Näod „Kuldse maski” taga

Juubelifestivali algus ja lõpp on Moskva Vahtangovi-nimelise teatri päralt.

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask” jõuab Eestisse kümnendat korda. Selle algus ja lõpp on Moskva Vahtangovi-nimelise teatri ja vene klassika päralt: külalisetenduste rea avab täna õhtul värss­draama „Jevgeni Onegin” (lavastaja Rimas Tuminas) ja lõpetab 17. oktoobril tantsuline „Anna Karenina” (lavastaja Anželika Holina). Intervjuud asjaosalistega on salvestatud Moskvas tänavu märtsis.

Ljudmilla Maksakova, „Jevgeni Onegini” lavastuse njanja ja tantsuõpetaja: Tudengipõlves oli meie seltskonnal, kuhu kuulusid Andrei Mironov, Tatjana Jegorova jt, aastavahetuse aegu traditsioon: võtsime pudeli šampanjat, läksime Puškini monumendi juurde ja deklameerisime „Jevgeni Oneginit”. Iga haritud tudeng peab teadma seda teost peast. Ootasin võimalust, millal saaks seda laval esitada. Möödus viiskümmend aastat, mulle tähistab see teos endiselt maailma elu ja ilu. Puškinit on raske tõlkida, ta on liiga lihtne – nagu on öelnud Pasternak. Seetõttu ei ole ta läänes nii populaarne kui Tšehhov või Gorki. Tulime äsja Pariisi gastrollidelt, meie sealne tõlk on pühendanud Puškinile kogu oma elu. Loodame, et Eesti etendused ei takerdu tõlkeprobleemidesse.

„Jevgeni Onegini” eestikeelne tõlge on kongeniaalne, luuletaja Betti Alveri tehtud. Aga kui autoritruu on Rimas Tuminase lavastus?
Meie „Jevgeni Onegin” ei ole lavastatud süžeepõhiselt. Laval on Puškini looming kogu oma elujanus, tundlikkuses, filosoofias. Minu meelest on Tuminasel õnnestunud lavastada just Puškinit – mitte lugu Jevgeni Oneginist, vaid Puškini maailmapilti. Proove tegime etüüdimeetodil, iga koma ja punkti juures olime tähelepanelikud.

Kas Puškini vene keel kõnetab tänapäeva vaatajat?
Meie keel ongi Puškini tehtud, enne teda oli Deržavin. Keel on arusaadav, keerukus on mujal, elu mõtestamises. Võib-olla kõik kihid pole arusaadavad. Raamatut loed ka mitu korda: järk-järgult tähelepanu nihkub, algul jälgid süžeed, seejärel midagi muud. Aga esmatasand on kõigile hoomatav. See, kes elab ja mõtleb, ei saa põlastada inimesi. Kellegi juhuslik tapmine viib selleni, et inimene on hüljatud ja peab heitlema – Onegini teemal võib luua terve filosoofilise traktaadi. Oli ju Puškin üliharitud geenius, kes mõtles palju inimkonna saatuse üle. See on nappide ridadega välja toodud. Oivaliselt on lavastatud duellistseen – inimeksistents ja inimese surelikkus.

Leedulane teeb vene klassikat – mis see olgu!?
Mida poliitikud räägivad, seda kuulan ma vähe. Nad on teistsugused inimesed, neil on oma ettekujutus ja vaade maailmale. Nad ei räägi seda, mida mõtlevad. Millest mõtlevad, seda varjavad. Minu arvates ei tunne teatrikeel mingeid piire. Mäletan, kord olime Lätis väga pingelisel ajal „Kameeliadaamiga”. Meid võeti väga hästi vastu, lugu puudutas vaatajat. Emotsioone mõistavad kõik. Mis puudutab inimest? Selleks on sünd, armastus, oma tee valik: kes selle leiab, on õnnelik, kes mitte, vaevleb vastikul tööpostil. Ja lõpuks, kuidas siit ilmast lahkuda – selleks on vaja valmistuda kogu elu. Puškin annab võimaluse seda kõike tajuda nii traagilises kui ka iroonilises võtmes.

Teie mängite njanja’t, keda kriitika on nimetanud vene elu sümbol­kujuks. Kuidas te sellesse suhtute?
Paljugi, mis kirjutatakse. Näiteks on küsitud, miks ma lõpus lamasklen kui hingetu. Meile sümboliseerib see hukutatud armastust. Ma ei mängi ainult njanja’t, olen laval ka tantsuõpetaja ja surmainglina. Isegi poeesia sümboli ja muusana loen luuletusi – iga etteaste on oma sõnumiga. Ka saatust võib selles rollis näha.
Meil kõigil on elus olnud äratundmine: oli ju märk õhus, aga ei pannud tähele. Suhtume neisse saatusemärkidesse kergemeelselt, pärast kahetseme. Usun märke, terve elu neist koosnebki. Kord nooruses nägin ilusat inimest, kes ei kuulunud nõukogude tegelikkusesse, justkui prantslane. Ta oli prints, üleni mustas. Tagantjärele tean, et tegu oli Vassili Lanovoiga, kes on tänaseni Vahtangovi teatri näitleja. See ilus kohtumine määras minu eluraja: soovisin seda maailma tundma õppida, ei soovinud elu argipäeva, tahtsin lennata. Lendan siiamaani. Lennata võib ka kohapeal, isegi köögis istudes. Lendan kujutluses, see ei tunne piire.

