Eestimaa südame edukas klapivahetus

Paide keskväljaku ajutised lahendused on välja toonud kesklinna võimalused ja kitsaskohad ning aitavad elanikel muudatustega järk-järgult kohaneda.

KARIN BACHMANN, MIRKO TRAKS

Paide keskväljaku ruumieksperiment. Arhitekt Elo Kiivet, kaasa töötasid Kalle Komissarov ja Kadri Kallaste. Eestvedaja Maiko Keskküla, projektijuhid Kaspar Tammist ja Tiit Kanne. Projekti algatajad oli 2017. aastal arvamusfestivali korraldajad, partneriks Paide linn. Sel aastal tellis projekti Paide linn.

Üksteist aastat tagasi koostati Paide keskväljakule maastikuarhitektuuri projekt (OÜ Planana). Tookordsed etteheited projektlahendusele olid põhimõttelist laadi ja vead sellised, mida praegu keskväljakuid projekteerides enam ei tehta.^* Jalakäija suurem eesõigus ja tegevusvabadus on praegu ikkagi norm, mitte erand. Toona püüti veel ruumi selliselt jagada, et jalakäijaid ja autoga sõitjaid koheldaks võrdselt. Kuid kui anda ühepalju tugevale ja nõrgale, siis saab nõrk ikkagi vähem ja tasakaalu ei teki kunagi. Pigem tuleb lähtuda põhimõttest, et igaühele tema vajaduste kohaselt. Vajaduste (mitte soovide!) selgitamine ongi kohaliku omavalitsuse kõige tähtsam ja samal ajal kõige valusam ülesanne, sest kui küsida inimeselt, mida ta tahab, siis autoroolis olles tahab ta maja ette parkida, autost väljudes aga inimlikku ruumi. Kahe nii ühitamatu ootuse valutu lahenduspüüd viib alati ummikusse. Sestap tuleb teha valikuid, mis linnaruumi suuremat eesmärki silmas pidades kõige paremini mõjuvad.

Südalinn on identiteedikandja

Paide keskväljakul on sarnaselt teiste väikelinnade keskväljakutega antud vääramatult autodele eesõigus. Hoolimata lühikestest vahemaadest püütakse just väikeses kompaktses kohas igale poole minna autoga. On tekkinud suletud ring: kuna kõik sõidavad autoga, siis puudub võimalus ja vajadus käia kesklinnas jalgsi ning seega sõidetakse autoga edasi. Viimastel aastatel on seoses arvamusfestivaliga Paide keskväljakut ajutistelt muudetud, loodud ennekõike sündmusruum. Kunagise eksponaadi asemele on tekitatud elav ruum, mis laseb inimesel vabalt oma linna kasutada ja sellega sõbraks saada. Kindlat ühist identiteeti kandev ja hoidev ning selle üle uhkust tundev linlane sünnib ühistegevuses ja see saab juhtuda avalikus ruumis. Selleks on vaja kohta, kus tuntakse end hästi, vabalt, peremehena. Just sellist, sotsiaalselt ja emotsionaalselt tihedat ruumi võimaldabki suvine Paide keskväljak. Peale pallimängu-, ronimis- ja mänguvõimaluste on väljakul toolid-lauad, esinemislava ja raamatukogu – seega mõtte- ja füüsiline vabadus korraldada ükskõik mida. Selliselt saab väikelinna piiratud arvuga elanikkonna tuua kokku ühte kohta, liita seltskondi ja eri vanuses inimesi, meelitada nad koos tegutsema. Sidusa kogukonna kasvatamine just niimoodi käibki.

Kvaliteet

Arvestades sekkumise ajutist iseloomu on lahendused ebatavaliselt kvaliteetsed ning ühtse läbimõeldud joonega. See annab võimaluse kasutada neid elemente ka järgmistel aastatel. Näiteks eraldatust, aga samal ajal ka seltskondlikkust pakkuvad istumismoodulid, liivakastid ja lava on klassikalised elemendid, mis alati inimesed linnaruumi toovad. Neid on võimalik igal aastal omamoodi paigutada ja kui nende kõrvale midagi uut lisada, siis saab iga kord täiesti erineva ilme ja iseloomuga keskväljaku. Kui keskväljaku esimeste ajutiste ümberkorralduste lahendused olid teostatud käepärastest materjalidest ja valdavalt kantud euroaluseesteetikast, siis nüüdseks on jõutud nii teostuselt kui ka mõttelt kvaliteetse väikevormiperekonnani. Elemendid on tagasihoidlikud, ent lubavad mitmeti kasutust ja sobivad paljudele vanuse- ja huvirühmadele. Hästi arusaadava ja tunnetatava funktsiooniga puidust platvormid ja püramiidid kutsuvad lapsi ronima ja liikuma, inspireerivad uusi mänge välja mõtlema. Liigselt ette ära mõeldud ja polsterdatud mänguvahenditest on loobutud.

Paide keskväljaku moodustavad ajaloolised hooned. Väljak ise on oma rombikujulise, väikelinna kohta ebaproportsionaalselt suure ja tükeldatud avaliku keskalaga paras pähkel: selliseid kohti kavandades minnakse tihti kitši ja/või sümbolismi teed. Ajutiste vormide paigutamisega ühtsesse süsteemi või ümbritsevate majade järgi joondumisega on võimalik saavutada mõjusam lahendus. Servas kulgevad sõidurajad ning väljakut keskelt poolitav haljak muudavad ruumi laialivalguvaks, korrapärasem paigutus aitaks väljakut silmade kõrguselt paremini haarata ning jätaks ka organiseerituma mulje. Isegi Google Mapsi pakutav keskväljaku piir näitab, kui raskesti haaratava ja keerulise ruumiga on tegu. Sõidutee eraldamine väljaku tegevusruumist on paraku lahendatud rohmakate ehitusaedadega, mis mõjuvad agressiivselt ja poolikult, kuigi on turvanõuete seisukohalt mõistetavad. Küllap jõutakse järgmisel aastal seegi detail esteetilis-funktsioonaalselt lahendada.

Ajutisus rajab teed püsivale

Paide keskväljaku juba varsti traditsiooniks saavad ajutised lahendused illustreerivad hästi ajutise lahenduse meetodi mõtet ja tõhusust. Suhteliselt käepäraste vahenditega saab katsetada seni kasutamata võimalusi, avastada varjatud väärtusi ning järele proovida liiklusskeeme.  Igal aastal saab teha parandusi ja täiendusi nii elementide kasutusse kui ka kujundusse ning lõpuks koorub sellest lähteülesanne heaks püsilahenduseks. Samuti annab selline katsetamine paidelastele võimaluse avaldada arvamust, harjutada end muudatustega järk-järgult ja jupikaupa.  Funktsioonide koondumisele kesklinna aitab kindlasti kaasa keskväljakul jalakäijate ja jalgratturite soosimine. Ka Eestis ei ole enam uudis katta osa väljakust varikatusega või rajada liigutatavate ustega klaaspaviljonid. Meie kliimas aitavad need luua vaheala õue ja siseruumi vahel ning ümber lükata argumendi väliruumi­kasutuse lühiajalisusest, mille tõttu on väliruumi investeerimine justkui mõttetu. Need on veel mõned võimalikud lahendused, millega võiks järgmistel aastatel Paides katsetada.

* Mirko Traks, Linnasüda kujundab omalinnatunnet. – Järva Teataja 4. XI 2008.