Paljurahvuseline Eesti

Eestlased on kirju rahvastikuga harjunud: 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 180 rahvusrühma (sh eestlased), kellest 12-l oli üle 1000 esindaja, 26-l 100–999 esindajat ja 142-l alla 100 esindaja.

ANU TÕNURIST, Statistikaameti peaanalüütik

Eestlaste ja venelaste arv ning osatähtsus kogurahvastikus.1

Eestlaste ja venelaste arv ning osatähtsus kogurahvastikus.1

Rahvuste temaatika on Eesti inimesele alati huvi pakkunud. Viimase kahe rahvaloenduse puhul on just rahvuste andmed kolme vaadatuima hulgas. Sellel on mitu põhjust. Ühelt poolt mälu, kuhu on jätnud tugeva jälje venestamis- ja okupatsiooniajad, mil oldi mures eesti rahvuse püsima­jäämise pärast. Teiselt poolt tuntakse huvi, kas ja milliseid muutusi on rahvuskoosseisu kaasa toonud Euroopa Liitu astumine ja Schengeni viisaruumiga liitumine, mistõttu on Eesti inimesed saanud lihtsamalt välismaale liikuda ja välisriikide elanikud siia tulla. Praeguse mobiilse eluviisi juures (töö- ja haridusränne, elukohariigi valikuvõimalus) on muutused riigi rahvuskoosseisus loomulikud.

