Kuidas on Eestis sisustatud „lõimumine”?

Objektiivne lõimumise märk on kindlasti eesti keele kui riigikeele oskus, ilma selleta ei ole lõimumine ilmselt võimalik.

MART NUTT

Kultuuriministeerium, kes vastutab ametkonnana lõimumise eest, on määratlenud lõimumise nii: „Lõimumise ehk integratsiooni eesmärk on soodustada olukorda, kus Eestis elavate teiste rahvaste esindajatele ja eestlastele on tagatud sidus ja tolerantne ühiskond, et siin oleks koos hea ja turvaline elada, töötada, õppida, kultuuri edendada, olla ühiskonna täisväärtuslik liige”. Üksikasjalikumalt on lõimumisprotsessi kirjeldatud lõimimiskavades. Seega on lõimumine protsess, mitte seisund ja seepärast ei saa lõimumisel olla ka lõppeesmärki. Ometi ei ole mitte kõik Eestis ühte meelt selles, mida lõimumine endast kujutab ja kas see on positiivne nähtus.

Tegelikult ei ole lõimumises midagi müstilist: igas ühiskonnas elavad, töötavad ja õpivad koos mitmesuguse taustaga inimesed, kes paratamatult ka suhtlevad. Selles mõttes on lõimumine ühiskonnas sidustamine. Kui see on nii, siis miks peaks riik lõimumisprotsessi sekkuma ja lõimimiskavasid koostama? Kui rahvastik on püsiv ja ränne väike, siis ei peagi. Olukord on aga teistsugune: lühikese aja jooksul satuvad tänapäeval kõrvuti elama erineva kultuuritaustaga inimesed, kes tingimata teineteist ei mõista ja kelle väärtushinnangud ei pruugi kattuda. Sellises olukorras peab riik ühiskonna sidustamisele kaasa aitama.

„Integratsioonist” on mõnes venekeelses ringkonnas saanud vaata et sõimusõna. Sellel on mitmeid põhjusi. Mitte kõik ei ole lõimumisest huvitatud. Motiivid võivad olla poliitilist, natsionalistlikku laadi või ka asjatundmatusest tingitud. Lõimumise alternatiiv on segregatsioon. Kui ei lõimuta, siis kinnistuvad inimeste rühmi eristavad piirid, nii etnilised, keelelised, kultuurilised kui ka sotsiaalsed. Venemaa võimud töötavad võrdlemisi avalikult lõimumisele Eestis vastu. Põhjus on väga lihtne: inimestega, kes on nõrgalt seotud asukohamaa keskkonnaga ja kuuluvad välismaisesse inforuumi, on lihtsam manipuleerida, kasutada neid oma riiklike eesmärkide saavutamisel.

Lõimumisvastased natsionalistlikud argumendid toetuvad seisukohtadele, et kultuuride ja inimeste segunemine on halb. Seepärast tuleb hoida näiteks lahus eestikeelsed ja muukeelsed õpilased, õpetada koolides erinevate kavade alusel, sisendada erinevat ajalootõlgendust ja kasvatada eelarvamuslikku suhtumist teistesse rühmadesse.

Asjatundmatuseks võiks liigitada hirmu assimilatsiooni ees. Mõistagi toimivad igas ühiskonnas vabatahtliku assimilatsiooni protsessid. Paljud väikerahvad on nende protsesside tulemusel maa pealt kadunud. Kui vaadata Eesti konteksti, siis pole venekeelsete inimeste assimileerumine eestlastega mitmel põhjusel lihtsalt võimalik, isegi kui keegi sellest unistaks. Venekeelsete inimeste arv, tugev keeleline identiteet ning vene kultuuri- ja infoväli teevad selle võimatuks. Seega ei vii integratsioon kindlasti mitte assimileerumiseni, vähemalt Eestis mitte. Lõimumisprotsessi hea tulemus oleks jõudmine selleni, et kõik Eesti elanikud, sõltumata päritolust, peavad seda maad oma kodumaaks.

Lõimumist toetavad kõik riigikogus esindatud erakonnad, vähemalt sõnades. Praktikas ei pruugi see tingimata niimoodi olla. Me näeme, et eri keeltes püütakse inimestele edastada erineva sisuga sõnumeid. Eriti laialt näeb seda valimiste eel. Eesmärk on mõistagi korjata nii eestikeelsetelt kui venekeelsetelt elanikelt maksimaalselt hääli. Paraku toimib selline tegevus lõimumise vastu. Nii antakse signaal, et eesti keelt pole vaja õppida, kuna kõik vajaliku saab kätte ka vene keeles. Parteide kampaaniameistrid teevad aga järelduse, et ongi parem, kui erinevat keelt kõnelevad inimesed ühesugust informatsiooni ei saa, kuna nii on lihtsam neid valimisolukorras ära kasutada.

2013. aastal sai ümber eelmise lõimimiskava aeg ja peagi peaks käivituma uus, mõeldud 2020. aastani. Paraku tuleb tunnistada, et mitte igas vallas pole suudetud seatud eesmärke täita. Aeg-ajalt kostub hääli, et lõimumine on ebaõnnestunud. Nii ei saa kindlasti väita. Kohati ei mõisteta kahte tõika: esmalt, et lõimumine on pikk protsess, väldates tavaliselt mitu põlvkonda. Ja teiseks, lõimumine on pidev protsess, mis võib vastavalt olukorrale teiseneda. Objektiivne lõimumise märk on kindlasti eesti keele kui riigikeele oskus, ilma selleta ei ole lõimumine ilmselt võimalik. Ja eesti keele oskusega on mitmes Eesti piirkonnas tõsiseid probleeme. Kuid subjektiivne märk pole vähem oluline: see on ühtekuuluvustunne, ühe kodumaa tunnetus, mis kaalub üle seosed mõne teise riigiga ka siis, kui see teine riik on etniline päritolumaa.