma täna ehitaks ja teaks seda, mida ma täna tean, siis ma ei paneks elu sees endale seda rookatust. [—] Sest temaga on probleeme. Me oleme teda juba ma ei tea kui mitu korda paiganud.“

Abstraktsest kultuuriväärtusest lähtuvalt esitatud normid põrkuvad paratamatult inimeste arusaamadega parimatest lahendustest ning ses olukorras tunneb omanik ennast kaotaja poolena. Siinkohal tuleb rõhutada, et peaaegu kõik küsitletud tunnistasid mängureeglite vajalikkust, et vältida ülerahvastatust ning koledaid hooneid, kuid pidasid praegust kaitsekorraldust liialt jäigaks. Omanikud pole väärtustamise vastu, vaid pragmaatiliste lahenduste poolt, mis on sageli piirangutega vastuolus.

Mitmed inimesed tõid välja, et kuigi üldkehtivad normid kultuuriväärtuste kaitseks on õigustatud, ei ole konkreetsetest nõuetest ega ametnike otsustest võimalik inimlikult aru saada. Näiteks: „Mul siin naabrimees … tahtis siinsamas põllu peale ka omale ehitada. Ei lubata. Ta olla küsinud, et miks ei luba. Et siin pidi olema miskised taimed … aga kui 150 looma on peal, see ei tee mitte midagi liiga. Ma küll sellest aru ei saa, miks need võivad peal olla, ja inimene paneb omale, noh, nagu mulgi on, kõik septikud on maas, ja ta teeb omale ja – ei või ehitada.“ Samalaadsed küsimused tekivad mitmel juhul. Miks eterniiti ei käsitleta traditsioonilise materjalina, kuigi seda on juba ammu kasutatud?6 Miks on vaja ehitisteatis esitada alates 20 m2 suurusest pindalast, mitte näiteks 30 või 40 m2 puhul? Miks on saarte randadel ehituskeeluvöönd 200 meetrit, mitte 100 meetrit nagu mandril? Jne. Kui inimesed reeglitest aru ei saa, on lihtsam ka nende eiramist enda silmis õigustada.

Paar küsitletut on toonud välja piirangute rakendamisest põhjustatud väiksemad kohapealsed hõõrumised stiilis „miks nemad saavad/võivad ja meie ei saa/tohi“. Ühel juhul tehti omanikule ettekirjutus väike valmistootest paviljon kõrvaldada, kuna see ei sobivat maastikku, kuigi üle tee oli naaber täpselt samasuguse hoone püsti pannud. Lähemalt uurides selgus, et naabri hoone paiknes kõrge müüri taga ega paistnud külatänavale kätte, mistõttu polnud ametnikud seda silmanud. Erinevad mängureeglid rahvuspargi sees ja väljas, kus administratiivsed piirid lõikavad küladest läbi, ning nende juhuslikuna näiv ja läbipaistmatu kehtestamine loovad õiglustunde riivamiseks soodsa pinnase.

Piirangute mõju ja vastasseis

Piirangutesse suhtumise poolest võib eristada nelja tüüpi majaomanikke. Esimest kirjeldab lause „rahvuspark ei sega mind ja mina ei sega neid“. Kultuuripärandi piirangutest kas ei olda teadlikud või teatakse ainult pinnapealselt, ehitatakse ja remonditakse ilma kooskõlastust taotlemata oma äranägemise järgi. Tavaliselt on tegemist vanemate inimestega, kes on harjunud omasoodu toimetama. Kuna muudatused ei ole suuremahulised, siis jäävad need sageli märkamatuks. Näiteks plaanis üks omanik abihoonena kasutusel vanast ja väärikast rehemajast arhailise reheahju välja lõhkuda, et teha murutraktorile ruumi. Seesuguse suhtumise tõttu on arvatavasti nii mõnigi väärtuslik detail või hoone ka hävinud.

Teine hulk omanikke on teadlik nii reeglitest kui ka pärandist ning püüab seaduskuulekate kodanikena asju ajada nagu kord ja kohus: nad loevad kaitsekorralduskava, hangivad vajalikud load ja kooskõlastused ning lepivad piirangutega isegi juhul, kui nende sisu alati ei mõista. Seejuures on ka neil negatiivseid kogemusi: „Mul oli eelmine nädalavahetus … keskkonnaamet hoovi peal. Et kuidas on minul ehitatud lastemaja, et mul ei ole selleks luba … Minu meelest see on nagu pilli lõhki ajamine. [—] Mulle tehti väärteomenetlus, et miks see on nii. Andke andeks, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ma peaksin võtma loa. [—] Ma olin igal juhul krampides, minu arust on see nagu irvitamine.“ Inimesed tunnevad, nagu neid koheldaks kui kriminaale või vaenlasi oma kodu ehitamisel, mida nad on püüdnud teha nii hästi, kui oskavad.