Eesti rahvastiku etniline koosseis
Eesti on kuulunud mitmete võõrvõimude valitsemise alla, mistõttu on eestlaste kõrval alati elanud ka muu päritoluga inimesi. Ene-Margit Tiit kirjeldab raamatus „Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust“ muinasaja rahvastiku koosseisu järgmiselt: „Muinasajal elas Eesti pinnal eesti hõimude kõrval ka vadjalasi (Peipsi ääres ja Alutagusel), kuid hiljem sulandusid nad eestlaste hulka. Kuigi võõrvõimud vallutasid Eesti juba 13. sajandil, ei toimunud koloniseerimist. [—] Aeg-ajalt rändas Eestisse ka naabermaade elanikke, eriti ajal, kui siinne rahvaarv oli sõdade ja epideemiate tõttu vähenenud. Enamasti võtsid nad kiiresti omaks eesti keele ja sulandusid kohalike elanike hulka“.
Esimese Eesti pinnal tehtud rahvaloenduse andmed aastast 1881 näitasid, et rahvastikus oli eestlasi 89,8%, sakslasi 5,3%, venelasi 3,3% ja teistest rahvustest inimesi alla 1%. Järgmistel aastakümnetel hakkas tasapisi kasvama vene rahvusest elanike ja kahanema sakslaste osatähtsus. Rahvastiku koosseisu mõjutasid peamiselt sõjad (I ja II maailmasõda, Vabadussõda) ja okupatsioonid.
Nõukogude aeg muutis Eesti rahvuskoosseisu põhjalikult. 1959. aastal korraldati esimene II maailmasõja järgne loendus. Etnilise pildi olulisim muutus puudutas venelaste osatähtsust: kui 1941. aastal oli eestlasi rahvastikus üle 90% ja venelasi 7%, siis selleks ajaks oli venelaste osatähtsus tõusnud viiendikuni ja eestlaste osa kahanenud 75%ni. Seoses suure immigratsioonilainega Nõukogude Liidu vabariikidest järgmistel aastakümnetel kasvas nii venelaste kui ka teiste rahvusrühmade osatähtsus kogurahvastikus veelgi (vt joonis). Erinevus seisnes aga selles, et kui muinasaegsed sisserändajad kohanesid Eesti eluga, siis nõukogude ajal siia saabunutel selleks otsest vajadust polnud: asjaajamine käis vene keeles ja sisserändajate kogukonna suurus võimaldas nii töö- kui ka eraelus hakkama saada kohalikega lävimata.
Eestlaste arv nõukogude perioodil kasvas, kuid võõrtööliste ja nende perekondade sisseränne põhjustas olukorra, kus arvulisest kasvust hoolimata hakkas aasta-aastalt muutuma teiste rahvusrühmade suhe eestlaste arvu – ühe eestlase kohta elas siin aina rohkem võõrrahvaid. Kui 1959. aastal moodustasid muud rahvusrühmad kokku 34% eestlaste arvust, see tähendab, et umbes kolme eestlase kohta oli üks mitte-eestlane, siis aastal 1979 oli suhe juba kaks ühele. 1989. aastal oli muid rahvusi 63% eestlaste arvust: 1,6 eestlase kohta elas siin üks mitte-eestlane. Pärast iseseisvuse taastamist, aastatel 2000 ja 2011, oli nende osatähtsus langenud vastavalt 46%-le ja 43%-le.
Olgugi et nõukogude ajal rahvuslikust mitmekesisusest ei räägitud – selle asemel harjutati inimesi terminiga „nõukogude rahvas“, näitavad rahvaloendused kenasti siin elanud inimeste etnilist tausta. Sisserändajate seas oli kõige rohkem vene rahvusest inimesi, nende arvukuse kasvu kogurahvastikus näitavad kõigi rahvaloenduste tulemused. Näiteks 1970. aasta loenduse andmeil elas Eestis 334 620 venelast, kusjuures 11 aasta jooksul kasvas nende arv 94 393 inimese võrra ehk 39%. 30 aastaga (1959–1989) kahekordistus vene rahvusest elanike arv Eestis. Neid oli aastatel 1959–1989 stabiilselt umbes 3,5–3,8 korda rohkem kui kõiki teisi mitte-eestlastest rahvusrühmade esindajaid. Lähi­mineviku andmed näitavad, et aastal 2000 elas riigis 4,3 korda ja aastal 2011 5,1 korda enam venelasi kui teisi mitte-eestlasi kokku.
Venelaste kõrval kasvas nõukogude perioodil jõudsalt ka ukrainlaste ja valgevenelaste arv. Neid elas 1989. aastal Eestis vastavalt 3 ja 2,5 korda rohkem kui 1959. aastal. Seejärel ületasid 1989. aastal 1000 piiri ka armeenlased, aserbaidžaanid, moldovlased ja tšuvašid, kelle arvukus on küll pärast iseseisvuse taastamist märgatavalt langenud. Vastupidi liiduvabariikidest pärit rahvustele soomlaste, juutide ja sakslaste arvukus nõukogude perioodil ei kasvanud. Siin oli oma roll inimeste hirmul represseerimise ees, mistõttu paljud nende rahvusrühmade esindajad ei julgenud tegelikku rahvuslikku identiteeti teada anda ja märkisid loendusankeeti rahvuseks pigem „venelane“.
Iseseisvuse taastamisest tänapäevani ei ole Eesti suurimate rahvusrühmade nimekirjas suuri muutusi näha olnud, ent vähenenud on kõik suurimad rahvusrühmad. Vanemad põlvkonnad surevad ja pealekasvavad on väiksemad, pealegi ei pruugi mitmendat põlve Eestis elavad inimesed end enam vanemate rahvuse järgi määratleda. Mõju avaldab ka rahvastiku vananemine: laste osatähtsus väheneb, vanemaealiste oma suureneb.
Viimase, 2011. aasta rahvaloendusega tuvastati Eestis elamas 180 rahvusrühma (sh eestlased), kellest 12-l oli üle 1000 esindaja, 26-l 100–999 esindajat ja 142-l alla 100 esindaja (kokku 2126 inimest).
Viimased aastad on uue tendentsina kaasa toonud Lääne-Euroopa, aga ka Ameerika Ühendriikide, India ja Lähis-Ida päritolu rahvusrühmade kasvu. Eestist on saanud atraktiivne elukoht pigem lääneliku ajaloolis-kultuurilise taustaga inimestele nagu inglased, Ameerika Ühendriikide ameeriklased, itaallased, hispaanlased, prantslased, rootslased ja hollandlased, kelle arvukus kasvas kahe viimase loenduse vahelisel ajal mitmekordselt. Aastal 2011 oli Eesti 38 rahvusrühma võrra rikkam kui aastal 2000.
Rahvusvähemus ja vähemusrahvus
Nõukogude ajal oli kõigil mis tahes rahvusest liiduvabariikide elanikel Nõukogude Liidu kodakondsus, muude riikide kodanikke elas Eestis vähe. Tänapäeval annab Eesti kodakondsus siinsetele rahvusrühmadele ühe olulise eelise: see on üks vähemusrahvuse staatuse saamise eeldusi (RT I 1993, 71, 1001). 2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli kõigist Eestis elavatest mitte-eestlastest 52% Eesti, 23% Vene, 21% määramata (nn hall pass) ja 4% muu riigi kodakondsus.
Suuremate rahvusrühmade võrdluses oli Eesti kodakondsusega enim juute (72%), soomlasi (68%) ja venelasi (54%), kõige vähem aga valgevenelasi (31%) ja leedulasi (36%). Mitte-eestlaste seas on Eesti kodakondsus tihemini Eesti põliselanikel (mitmendat põlve Eestis elavad põlised vähemused) ehk vähemusrahvustel ja palju vähemal määral välispäritolu rahvastikul ehk rahvusvähemustel.2
Uusimmigrandid
Uusimmigrantidena käsitlen siinkohal isikuid, kes on saabunud Eestisse 2004. aastast saadik ning kes ise või kelle vanemad on sündinud väljaspool Eestit. Neid on kokku 9509 (112 riigist ja 138 rahvusest).
Suurem osa Eestisse saabunutest on vene rahvusest (4043), järgnevad soomlased (916), ukrainlased (728), eestlased (535), lätlased (244), sakslased (235), valgevenelased (223), inglased (194), itaallased (156), USA ameeriklased (155), leedulased (138), poolakad (127) ja rootslased (112), kusjuures eelmine elukoht oli Venemaal 35%-l, Soomes 11%-l, Ukrainas 9%-l ja Lätis 5%-l.
Uusimmigrantidena tulevad Eestisse pigem noored (keskmine vanus 37,8, eestlastel 39,6). Nende seas on küll vähem alla 15aastasi lapsi (10%) kui Eestis keskmiselt, kuid see-eest on tugevalt esindatud 15–29aastaste (27%) ja 30–49aastaste (39%) vanuserühm. Üle poole (53%) vähemalt 10aastastest uusimmigrantidest on omandanud kõrghariduse, 17%-l on kutseharidus ja 17%-l keskharidus. 2004. aastal või hiljem sisse rännanud inimestest on põhihariduse või sellest madalama haridustasemega üksnes 13%. Uusimmigrantide riigikeele oskust võib pidada pigem heaks: 42% neist oskab mingil tasemel eesti keelt. Võrdlusena, näiteks aastatel 1940–1990 Eestisse saabunutest oskab praegu eesti keelt üksnes 34%. Ka uusimmigrantidena saabunud vene rahvusest inimeste seas on eesti keele oskajaid veidi rohkem (34%) kui nõukogude ajal saabunute hulgas (28%). Tublid eesti keele õppijad ja oskajad on suurema arvukusega uusimmigrantide seas näiteks soomlased (86%), aga ka hollandlased (51%) ja sakslased (50%). Seega, Eestisse on tulnud viimastel aastatel elama pigem kõrgharidusega noored, kelle seas leidub muu hulgas üksjagu ettevõtete tippjuhte, ülikoolide õppejõude, arste, sportlasi jm ametialade esindajaid. Iseküsimus on, kas need inimesed kavatsevad oma elu Eestiga siduda ka pikemalt.
Riigikeele oskus