Millest selline truudus Vahtangovi teatrile, mida nüüd juhib Tuminas?
See on kodu, siin mind õpetati. Ei saa ju unustada ema-isa. Teatril on olnud erisuguseid perioode, praegu oleme laineharjal. Tuminase esimesed katsed olid perestroika moodi, ta vaatas, mida selle teatriga peale hakata. Sündis lavastus „Onu Vanja” ja sellega loksus kõik paika: Tšehhov, Tuminas, näitlejad. See oli edu, kus kõik mosaiigitükid jõudsid õigesse kohta ning lavastus kõnetab vaatajat nii Venemaal kui ka välismaal. Järgmine Tuminase töö „Sadamasild” („Pristan”) oli kavandatud ühekordse etteastena, kus väärikad näitlejad said valida endale unistuste rolli ja selle katkendiga üles astuda. Need katkendid on nutikalt lavastuseks ühendatud ja finaalis lehvib laval valge puri, millele ilmuvad ajaloolised fotod meie teatriloost. See laev on kuhugi teel, osa inimesi on juba kadunud, aga teekond jätkub. See on jutustus Vahtangovi teatrist, lugu aegade algusest tänapäevani.

Kes võiks „Jevgeni Oneginit” vaadata?
Oleks huvitav, kui saalis istuks Puškin.

*
Moskvalased on mänginud suure eduga oma „Jevgeni Oneginit” New Yorgis ja Tel Avivis, Pariisis ja Londonis. Vene kriitika on seda lavastust Belinskit parafraseerides nimetanud vene ebaõnne, kire ja raskemeelsuse entsüklopeediaks. „Me ise oleme nagu Oneginid, kahtlustavad, iroonilised, ei mõista näha ega kuulata, nõutame armastust ise armastamata,” on tunnistanud Rimas Tuminas, kes sai tänavu kevadel selle töö eest parima lavastaja Kuldse Maski.
Laval on kaks Oneginit ja kaks Lenskit, aga Tatjanasid on üks – ja see on kontseptuaalne. Tatjana arengukaar on lavastajale oluline, seda on palju rohkem avatud kui Puškinil kombeks. Näeme naise teekonda armsast tütarlapsest range ja stiilse daamini. Tatjana rollis on Jevgenia Kregžde, keda oleme näinud Tuminase „Onu Vanjas” Sonjana. Kregžde on sündinud Riias, kus elab ta pere, õppinud nii läti kui ka vene keeles, Moskvasse tulnud teatrikooli.

Jevgenia Kregžde, „Jevgeni Onegini” lavastuse Tatjana: Tatjana teema „Jevgeni Oneginis” on lugu sellest, mis on elus juhtumata jäänud, lugu armastusest, mida pole olnud – Onegini elamata jäänud elust. Sellest, mida oleme kaotanud või millest loobunud ja mida aeg-ajalt taga nutame. Kui loen oma lõpumonoloogi ja saal nutab koos minuga, saan aru, et nad ei nuta mitte Tatjana, vaid oma loo pärast. Pole minul näitlejana, Puškinist rääkimata, plaanis kedagi süüdistada, välja vabandada või õpetada. Üritan mängida nii siiralt, et inimesed, keda see puudutab, süüviksid endasse. Kui vaataja suudab iseendale andeks anda, on see minust tubli saavutus. Mina omakorda andestan mängides iseendale – selles on teatri suur võimalus.