Kuigi kolmandat tüüpi omanikega – susserdajatega – mul rääkida ei õnnestunud, kuulsin mitmeid fantastilisi lugusid reeglitest kõrvalehiilimisest. Näiteks kehtib rahvusparkides nõue eelistada uute elamute rajamisel vanade hoonete asukohta. Olen paaril korral kuulnud legende, kuidas maetakse suured kivid ristkülikuna maasse, jäetakse aastaks seisma ja kutsutakse ametnik siis kohale: „Vaata, siin on vana maja olnud, tahan selle taastada.“ Viimase aja markantseim meediaski kajastatud juhtum on ette tuua Lätist, kus ärimees ehitas kaldakaitsevööndisse maja ning suutis juristide abiga selle arvele võtta kui laeva.7 Kus on reeglid, seal on alati keegi, kes suudab need enda kasuks pöörata.

Siiski ei maksa teha järeldust, nagu oleksid kõik inimesed rahulolematud. Viimane tüüp on elanik, kes on senise koostööga rahul. 35 vestluse kohta oli seesuguseid kaks.

Intervjuude käigus selgus, et üks elamu jäigi rangete piirangute tõttu ehitamata. Raske öelda, kui sageli nii läheb, kuid näib, et kultuuripärandit kaitsvad kitsendused loovad lisabarjääri hoonete ehitamisele ja taastamisele. Kuna maaelanikkond on niigi vananemas ja vähenemas, ei saa piirangute kaudsest mõjust mööda vaadata. Lähitulevikus võib mõnes rahvuspargis tekkida olukord, et ei ole enam kedagi võtta poollooduslikke kooslusi hooldama ning niidud kasvavad võssa ja juba tehtud investeeringud tuleb korstnasse kirjutada.

Teiseks on keskkonnaamet ja kohalikud omavalitsused omandanud negatiivsete kogemuste tõttu vaenlase kuvandi. Kahtlemata on see suuresti teenimatu, sest nii valdade kui ka rahvusparkide ametnikud soovivad keskkonnale ju ainult parimat. Osaliselt on süüdi halbade kogemuste kiire levimine. Harva oli kuulda kiidusõnu, kui asjaajamine oli laabunud ja ehitustegevus leidnud kiire kooskõlastuse. Nii mõnigi majaomanik rääkis „vanadest headest aegadest“, kui rahvuspargi direktorile sai oma muret otse kurta ning alati leiti kompromiss. Praeguse vastasseisu tõttu ei otsita sageli enam nõu ametnikelt, vaid katsutakse omal käel hakkama saada.

Ka on arusaamatute reeglite ja nende näiliselt valikulise kehtestamise tulemusena kaotanud seadused oma legitiimsuse. Sage küsimus on, miks peaks valda teatise saatma, kui sealt tuleb nagunii eitav vastus. Mõni arvas, et teeb parem tööd ära, eks nad siis trahvivad, kui tahavad – vähemalt säästab närve ja aega. Kindlasti ei saa niisugust olukorda pidada heaks, sest ehituspärandi väärtuste säilitamisel peaksid rahvuspargi töötajad olema omanikele partneriks, mitte hirmuks.

Mis saab edasi?

Kuigi üha enam on hakatud ehituspärandi valdkonnas mõistma, et hooneid ei saa kaitsta omaniku eest, vaid ainult omanikuga koos, kehtestatakse rahvusparkides siiamaani ebademokraatlikult piiranguid. Elanikel on tunne, et ehitamisele seatud kitsenduste ning taotluste ja lubade bürokraatiaga rikutakse nende õigust kasutada vara oma äranägemise järgi: „Kui siin on eluaeg olnud talu ja talupidamine, siis miks ma ei või siin olla, kaua me räägime sellest, et lähme maale elama, et maaelu välja ei sureks. Aga meil on Eestist ju üle poole looduskaitse all. Nad töötavad ju vastu sellele tegelikult. See on nii vastu, see suhtumine, looduskaitse alale elama minemine, et mida ma siis teen, ma ei hakka siia ju kaevandust tegema. Ma tahan, et läheks ilusamaks. Kas see nagu võsas plats ja lagunenud kiviaedadega plats oleks siis ilusam või?“ Kuidas olukorda parandada?