Riigikeele oskust peetakse üheks olulisemaks muukeelse elanikkonna lõimumise näitajaks. Keeleoskuseta ähvardab sotsiaalne isolatsioon, ahenevad hariduse omandamise valikuvõimalused ning väheneb konkurentsivõime tööturul, raskendatud on ka igapäevane asjaajamine. Eesti rahvastikust on 31,3%-l emakeeleks eesti keelest erinev keel, kusjuures 29,6% neist räägib emakeelena vene keelt ja 1,7% muud keelt.
42% mitte-eestlastest oskab eesti keelt võõrkeelena3 ja 2% emakeelena. Riigikeele õppimise motivatsiooni on rohkem noortel. Kui näiteks 15–29aastastest oskab eesti keelt 69%, 30–49aastastest 49%, siis 50–64aastastest 39%, 65–74aastastest 30% ja vähemalt 75aastastest üksnes 23%. Arvestades, et elame paljuski ingliskeelses infoväljas, võiks veel küsida, kas mitte-eestlased oskavad paremini eesti või inglise keelt. Loenduse tulemused näitavad, et mitte üheski vanuserühmas ei ole mitte-eestlaste seas inglise keele oskus rohkem levinud kui eesti keele oma. Näiteks 15–29aastastest räägib inglise keelt 60%, 30–49aastastest 30% ja vanemate inimeste seas on inglise keele rääkijate osatähtsus veelgi väiksem.
Rahvuseti on eesti keele oskuses selged erinevused (vt tabel). Suuremate rahvusrühmade võrdluses on noorte seas parim eesti keele oskus juutidel ja armeenlastel, vastavalt 85% ja 81%. Keskealiste ja vanemaealiste seas paistavad eesti keele oskajate suure osatähtsuse poolest silma soomlased ja juudid, valgev­enelased aga väheste riigikeele rääkijatega.
Seega, Eesti rahvastiku koosseisu on enim mõjutanud ajaloosündmused ja geograafiline asukoht (sisseränne naaberriikidest), venestamisperioodid, sõjad, okupatsioonid ja piiride avanemine Euroopaga on siia elama toonud paljudest rahvustest inimesi.
Suuremad rahvusrühmad (venelased, ukrainlased, valgevenelased) on tulnud Eestisse elama nõukogude ajal. Viimastel aastakümnetel on nende arvukus hakanud tasapisi vähenema, kuid suure arvulise ülekaalu tõttu väiksemate ees jäävad need rahvused ka lähitulevikus riigi suurimateks vähemusteks. Arvukuse vähenemise põhjus on rahvastiku vananemine, mis mõjutab loomulikult ka eestlaste arvu, ja asjaolu, et mitmendat põlve Eestis elavad mitte-eestlased ei pruugi end enam identifitseerida siia kunagi sisse rännanud vanemate etnilise päritolu järgi.
Lääne kultuuriruumist pärit rahvuste nagu hispaanlaste, prantslaste, inglaste ja rootslaste osatähtsus kogurahvastikus on siiski veel väike, kuigi inimeste liikumist on lihtsustanud Eesti astumine Euroopa Liitu ja ühinemine Schengeni viisaruumiga. Olgugi et Eestisse on aja jooksul elama asunud erineva kodumaa ja päritoluga inimesed, saabub suurem osa uusimmigrantidest siia ikka meie naaberriikidest Venemaalt ja Soomest, aga ka Ukrainast, kusjuures nad on keskmiselt nooremad kui Eesti elanikud ning nende eesti keele oskust võib pidada heaks. Riigikeelt oskavad üldse paremini noored mitte-eestlased, vanuse kasvades väheneb ka keele rääkijate osatähtsus (see iseloomustab eelkõige nõukogude perioodil siia sisserännanuid).

Allikad
Ene-Margit Tiit, Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust. Statistikaamet, Tallinn 2011.
Anu Tõnurist, Rahvuskoosseis. Väikesed rahvusrühmad. Rmt: Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots. Statistikaamet, Tallinn 2013.
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/182796 (29. XI 2015).

1   Allikad: Ene-Mai Tiit, Eesti rahvastik; 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse kogumikud.
2   Välispäritolu rahvastik on Eestis alaliselt elavad inimesed, kes ei kuulu põlisrahvastiku hulka. See jaguneb kolmeks põlvkonnaks: esimeses on need, kes ise ja kelle vanemad on sündinud välismaal; teises need, kes on ise sündinud Eestis, aga kelle vanemad on sündinud välismaal; kolmandas need, kelle vanematest vähemalt üks on sündinud Eestis, aga kelle kõik vanavanemad on sündinud välismaal.
3   Osatähtsus vähemalt kolmeaastaste elanike hulgas.
4   Keeleoskuse all on arvestatud kokku ema- ja võõrkeelena kõnelejate osatähtsus. Allikas 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming