Veneetsia päevik VII: Vaba ruumi ulatus

JOHANNA JÕEKALDA

Eesti ekspositsioon „Vaba ruum” („Interspace”) on saanud endale e-riigi väärilise täienduse aadressil www.enterinterspace.ee, kus saab paviljoni külastada Veneetsiasse minemata. Veebikeskkond lubab näituseruumis toimuvaga reaalajas interaktsiooni astuda – iga selle külastaja muutub Eesti ekspositsiooni osaks ja aitab teadvustada digitaalse ja füüsilise keskkonna koosmõju avaliku ruumi kujundamisel.

Ühes hiljutises „Eesti 2030” arengukava puudutanud vestluses küsiti minult, kas millelgi „Vaba ruumi” teemaderingist on hoomatavas ajaskaalas üldse kaalu. Vastukaaluks valdavale hoiakule, et ega 15 aastaga saagi avalikus ruumis tuntavaid muutusi aset leida – autod vajavad ikka autoteid ja parklaid ning inimesed kõnniteid ja parke – võiks mõelda sellele, kui oluliselt on muutunud arusaam avalikust ruumist möödunud 15 aasta jooksul. Selle ajaga on maailmas interneti kasutajaskond kümnekordistunud ning tuleval aastal jõuab nende hulk poole inimkonnani; mobiilseadme omajate arv on minuga samavanuste tutvuskonnas kasvanud ühelt iga viimse kui üheni ning tihedama asustusega linnades tehakse turvalisuskaalutlustel juba simulatsioone, mis arvestavad nutitelefonidega jalakäijatest tingitud ohte; Eesti valitsus on läinud üle ainulaadsele e-juhtimise mudelile, mis on eeskujuks edumeelsematele riikidele üle maailma. Miks ei ole selle aja jooksul toimunud tuntavat muutust avaliku ruumi kujundamises? On ju digitaalsest ruumist pärit hoiakud hakanud seniseid ühiskondlikul tasandil kokku lepitud vabadusi ja piiranguid jõudsalt muutma. Vastavust eri maitselaadidele ja kultuuriruumidele otsitakse uues avalikus ruumis üha enam just digitaalse ruumi kaasabil ning isikustatud kujul. Keegi ei oska täpselt ette näha, mis hakkab juhtuma, kui tänaval kõnnivad liitreaalsusseadmetega inimesed ja sõidavad juhita autod … Aga kuni me ei tunnista selliste muutuste potentsiaalset mõju linnaruumile isegi sedavõrd, et nende võimalikest tagajärgedest rääkida, ei aita me ka defineerida, mis võiks siis juhtuma hakata. Kuni me arhitektidena ei julge või ei oska ruumikujundusse kaasata selle kasutajaid, ei saagi avalik ruum osaluspõhisemaks ega aktuaalsemaks muutuda.
Arsenale väljapanek toimib uue avaliku ruumi mudelina – installatsiooni osad seletavad sellele omaseid nähtuseid lahti otseselt läbi iseenese toimimispõhimõtete. Näituseruumi põrandale projitseeritud andmemaastik kuvab reaalajas külastajate tegevust puudutavaid suurandmeid. Need on esitatud statistilise struktuurina, mille varieeruvas tiheduses joonistuvad välja näituseruumi enim kasutatud alad. See andmemaastik meenutab külastajale, et avalikus ruumis on kõik jälgitav ja seda mitte üksnes füüsilises avalikus ruumis. Näitusekülastaja ruumikasutus ei lähtu ainult ekspositsiooniruumi mõõtmetest või teiste tegevusest – veel suurem roll on näituseseintele kuvatud digitaalsel inforuumil, mis avab oma sisu vastavalt külastaja ruumilisele paiknemisele. Niisiis väljendab „Vaba ruum” inimeste kollektiivse ruumikasutuse sõltuvust vastavatest individuaalsetest inforuumidest, kus nad samaaegselt viibivad, ning veel enam, vajadust hakata seda avaliku ruumi kujundamisel arvesse võtma.
E-riigi avalik ruum võib paikneda kõikjal, kuhu ulatub selle riigi digitaalne kogukond, ning e-riigi paviljon kõikjal, kus on selle digitaalsed külastajad. Väljendamaks digitaalse ja füüsilise omavahelist sidet kandub paviljoni seintele ja põrandale reaalajas üle iga veebikülastaja tegevus. Nii tutvustab enterinterspace.ee kõikidele biennaalikülastajatele – olgu nad digitaalsed või füüsilised – e-riigi avaliku ruumi ulatust ja osaluspõhiste protsesside vajalikkust tänapäeva kohaloomes.