*
Jevgeni Knjazev, lavastuse „Anna Karenina” vana Karenini osatäitja: Juba kaks aastat mängime seda lavastust, isegi välisgastrollidel oleme käinud. Olen siiani hämmastunud, et niimoodi võib ka teha ja tunda suurt vene kirjandust – plastika ja žestide keeles. Kui lavastus oleks asja pea peale pööranud, poleks ma selle tööga nõustunud, sest austan Lev Tolstoid väga. Olen sama kandi mees, sündinud Jasnaja Poljana lähedal. Noorpõlves käisin seal muuseumis ja tegin iseendale kõva häälega ekskursioone, sealt mu näitlejatee algas.
Kui kuulsin tantsulavastuse ideest, kus mul tuleks tantsida Kareninit, suhtusin sellesse irooniliselt. Ballett mulle meeldib oma tehnilises täiuses ja näitlejameisterlikkusega. Niisiis läksin esimesse proovi, ise sisimas kindel, et seda sõgedust ma laval tegema ei hakka. Lavastaja Anželika Holina rääkis tunnetest ja tont teab veel millest. Siis tegi mulle ettepaneku vaadata stseeni, mille nad olid Anna ja Vronski osatäitjaga juba valmis teinud. Seda vaadates tuli mul see koht lausa sõna sõnalt meelde, pärast kodus kontrollisin. Mitte Anna žestid, vaid lausa tema jutt, mida ta kätega räägib, mida ta üritab tõestada. Romaani olin lugenud umbes 30 aastat tagasi, aga Tolstoi sõnad tulid meelde. Mulle see meeldis. Nägin Annat, Kareninit, nende juttu, mehe meelepaha. Kui seda kõike on võimalik plastiliselt nii täpselt edasi anda, tuleb seda teha.
Mina pole üldse tantsinud, seda ma lavastajale ütlesin. Valdan sõna ja see on mulle tähtis, olen draamanäitleja, aga liikuda ei oska ja füüsiline vorm pole ka kõige parem. Lavastaja julgustas mind, lubas, et proovisituatsioonis tekib soov sirutada. Teeme soojenduse ja mina lihtsalt lülitun protsessi. Nii me kaks kuud muudkui proovisime, sirutasin soojenduses selga. Ta oli väga taktitundeline, sai mu olukorrast aru. Nemad seal on noored ja plastilised, ta töötas nendega, pärast kutsus minu. Näitas, mida mul tuleb selles või teises olukorras teha, püüdsin seda meelde jätta. Pärast pani ta meid kokku ja kõik toimis väga orgaaniliselt. Mul oli noorte ees nii piinlik: nemad õppisid teatrikoolis ajal, kui mina olin seal rektor. Kui me liigutuste juurde jõudsime, hakkas tulema ka emotsioon – samad emotsioonid, mida kogen draamalaval. Anna viipab käega ja lahkub, minul hakkab süda puperdama, mind valdab ebaõigluse ja solvumise tunne. Rollist saab üks osa sinust endast. Võid jääda kõrvalseisjaks, kui soovid, aga igale lavastajale meeldib, kui oma närvikavaga mängid ja emotsioone annad.

Aga kuhu jäävad Tolstoi surematud sõnad, mida vaataja ootab?
Ka meil Moskvas on palju neid, kes seda lavastust vastu ei võta. Hoiatan kõiki Lev Tolstoi sõpru, meie „Anna Karenina” on draamalavastus, mida mängivad Vahtangovi teatri draamanäitlejad, Štšukini teatrikooli lõpetanud. Lavastus on tehtud ilma ühegi sõnata, aga Tolstoi on seal kohal. Mina Karenini osatäitjana tajun seda.

Mida räägivad lavastuse vaenlased?
Liiga kõva muusika. Väga tuliseid vastaseid pole kohanudki.

Aga need, kellele meeldib?
Tuleb naine lillebuketiga pärast etendust minu juurde ja tunnistab, et see Anna on ikka üks rumalast rumalam inimene.

Mida te ise õppisite sellest tantsulisest Kareninist?
Olen ise sama vana kui Karenin, nii et tunnistan, tegu on normaalse inimesega, olen kogu hingega Karenini poolel. Kui naine abiellub endast vanema mehega, peab ta olema valmis seda respekteerima … ja kui on vaja kirge, siis … Ei taha sellest midagi arvata. Nii et minu vaade Kareninale on aastatega kindlasti muutunud. Olgu roll või elu ise – kõik on üks suur kogemus. Mida oled teinud, see kandub juba järgmisse rolli. Kindlasti on mu kehahoiak nüüd palju parem ja sellest, kuidas plastika kaudu publikuga kontakti leida, saan paremini aru.

Kui konservatiivne te näitlejana olete?
Inimesed otsivad teatris tundeid, tahavad uskuda muinasjuttu, headust, armastust, sõprust, ausust, headust – seda kõike võib teater pakkuda. Jah, teater peab olema nüüdisaegne. Aga seda tänapäevasust, mis tänaval vohab, ma ei soovi. Suhtun poliitilistesse sündmustesse väga tõsiselt, aga ma ei ole poliitik ja saan aru, et poliitika on keeruline asi, proovin sellesse mitte sekkuda. Minu asi on teatris toimetada. Aga ma ei taha teatris ropendada, ei taha, et lapsed, kes etendusele tulevad, kogeksid argist jama.
Käisime „Anna Kareninaga” Kuubal, mängida tuli suures, 3000 kohaga saalis. Täismaja tuleb seal ainult kompartei koosolekutel Fidel Castro kõne ajaks. Esimesel-teisel etendusel oli publik ainult parteris, aga kolmas etendus ei saanud alata, sest kokku oli tulnud selline hulk vaatajaid, et tuli avada kolmas rõdu. Kõik 3000 kohta olid välja müüdud ja vastuvõtt oli ülisoe. Vaevalt kuubalased olid raamatut lugenud, aga nad said ikka aru, et on üks soliidne mees, temal noor naine ja neil on laps. Ja see naine armub teise mehesse. Mehe ja naise vaevad ja valud olid neile arusaadavad, nagu ka hävitav ja hukutav lõpp. Need emotsioonid ja kirg on tuttavad kõigile.

Teatrifestivali „Kuldne mask” külalisetenduste rea avab Moskva Vahtangovi-nimelise teatri värssdraama „Jevgeni Onegin”.

Teatrifestivali „Kuldne mask” külalisetenduste rea avab Moskva Vahtangovi-nimelise teatri värssdraama „Jevgeni Onegin”.

Kuldne Mask

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming