Arhiteraapia: ruumiloome kui ravi

Erika Henriksson: „Ühiskonnas on meil vaja rohkem mängulisust, mille abil kohaneksime oludega kergemini.“

HANNES AAVA

Septembri lõpus tutvustas kunsti­akadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas oma Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis tehtavat loomingualast doktoritööd Erika Henriksson.

Arhitektuuri, kunsti ja käsitööd lõimiv Henriksson keskendub arhi­teraapia kontseptsioonile, mis sündis nelja aasta jooksul, kui ta töötas Rootsis Järvsö taastusravikliinikus. Erika mõtestas ja ehitas koos kliiniku patsientidega ümber vana surnukuuri, sealjuures ei teinud ta ühtegi arhitektuurijoonist, ka ehitusmaterjalid hangiti tavapäratuid kanaleid pidi. Töö käigus sündinud arhiteraapia kontseptsioon on lihtsustatult öeldes ruumiloome, mille eesmärk on nihutada rõhuasetus loojalt ja töö alguses paika pandud lõpptulemuselt ühisloomele, töö käigus ühiselt otsitavatele lahendustele ja kaasamisele, mis annab osalejatele osasaamise, loomise ja vastutuse jagamise kinnituse.

Palun räägi alustuseks oma uurimistööst ning sellest, kuidas sattusid Järvsö kliinikusse.

Olin just Trondheimis doktoriõpet alustanud, soovisin uurida arhitektuuri ja tervishoiu seost ning otsisin teemat, mis pakuks kokkupuutepunkte. Sain vihje sõbralt, kes oli kuulnud oma taastus­ravikliinikus viibivalt isalt, et ta on kaaspatsiendiga avastanud väikese hoone ning nad plaanivad sellega midagi teha. Mind huvitas see olukord: inimene on taastusravil ja tahab ehitada! Kontakteerusin sõbra isaga, pakkusin välja kokkusaamise ning koostöö tegemise võimaluse.

Sõbra isa Hans oli väga vahetu ja avameelne suhtleja ning sellises õhkkonnas saanuks arhitektuurist rääkida palju kodusemalt ja turvalisemalt kui ülikooli akadeemilises keskkonnas. Otsustasime kohtuda ning sõitsin peagi Trondheimist Rootsi väikekülla, kus kohtasin Hansu ning tema sõpra ja kaaspatsienti Kimi. Kuulsin, et neil on huvi teha midagi taastusravikeskuse vana, kasutuseta surnukuuriga – kliinik oli olnud kunagi leeprahaigla. Nad rääkisid ka, et ei ole rahul asutuse ravikvaliteediga, ning ka sellest, mis neile veel elus huvi pakub – poliitikast arhitektuurini. Arutelude keskmes oli muidugi tühi hoone, millega nad soovisid midagi ette võtta, et leida tegevust ja sisustada kliinikus veedetavat aega.

Kuidas sündis arhiteraapia mõiste?

Tänu Hansu ja Kimiga kujunenud emotsionaalsele sidemele otsustasin kohe alguses, et see on meie kolme ühine ettevõtmine. Siis aga kirjutati Hans kliinikust välja ning mind hakkas närima kahtlus, kas ma saan sellisel kujul uurimistööd jätkata. Mõne aja pärast lahkus ka Kim ning seisin küsimuse ees, kas projekt ongi nüüd läbi. Kas ma tohin kliinikust uusi osalisi kaasata? Kas ma tohin üksi edasi liikuda või see on läbikukkumine? Kõigest hoolimata jätkasin tööd ning kutsusin kaasa teisi patsiente. Kaalusin ka Kimi tagasikutsumist, aga see oleks läinud projekti algpõhimõtetega vastuollu, sest olin ette kujutanud, et koosehitamine toimub vaid taastusravil viibijatega. Pealegi oleks olnud imelik tuua projekti tagasi inimene, kes on kliinikust lahkunud ning peaks oma elu jätkama kodus. Mõne aja pärast mõistsin, et arhitektina pean looma olukorra, kuhu uued tegijad saaksid poole pealt siseneda.