Esiteks tuleks ette võtta põhimõtteline suunamuutus ning tõsta esikohale omanikud. Kultuuriväärtuste kõrval tuleks mõelda ka hoonete kasutusväärtusele. Taluhooneid on ammustest aegadest peale kohandatud vastavalt oma aja nõudmistele ning ümberehitamises ei tohiks näha autentse ilme kadu, vaid pragmaatilist traditsiooni jätkamist. Näiteks ei soosita rahvusparkides avatäidete suuruse muutmist, sest see rikkuvat hoone üldmulje. Sajanditaguse vabariigi ajal nägid ametnikud aga kurja vaeva, et pimedate rehemajade elanikud hügieenile mõtleksid ja oma akende pinda suurendaksid. Elaniketa ei seisa ükski palkmaja kuigi kaua püsti ning elanikke jagub seniks, kuni hoonetes tuntakse end koduselt. Väärtuste väljaselgitamisel ei saa tugineda ainult välisekspertidele, arhitektidele-etnograafidele, vaid tuleb kohe algusest peale lähtuda kohalike arvamusest.

Teine on rahastamise küsimus. Ka kõige parema tahtmise juures ei suuda kultuuripärandi spetsialist süüvida iga hoone ja omaniku muredesse. Kuigi praktilisi koolitusi hinnatakse ja neil käiakse, siis suurem osa omanikest (olgu vanuse või vähese kogemuse tõttu) ise hooneid taastama ei hakka. Traditsioonilised materjalid ning käsitööehitus lähevad maksma märgatavalt rohkem kui tavaline ehitus. Kõige enam oodatakse otsest toetust katuste korrastamiseks, mis on suurte vanade talumajade puhul väga ressursimahukas ettevõtmine.

Tõenäoliselt sai pilt maalitud liiga tumedates toonides ning tegelikult toimetavad inimesed rahvusparkides rahulikult edasi. Mõttelaadi muutuse hea näide on Lahemaa rahvuspargi ehituspärandi kaitse töögrupi programm,8 kus on tähelepanu pööratud samadele vajadustele: teavitamine, koolitamine, nõustamine ja toetused. Heaks eeskujuks võib seada muinsuskaitseameti, kes püüab lähtuda uue seaduse ja struktuurimuudatuste kaudu edaspidi omanike vajadustest samavõrra kui pärandihoiust. Sama selget seisukohavõttu ja vastavaid reforme loodan näha ka rahvusparkides. Ehk õnnestub koostamisel uutes kaitsekorralduskavades need mõtted ka rakendada.

Rahvusparkides on palju sobivalt taastatud ja ajakohastatud taluhooneid. Ümberehitamises ei tohiks näha algilme kadu, vaid traditsiooni jätkamist.

3 × Mart Hiob

Ehitusseaduse järgi tuleb ka suurem mängumaja kooskõlastada vallavalitsuse ja keskkonnaametiga, kuid loata ehitise pärast algatatud väärteomenetlus riivab õiglustunnet.

Ettekirjutuse teinud ametnike silmis miljööväärtust riivav paviljon oli mõeldud elamu ehitamise ajal töömeeste ajutiseks eluruumiks. Omanike pragmaatilised lahendused on sageli piirangutega vastuolus.

1 Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuring. Lahemaa rahvuspargi külade arhitektuuri ja asustusstruktuuri analüüs. Artes Terrae, 2012.

2 Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava 2016–2025. Keskkonnaamet, 2016.

3 Lisanduvad koolitusprojektid, mida rahastab nt Keskkonnainvesteeringute Keskus.

4 Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava 2012–2016. Keskkonnaamet, 2012.

5 Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuriväärtuste alusuuring. Artes Terrae, 2017.

6 Mõnel pool seda ka tehakse, aga see sõltub kaitsekorralduskava reeglitest ja vahel ka ametniku otsusest.

7 Madis Must, Jokk. Läti ärimees ehitas riigile kuuluvasse mereranda maja ning tõestas kohtus, et see on hoopis laev. – Maaleht 19. I 2018.

8 Lahemaa ehitupärandi kaitse töögrupi töö tulemused. Ehituspärandi kaitse programm ja tegevuskava. Keskkonnaamet, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht