Riik hoiab oma kirjakeelel silma peal

Krista Kerge

Kui plaanisin tutvustada viimase aja kirjakeeleuuringuid, küsis kolleeg, kas tähtsam ei oleks rääkida kommunikatsioonikeeltest. Seda nüüd mingil moel teengi – oli ehmatav kogeda, et haritud inimeste arusaamas on kirjakeel millekski muuks kui kommunikatsiooniks. Eesti kirjakeel on mitmekihiline, žanri- ja stiilirikas, nagu polüfunktsionaalsed keeled ikka. Vahest seostatakse kirjakeelega oma  ükskõiksust riigi vastu? Ametlik keel on siiski kirjakeele kitsas osa, mis kinni trafaretses väljenduses. Kirjakeele sõnad on väärtegu, kuritegu, kurjategija, nagu ka kuritöö, valskus, sahkerdaja, petis, pettur, pätt ja kurikael, mitte ainult esimesed kolm.

Eesti kirjakeel on igapäevasuhtluse loomulik ja levinud vahend nii kirjas kui ka kõnes. Olen ikka meenutanud, kuidas noorte eesti emade salvestused taheti Soome  lastekeeleprojektis kuulutada ebaautentseks, sest soomlaste arvates rääkisid emad lastega kirjakeelt pelgast lindistuskrambist. Nii see muidugi ei olnud: lindil oli üliõpilastest emade tavapärane kodune jutt. Paljud teisedki eestlased ei räägi kodus ei murret ega slängi, kuigi soomlased ja sakslased seda enamasti teevad.  Tiit Hennoste on eesti keele sotsioperioode kirjeldades näidanud, kuidas kirjakeele loomine tõi 16. sajandi algupoolest keelde uusi teemavaldkondi ja allkeeli: luteri kirik tõi uut mõtteainet, uut liiki tekste ja sõnavara. Kirikulaul ja -kõneaine ei jõudnud maarahvani kaua aega kirjalikul kujul ega jäänud kiriku seinte vahele, vaid muutsid murdeid ja kasvatasid nende ühisosa.

Seniajani laieneb kirjakeele  mõtteruum ja avarduvad tema funktsioonid. Vildest ja Noor-Eestist peale nihkub ilukirjandus, mõtteaine ja esseistika euroopaliku maailmaga üha enam sünkrooni. 1920ndad toovad kaasa kirjakeelsuse hüppelise kasvu, mis päädib 60ndateks murrete selge taandumisega kirjakeele kui peamise suhtlusvahendi ees. 1920. aastate Loomingut ei saa eesti kirjakeelest välja arvata ega Tuglase toonast keelt stiliseerimissoovita  praegu kasutada; kirjaoskamatuks ei saa ka pidada nüüdisteksti, milles on Tuglase ja Aaviku keelt teadlikult jäljendatud. (Valdavalt) räägib kirjakeelt ka avalik suuline meedia; raadio ja televisioon on harva murdeline, ent kirjakeel on siiski murrete ja kontaktkeeltega alati tihedalt põimunud. Praegu on keel märksa suuremate ühiskondlike muutuste tuules kui saja aasta eest, kuigi kommunikatsiooni  põhivahendi rolli on kirjakeel seni säilitanud. Avalik elu ja asjaajamine, õppimine ja töö käib kirjakeeles, sõltumata sellest, et rühmitumine kasvatab slängide hulka ja kodumurre on muutumas identiteedi oluliseks märgiks.

Selle arutluse moraal on, et ühtki keelekuju ei saa fetišeerida. Kirjakeel on mõõtmatult vanem kui me ise. Kirjakeel on tava ja muutuv tekstitraditsioon. Kirjakeel on nii kirjalik kui  ka suuline ja selle pideva väheldase korrastamise mõte on tagada tekstide üldarusaadavus ja säilitada see tulevaste põlvede jaoks. See ongi rühma- ja põlvkonnaülene kommunikatsioon. Nagu kultuur nii on ka eesti kultuuri kandev kirjakeel ühtaegu püsiv ja muutuv, varieerudes üha enam. Nii tähtsustub kirjakeeletermini teine tähendus, millega vastandatakse elava põlvkonna keele tingliku ühisosa (nüüdiseesti ühiskeele) variante, kirjakeelt ja  kõnekeelt. Mõlemat saab kirjutada, mõlemat saab rääkida. Spontaansel suulisel kirjakeelel on oma tugev spetsiifika, sest rääkimisel endal on tugev spetsiifika. Tähtsaim joon jooksebki spontaanse ja toimetatud teksti vahel.

