Üks mõte pärandiaasta lõpuks

Margit Mutso

Kui rääkida Eesti külast, meenuvad esimesena Lahemaa kalurikülad ja Koguva küla Muhu saarel. Need on populaarsed vaatamisväärsused nii eestlaste endi kui väliskülaliste seas. Ega meil maa-arhitektuuriga lood väga hästi ole. Siin-seal võib leida päris ilusaid ansambleid, aga imetlemistväärt terviklikku keskkonda napib. Seepärast tulebki hoolega hoida seda, mis veel alles, ja – mis sama oluline kui substantsi hoidmine – suunata väärt asumi arengut selle poole, et seal edasi elataks ja et lisanduvad ehitised tõstaksid piirkonna kvaliteeti. Just nimelt tõstaksid, mitte lihtsalt ei peituks, maskeeruks uueks vanaks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lahemaale on kolinud hulk inimesi, koos nendega on lisandunud ka igasugust arhitektuuri. Lahemaa miljöö eest vastutajad on ehitatud keskkonna kvaliteediprobleemi teadvustanud ja 2012. aasta sügisel tehti kalurikülade uute talude tarvis ligi 30 osavõtjaga arhitektuurivõistlus „XXI sajandi kodu Lahemaal”. Žürii valis välja neli peapreemia ja kaks eripreemia väärilist tööd, lisaks tunnustasid paljusid töid mitmed asutused. Tehti veebikataloog, kust Lahemaale ehitaja saab valida endale sobiva majatüübi, autoriga ühendust võtta ja selle valmis ehitada.*
Maakodu visioonivõistlusele järgnes tänavu suvel Lahemaal teinegi avatud võistlus. Seekord peeti silmas miljööväärtuslikku Türineeme poolsaart, kus eraomanik otsis konkreetse kodumaja ja väikse sadamahoone lahendust. Võitsid noored arhitektid Joel Kopli ja Koit Ojaliiv väga lihtsa ja moodsa lahendusega. Oleks vaid rohkem inimesi, kes oskavad hinnata head arhitektuuri sedavõrd, et on hea tulemuse nimel valmis lausa avaliku võistluse korraldama! Kahjuks ei oska sellist võimalust hinnata enamik nendestki, kes on seatud meie keskkonna kvaliteedi eest seisma.
Lahemaal on tehtud ka vigu. Üks nukramaid möödalaske on näha Eisma külas, kuhu ehitati uus, arhitektuurilt igati kena sadamahoone (arhitektuuribüroo Pluss) ning suleti sellega seoses avalikkusele mitu hektarit mereäärset maad. Sadama-ala sulgemine on paratamatus, kuid miks lubas kohalik omavalitsus tarastada hiiglasliku maa-ala merest maanteeni? Tara taha on plaanitud uued elamud, milleni pääsemiseks peab omanik esmalt avama juurdepääsuteed sulgeva tõkkepuu – nn uus Tiskre Lahemaal. Ühes miniatuurses kalurikülas mõjub selline kõrge aedikuga piiratud elamuala monstrumina, mis lõhub kohalikku väljakujunenud struktuuri. See on vägivald ajaloolise külamaastiku kallal – ei mõista, kelle huvides on sündinud selline otsus.
Veelgi ebameeldivam üllatus tabas mind aga tänavu Muhu saart külastades, kui astusin pärandiaasta puhul läbi oma lapsepõlve lemmikpaigast Koguva külast. Koguva on tõeline Eestimaa pärl. Siinsed vanad saaretalud ja sulnis rannamaastik on tänu Sulev Nõmmiku „Siin me oleme!” filmikaadritele paljude eestlaste mälupildis.
Koguva oma kohvikute, majutusruumide, elumajade ja suvekodudega on suviti elujõuline koht. Muinsuskaitse hoiab sel paigal silma peal ja vanu maju ära rikkuda ei lubata. Kuid nüüd võtab rannamaastiku kaootiline pilt pisara silma. Mitte niivõrd ehitised ise – tavalised keskpärased hooned, mis üldjuhul tähelepanu ei pälviks –, aga Koguva rannik ei ole suvaline paik. Miks lubab kohalik omavalitsus sugeneda siia eurorahade eest väheväärtuslikul keskkonnal? Miks muhukad ei hinda oma kõige kuulsamat küla niipalju, et nõuda siia parimat, mida eesti arhitektidel pakkuda?
Tõstatasin Koguva teema viimasel muinsuskaitse nõukogu istungil, kus läks üsna tuliseks aruteluks. Minu küsimus muinsuskaitsjatele oli: miks ei suudeta kohas, mis on tervikuna kaitse all, tagada kvaliteetset uut arhitektuuri? Muinsuskaitseseadus on ainumas seadus Eestis, mis annab võimaluse natukenegi arhitektuuri kvaliteeti suunata.
Muinsuskaitsespetsialistid vastasid, et nende volitused on siiski piiratud. Saab küll püstitada nõudmisi: nõuda, et uus hoone ei varjaks või varjutaks vana hoonestut, et enne tehtaks uuringud, rääkida pisut ehk kaasa ka materjalivaliku ja mahtude osas. See kõik ei taga, nagu kinnitab ka kõnealune juhtum, arhitektuuri kvaliteeti. Muinsuskaitse nõukogu esinaine Lilian Hansar rõhutas, et muinsuskaitse inspektorid, kes on erialalt enamasti ajaloolased, ei tohi sekkuda arhitekti loomingusse rohkem, kui muinsuse kaitseks vajalik – neil puudub selleks vastav pädevus ja õigus.
Nõus! Arhitektid nurisevad üsna sageli, et oma maailmavaates kinni muinsuskaitseinimesed suruvad arhitektile peale oma nägemust nii maja materjali, vormi kui värvi osas, teinekord kuni pisidetailideni välja. Sellist otsest sekkumist loomingusse ei tohi olla ka teise arhitekti, mitte ka omavalitsuse arhitekti puhul. Arusaamine arhitektuurist võib vägagi erineda ning ühel spetsialistil ei ole õigust suruda teisele peale oma visiooni. Milline on hea, milline halb lahendus? Ka selles on eriarvamusi, kuid üldjuhul professionaalide hinnangud hea ja viletsa arhitektuuri eristamisel kattuvad. Kui arhitekt on välja valitud ja juba projekteerib, on tema tööd peaaegu võimatu suunata rohkem, kui seda nõuavad kehtivad reeglid ja seadused. Esteetika kohta ettekirjutused puuduvad. Õnneks.
Kuidas jõuda selleni, et väärtuslikku keskkonda kerkiks vaid väärtuslik arhitektuur? On kaks võimalust: korraldada arhitektuurivõistlus või valida projekteerija tippude seast. Eelistan esimest varianti, mis on kindlam ja ka demokraatlikum ning mille saab korraldada ka riigihanke raames. Tagasi Koguva juurde: mida oleks saanud muinsuskaitse teha, et randa oleks kerkinud väärt arhitektuur? Selle asemel et kirjutada planeeringusse ette hulk piiranguid, oleks piisanud vaid ühest lausest: kvaliteetse arhitektuuri tagamiseks korraldada arhitektuurivõistlus, mille žüriis on ka muinsuskaitse ekspert. Seesama lausejupp oleks võinud päästa nii Koguva ranna-arhitektuuri kui samalaadsed ebaõnnestumised mujal Saaremaal: Kaali külastuskeskuse-meteoriitikamuuseumi ja Angla tuulikute lähedusse kerkinud pärandkultuurikeskuse hoone arhitektuuri. Tõsi, Kaali muuseumi tarvis tehti avalik võistlus (1999), kuhu laekus 46 tööd, kuid rahapuudusel jäi võiduprojekt (autor Rasmus Reinolt) ehitamata ja kohalik ettevõtja Alver Sagur, kes asja 2005. aastal teoks tegi, leidis ise end olevat parima arhitekti. Nii nagu 2011. aastal avatud Angla pärandkultuurikeskusegi puhul. See, et ettevõtja kasutab enda kaevandatavat Saaremaa dolomiiti, on igati aktsepteeritav, dolomiidist on võimalik teha väga head nüüdisarhitektuuri, kuid projekteerimine peab jääma ikka professionaalide hooleks.
Kui meie kultuurikiht oleks paksem, kui meie ehituskultuur kõrgem ja omavalitsuste juhid vastutustundlikumad ning hingega töö juures, siis kirjutaksid nad ise arhitektuurivõistluse nõude oluliste paikade detailplaneeringusse. Mul on hea meel, et Eestis on kohti, kus seda järjepidevalt tehakse. See on andnud suurepäraseid tulemusi Rakveres, Tartus ja Kuressaares. Seal on ka täiskohaga palgal linna-arhitektid, kel eesmärk luua hea kestlik elukeskkond.
Erand kinnitab reeglit. Tunnistan, et mõnikord õnnestub ka suhteliselt vähe tuntud arhitektil teha suurepärane asi, kui talle selleks võimalus antakse. Üks ilus näide on Ruila mõisakooli juurdeehitused. Restaureeritud mõisa kaks vana kõrvalhoonet on saanud suurepärase uue, üsna moodsa lahenduse ja juurde on ehitatud võimlakast. Oma nutika puitfassaadiga ei riku see kuidagi vana ansamblit pigem ikka lisab väärtust (kompleksi arhitektuuri idee autor Taavi Kuningas, projekteerija Piko Projekt).

* http://www.keskkonnaamet.ee/lahe/loodus/arhitektuurivoistlus/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht