Elle-Mari Talivee

Elle-Mari Talivee

Toomas Tuul

Elle-Mari Talivee 

töötab Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja ja vanemteadurina, doktorikraad on Tallinna ülikoolist. Lisaks tegutseb ta Eesti kirjanduse teabekeskuses.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Mõnikord mind lihtsalt rabab, kui jonnakalt visa on olnud see meie kultuuripoliitika üle aastakümnete silla. Möödunud sajandi alul üle Läänemere kirjandust ning Tallinna ja Tartu vahel relvi vedanud Friedebert Tuglas on kolmteist aastat hiljem, 1919 kirjutanud kirjanike ja kunstnike palgavajadusest. Sinnasamasse vabariigi alguskümnendisse jäi kultuurkapitali ja ajakirja Looming algatamine. Need algatused on teoks saanud, ehkki erineval ajal, ja püsima jäänud ning nende külge on kasvanud eluks vajalikke lisasid – kas või Loomingu Raamatukogu. Ei saa vist keegi öelda, et ei ole võimalust hankida endale kord kuus üks väärt raamat.

Suur õnnestumine on ka see, et on toetused tõlkimiseks mõlemat pidi ning et ühtlasi tahetakse toetada teiste Eesti rahvaste loodut. (Oleks nüüd veel ka kriitikupalk, kordan Sirbis varemgi väljendatud üsna tuglaslikku mõtet.)

Mulle tundub ikka, et pärast vabariigi taastamist sündinud eesti laps on maailma ühe kõige vabama riigi kodanik ja see vabadus tuleneb suures osas võimalusest end kultuuriliselt väljendada tsenseerimatult, mingisugusest nii-on-õige-mallist lähtumata ja midagi kartmata.

Materiaalne külg ehk siis toetuste rohkus, suurus ja järjepidevus on iseküsimus. Kõik eespool öeldu on ühtlasi see essents, mis koondub väikesesse kirjanikumuuseumi, kus töötan, Loomingu ja LRi riiulist varjamatu sisemise vabaduse vajaduseni nende kirjanike maailmakodanikuloomingus. Tean väga hästi, et üks väike muuseum ei suuda end ise püsti hoida, kui ka väga püüaks, ja teinekord teeb see muret, eriti kui kõõluda mitme toetussüsteemi vahel. Aga alus on ju olemas. Eks selle kõige pärast Tuglaski eespool nimetatud algatuste eest seisis ja hiljem veel teist laadi tegemisi vedada võttis.