Nii on suuline ja kirjalik, toimetamata ja toimetatud tekst pigem pika ja põimuva skaala äärmused kui üheselt piiritletavad keelevormid. Nende vahendivalik on kinni kanalis ja žanris. Normitakse just grammatikat, kuid normida  saab väga vähe. Kirjakeele leksikanorm on spontaanselt kujunenud ja stilistiliselt mitmekesine, hõlmates termineid ja argisõnu, neutraalset ja poeetilist leksikat jne. Haritud keelekasutus tähendab pigem teadlikku või automatiseerunud enesetoimetamist. Elukutseline toimetaja tagab, et me ei fetišeeriks (tahtmatult) oma idiolekti ega muid identiteediharjumusi. Kirjakeele ja selle nüüdiskuju tingimatu  tunnus on õigekirjakokkulepped. Ajastu normide järgi kirjutatud tekst mõjub neutraalselt ja jätab ruumi sisule. See aga ei luba kirjakeelest välja arvata kunstilisi teadlikke mänge õigekirjaga – ka teadlik kasutus on kirjakeele olulisi tunnuseid. Nii mahub kirjakeelde ka Kalju Kruusa luuletus tühhja ja suurtähtedega mängiv reklaam kui tekst. Alati on võimalik näidata, kus normiga mängitakse ja mis žanrisse mäng sobib. Kirjaoskamatus on hoopis  teine teema. Korrastamist vajab meie füüsiline elukeskkond ja meie spontaanne keelekeskkond samuti. Emakeelt – ka kirjakeelt – ei saa siiski liistule tõmmata, nii et see sobiks vaid õigekeels(us)e Tuhkatriinu väljamõeldud jalga.

Tasub mõelda sellegi üle, et Õhtulehest ega Kroonikast ei leia ei kirjavigu ega õigekeelsuseksimusi. Kirjakeelt vajame tänapäeval üha enam, sest postmodernistlik ja paratamatu vaimne  rühmitumine, üleilmastumine, rahvusülene identiteet ja uus meedia levitavad üha uusi (sotsiaalseid) murdeid ning üha enam muukeelset infot, millest tuleb paratamatult eesti keeles rääkida ja kirjutada, nii et meid mõistetaks – ja üheti mõistetaks. Kirjakeele olemasolust, korrastatusest ja muidugi kirjakeele üldisest oskusest on saanud demokraatia küsimus. Korrastatud ühiskeel on ainus keelekuju, tänu millele üks rühm ei saa end teisele peale suruda. 

Seega ei tule sõdida mitte meedia arvamustekstide ja olemuslugudega, saati siis naljanurkade või spetsiifilisele sihtrühmale suunatud plaadiarvustuste või meeleoluka reklaamiga. Eesti kirjakeelel on kaks olulist ahistajat: kollane nõmedus ja salalik võimukus. Mõlemad tähendavad eesti kirjakeele kui mõtteruumi lahjendamist ja kogu avalikkuse ajupesu. Ametnikud on vallutanud Eesti ja eesti keele. See on ka ainus ühiskonnarühm, kel on poliitikutest  ja riigiisadest palju enam vargset ja otsest võimu kallata meile pähe oma käskivat pealiskaudsust ja halbu keeleharjumusi. Kollane värv on varjutanud avalik-õiguslikud kanalid ja pika tavaga lehed – see on aga meie laste kasvukeskkond ja emakeel. Arukas mõttevahetus on peitunud Interneti väheklõpsatavate linkide taha, aga ta on olemas. Polüfunktsionaalset kirjakeelt tema variatiivsuses ei ole võimalik spontaanselt omandada. 

Seepärast on kogu koolihariduse ülesanne tagada selle valdamine, aga kool ei saa muuta avalikku keelekeskkonda. On siis arusaadav, miks Eesti riik loob uut keele arengustrateegia dokumenti. Riik hoiab oma inimeste vältimatul eluvahendil silma peal ja teeb seda keeleasjatundjate abiga.