Virve Hinnov 30. X 1915 – 10. II 2006

Elu teeb kogu aeg korrektiive, mis räägivad enamasti inimese kahjuks, tuletades talle meelde, et kõik siin ilmas on mööduv ja talle antud aeg vaid lühike ajalik viiv. Kunstiteadlase ja kauaaegse muuseumitöötaja Virve Hinnovi aeg peatus 10. veebruaril. Inimesi elu jooksul jälgides ja tundma õppides tajume, et osa neist nagu seisaksid kõrgemal astmel, ilma et nad ise seda märkaksidki, mõjutades teisi, kellega nad suhtlevad, oma isikupära ja eriliste inimlike omadustega. Nad võivad olla noored, kuid säravalt elutargad. Ja vanad, kuid nooruslikult avatud, tolerantsed ja paindlikud. Virve Hinnov oli üks selliseid isiksusi.  Kuuludes koos Voldemar Ermi ja Tuui Koortiga Tartu Kunstimuuseumi vanimasse põlvkonda, aitas ta aastakümneid üles ehitada toimivat ja hästi korraldatud muuseumi. Ta oli selle alustalasid ja ideede kandjaid, kuid samuti oma nooremate kolleegide õpetaja, võrratu innustaja ja vaimustaja, minnes ka ise vaimustusega kaasa uute tuulte ja ettevõtmistega.

Virve Hinnov sündis Tartus ja kogu tema elu oli seotud kodulinnaga. Ta kuulus haridust väärtustavasse ja nooruses vabadust tundnud põlvkonda ning nii ruttas ka tema enne 1935. aastal Tartu ülikooli õppima asumist täiendama oma keeleoskust Londonisse. Ta õppis Tartu ülikoolis võõrkeeli ja kunstiajalugu. 1942. aastal sai Virve Hinnovi esimeseks töökohaks Eesti Rahva Muuseum ja 1943. aastast Tartu Kunstimuuseum. See oli tema teine kodu järgmised 42 aastat. Muuseumi sattus ta kõige raskemal ajal, mil kunstivarad tuli sõja jalust evakueerida Väätsale, neid seal hoida ja hiljem tagasi Tartusse vedada. Virve Hindovist sai siis esimene maalikoguhoidja, kellena ta töötas kuni 1975. aastani. Virve Hinnovi sarm ja oskus inimestega suhelda avaldus kõiges, mis ta ette võttis. Ta pidas loenguid, juhtis aastaid rahvaülikooli kunstiosakonna tegevust, tõi kunsti juurde ka kõige kunstikaugemad inimesed.  1976. aastal tunnustati Virve Hinnovi tööd Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetusega. Ka võttis ta osa Eesti kunstiajaloo koostamisest (1970 – 77), mille eest sai ühe autorina Kristjan Raua preemia.

Kõike seda on ühe inimese eluaruande jaoks väga palju, aga ka tema elutee on olnud pikk, käänuline ja kinkinud talle kõike. Ent igas olukorras, ka kõige keerulisemas, jäi Virve Hinnov iseendaks – sirgeselgseks, tõeliseks ja väärikaks daamiks. Millisena teda mäletab tema suur sõprade pere.

Tartu Kunstimuuseum,

Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiteadlaste Ühing,

Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakond,

Kunstiühing Pallas

Ärasaatmine homme kell 14  Tartu krematooriumis.