Peagi jõudsin seisukohale, et mu uurimus ei tiirle niivõrd konkreetsete inimeste, vaid tööprotsessi ja -suhete käigus sündivate teadmiste ning nende edasiandmise ümber. Ma ei mäleta täpselt, millistest aruteludest ja millal termin „arhiteraapia“ sündis, aga arhiteraapia on olemuselt performatiivne protsess, mis teatud mõttes on väga mänguline: määravaks saab tööprotsessi käigus kogetu ja õpitu, mitte materiaalne lõpptulemus. See on töö keskkonnaga, mille käigus peab silmad lahti hoidma ümbritsevast sündivatele võimalustele ning pidevalt viimistlema suhtlusoskust ja tähelepanelikkust, mitte midagi ega kedagi survestamata. Igatpidi on see suhtlemises ja suhetes oluline, olgu inimeste või materjalidega. Alati ei saa jõuga oma tahtmist peale suruda, tuleb olla paindlik. Näiteks tuleb alluda nii mõnelegi materjalile, selleks et see oleks töödeldav, tuleb teha „tematahtsi“, mitte jõuga väänama. See on pidev jõupositsioonide vahel navigeerimine. Arhiteraapiast sai ka praeguse ruumiloomesüsteemi jäikuse ja üleplaneerimise kriitika. Ühiskonnas on meil vaja rohkem mängulisust, mille abil kohaneksime oludega kergemini.

Head ideed ja töömeetodid sünnivad tihti piirangute tingimustes. Kuivõrd võib seda väita ka selle projekti puhul?

Piirangutega seisime silmitsi pidevalt. Peale olematu eelarve keelati meil ka elektriliste tööriistade kasutamine. See seadis väga kindlad piirid ehitusvõtetele ning minu silmis on see hea, sest see vähendas valikuvõimalusi ning muutis tavapärast olukorda, kus mina kui ainus professionaal langetan kõik tehnilist laadi otsused. Töö käigus sain varakult aru, et kui arutame kõik otsused samm-sammult läbi, tunnevad patsiendid end kaasatuna. Seega leppisimegi kokku, et võimalikult paljud vormilised ja esteetilised otsused sünnivad töö käigus. Mõistsime peagi, et protsess on palju olulisem kui lõpptulemus. Pealegi seadis kuur ise selged funktsionaalsed ja ruumilised piirangud, eriti seetõttu, et tahtsime hoone välisilme muutmata jätta.

Muidugi käis projektiga kaasas ka vajadus oma tegevus akadeemiliselt sõnastada, sh mõelda sellele, mis siis saab, kui ettevõtmine läbi kukub. Mul oli tarvis suhelda vaheldumisi kliiniku ja patsientidega, õppida õigel ajal autori­teetsena esinema ja ka õigel ajal tagasi tõmbuma või teistele ruumi jätma, et patsiendid ehk kaastöötajad kaasa tuleksid.

Mainisid kunstiakadeemia loengus, et kliinik tuli enamasti sulle vastu. Kas kliinikul oli ka mingi kontseptuaalne huvi teie tegevuse vastu?

Meie tegevus neid ei huvitanud. Mainisin korduvalt, et teen doktoritööd, aga see ei jõudnud neile pärale ning mulle jäi mulje, et mind peetakse veidrikuks. Minu seal olemise ajal vahetus kliiniku juht kolm korda. Neist esimesele tegin ülevaate ning teda näis asi huvitavat, aga kuna tegu oli suure süsteemi keskastme juhtidega, siis nad ei soovinud projektiga tihedamat sidet.

Kas oled nõus natuke rääkima projektis osalejatest ja sellest, kuidas neile arhiteraapia mõjus?

Osaleti väga mitmel moel: mõned lõid aktiivselt kaasa ehitus- ja muudes töödes, teised olid passiivsemad, kuid käisid siiski kohal ja tundsid huvi. Neile pakkus juba ehitusplatsile tulek vaheldust tavapärasest haiglaelust. Mitmed kinnitasid mingit mõju ka oma sõnadega ning mõni oli hämmingus, sest ei olnud kunagi arvanud, et oskab üldse midagi sellist teha.

Väga huvitav oli ühe patsiendi mõtte­arendus materjalipsühholoogiast. Elutute objektide ja materjalidega töötades tekivad paratamatult tunded ja seeläbi ärkavad need objektid justkui ellu. See omakorda virgutab töötegijaid, kes suhestuvad materjaliga.

Arendasin seda mõtet oma doktoritöös edasi ja nägin võimalust avada uks täiesti uuele suhtele materiaalse maailmaga: elutud objektid ärkavad läbi meie ellu ning objekti-subjekti piir ähmastub.

Üheks teemaks kujunes kiiresti eetika­küsimus: kuidas kirjutada projektis osalejatest, sest patsiendina on nad haavatavad. Aga kui nad anonüümseks jätan, tekib arvamus, et olen võtnud kogu projekti eest au endale ning ekspluateerin teisi oma akadeemilise karjääri nimel. Seega pidin algusest peale küsima ettekandeid ja ühismeediapostitusi tehes osalejatelt, kas nad soovivad näo ja nimega esindatud olla. Kim ja Hans, hiljem ka teised, ütlesid, et kindlasti soovivad, sest see on parim, mida nad elus on teinud ning üks väheseid asju, mille üle uhkust tunnevad. Muidugi oli see märk projekti teraapilisest mõjust, sest seeläbi andsid nad märku, et on osalenud milleski tähendusrikkas ning kogenud ühtsustunnet. See mõjus hästi nii mulle kui ka neile.

Räägime natuke ka arhitektuurist ja ruumist. Mäletan sinu ettekandest, et Hans ja Kim mainisid kirikut kui ainsat ruumi, mis hoolimata sellest, et kumbki pole usklik, neile hästi mõjub. Kuigi arhiteraapia on protsess, mitte lõpptulemus, võiksid siiski valgustada, mis osa mängisid selles teraapias ruum, materjalid ning nende hankimine.

Meie rajatava hoone ruum oli rohkem kunstiinstallatsioon kui vana hoone rekonstrueerimine. See oli huvitav, kuidas kõik kujunduslahendused ja nende lahendusteni viinud arutelud kulgesid eri radu pidi. Üks katalüsaator oli Hansu ja Kimi huvi surnukuuri vana funktsiooni ja välimuse vastu ning nende ettekujutus, et sinna peab tooma elu ja et see võiks seest hea välja näha. Eesmärk oli luua ruum, mis tekitaks teatava tajunihke. Pealtnäha vanasse väsinud ja mittemidagiütlevasse küüni astudes võtaks külastaja vastu hoopis helgem, erksam ja eksterjöörile vastanduv interjöör. Meil ei olnud hoone ümberkujundamisel mingit otsest sihti silme ees ning seepärast on mul arhitektuurilist lõpptulemust raske hinnata.

Ehitamise ja kujundamise otsused olid väga lahtised ja sündisid arutelude käigus. Üksinda olen vastu võtnud vist ainult ühe otsuse – otsuse kasutada konstruktsiooni uute seinte ehitamiseks ajaloolist puuhalgmassiivsavi. See tehnika andis meile palju vabadust ning muu hulgas soosis suhete ülesehitust osalejate vahel, kliinikuga, välise maailmaga, aga ennekõike inimeste ja materjali vahel.

Pea kogu materjal, millest ehitasime, oli naturaalne, taaskasutatud ja ümbritsevast keskkonnast hangitud. Eesmärk oligi luua ehitajate ja ümbritseva loodusliku ja materiaalse maailma vahel tugev suhe. Näiteks puitmaterjali otsimine tähendas jalutuskäiku jõe äärde, et leida murdunud puid ja kive, mida kasutasime põranda toetamiseks. Kui ehituspoes puudub ostjal materjaliga igasugune side, siis arhiteraapia käigus on suurem võimalus olla kontaktis kogu ehitamise protsessiga, näha oma tegude materiaalseid tulemusi. Näiteks sobivat savi aitas meil otsida kohalik talumees, kes näitas, kuidas maastikku lugeda, et ehituseks parema materjalini jõuda. Jõekalda savis on liiga palju lagunemata orgaanilist ainet, puhtam savi on aga mitusada meetrit kaugemal. Ühtlasi oli selline toorainete kogumine looduslike materjalide ajalootund, sest nende leidmise käigus saime palju teada maapinna kihtidest ning sellest, millal üks või teine materjal on tekkinud. Näiteks savikiht on tekkinud viimasel jääajal. See kõik tekitab materjalide ees aukartust.

Rahaliste vahendite nappus andis seega väga suure tõuke loovaks mõtlemiseks ning sellise iseseisvuse, mida on keerulisem saavutada, kui projektil oleksid olnud kindlad sponsorid. Selle asemel panustasime kohalikku mikromajandusse ja ammutasime teadmisi küla ühismälust. Pidevad väljasõidud ja tihedam kaasatus mõjutasid ka grupi võimusuhteid. Need vähesed korrad, kui materjale ehituspoest ostsime, tõstsid mind liigselt esile kui meeskonnaliiget, kellel ainsana on täielik liikumisvabadus ning arhitektina poematerjalidest paremad eelteadmised. Loodusest materjalide hankimine aktiveeris ka teised grupiliikmed. Alati ei olnud mind materjalide hankimise juures vajagi ning võim ja vastutus jagunes ühtlasemalt.

Kas plaanid oma töö tulemusi peale arhitektide ka psühhoterapeutidega jagada? Ehk võiksid nad sellest projektist uusi ideid ammutada?

Kindlasti tahan seda teha, kuigi ei tea veel, kuidas. Filmisin kogu protsessi üles, mul on ligi 60 tundi videomaterjali – see on hea lähtematerjal. Projektis osalenute avameelsed sõnavõtud annavad tõenäoliselt parima ülevaate arhiteraapia positiivsest mõjust ning mind pole selle edasiandmiseks akadeemilise vahendajana niipalju vaja. Soovisin seda algselt ka oma töös kasutada, aga materjal osutus liiga töömahuks, seega olen ühendust võtnud ühe filmitegijaga. Oleks tore, kui mõni teraapia ja/või psühholoogia valdkonna ekspert käsitleks ehitamist oma valdkonna perspektiivist edasi, sest ma ei soovi liiga sügavale sukelduda teemas, milles ma asjatundja ei ole. Soovin jääda piiridesse, kus ma oma hääle ära tunnen.

Arhiteraapia pakub hea sotsiaalse ruumi loomise mudeli. Kas sellest meetodist võiks edasi arendada pedagoogilise juhendi?

Koosehitamisel on see potentsiaal olemas! Mõtteliselt olen enese sidunud feministliku arhitektuuri ja ruumiloome traditsiooniga. Selle liikumise üks verstaposte on 1980. aastate lõpus Suurbritannias tegutsenud rühmitus Matrix.* Nende töö oli tihti arhitektuuri loomise ja sellega suhestumise õppe­materjalide loomine. Ma ei soovi seda liiga professionaalseks ajada ega ka liiga palju sellest välja pigistada, sest säilitada tuleb projekti ainulaadsus ja hoida alles emotsioon, mille koos töötades olin saanud. Loodan, et see kontseptsioon ärgitab arhiteraapiat edasi arendama.

* 1981. aastal Londonis asutatud Matrix Feminist Design Co-operative oli esimene liikumine maailmas, mis tõi arhitektuuriteooriasse ja ruumiloomesse feminismi teooriatest inspireeritud käsitluse. Projektide, teoreetilise analüüsi, uurimistööde ja pamflettide kaudu seisis liikumine nii sooliselt, majanduslikult kui ka rassiliselt võrdsema arhitektuuri eest ning julgustas naisi arhitektuuri õppima.