Miks ikkagi kujundasid pastorid eesti kirjakultuuri?

Marju Lepajõe

Lutheri keelekäsituses sisaldub juba immanentseltki üldise emakeelse rahvahariduse radikaalne idee. Seda, et haridus on eestlastele pühaduse mõõtmega, seda on teised rahvad imeks pannud nii XIX kui XX sajandil.

On märkimisväärne, kuidas eesti kirjakeele ajaloo allikate väljaanded on aastakümneid üha hoidnud ja tõstnud Eesti trükikultuuri, tüpograafilist esteetikat. Tänavu lisandus trükis, mis oma sisult ja vormilt on niivõrd nauditav, et mõjub otse dekadentlikult, pakkudes vaimseid ja meelelisi elamusi, mille õigeks hindajaks võiks olla pigem Jean Floressas des Esseintes, tänavu eesti tõlkes ilmunud „dekadentsipiibli”, Joris-Karl Huysmansi romaani „Äraspidi” peategelane.
Väljaande „Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657” (Eesti Keele Sihtasutus) on pikkade aastate jooksul ette valmistanud Kristiina Ross, Maeve Leivo, Kai Tafenau ja Ahti Lohk koos veel terve rea kolleegidega, nende kõrval tuleb tingimata nimetada küljendaja Merle Moorlati ja kujundaja Andres Rõhut. Read Jumala loomistegudest ja inimese esimestest aegadest, terve 1. Moosese raamat, sõnad just sel moel üksteise kõrval, kirjapildis ja mõttelistes suhetes, ongi esimest korda nii, üksnes siin-seal katkestatud ladinakeelsetest kommentaaridest heebrea sõnadele. Neid ridu peab maitsma, mitte lihtsalt lugema. Korrastatud transliteratsiooni, täpse ja täiesti veatu, õhtune lugemine on eriline elamus veel siis, kui lõunaeesti keelt, isegi nii puhtas vormis, õieti ei mõista. Matteuse evangeeliumi tõlget ei ole Gutslaff jõudnud läheneva sõja tõttu väga viimistleda, aga see on ometi juba paberil. Mahukad sõnaindeksid, artiklid – täiuslik dekadents, pärast kõigi väärtuste ümberhindamist – kui mõelda veel 360 aastale suhteliselt anonüümset ja üksildast elu, mis Gutslaffi käsikiri on veetnud pastoraatides ja lõpuks kirjandusmuuseumis.
Lea Kõivu põhjalikel allikauuringutel tuginevast saateartiklist saab selgeks, millises vaevas ja eluviletsuses sündis seegi tõlge. Ikka ja jälle kerkib küsimus: mis paneb ühe inimese nõnda pingutama ja olusid ületama? Miks Gutslaff, Heinrich Stahl, Reiner Brockmann ja pikk rida teisi pastoreid, kes on määravalt mõjutanud eesti kirjakeele kujunemist, tegelesid nii põhjalikult just keelega? Ja mitte ainult. Selle kõrvale tekkisid piiblitõlgete käsikirjade virnad, järgnes seletamatult energiline emakeelsete rahvakoolide asutamine, ennastunustav sõdimine kirjakeele pärast piiblikonverentsidel jne. Allikate lugemine kinnitab järjekindlalt seda, et nad teostasid oma tõekspidamisi ja töid, hoolimata n-ö tingimustest, poliitikast, oludest, tervisest. Miks?
See küsimus on saanud XVII sajandi uuringutes üheks kõige olulisemaks küsimuseks, palju olulisemaks kui näiteks sajand tagasi. Viimased 50-60 aastat, mil kasu mõistet on üha kitsendatud võimalikult täpseks rahasummaks ja inimese tegevusajendeid analüüsitakse teaduses eelkõige sotsioloogia ja majandusteaduse vaatepunktidest, püütakse ka kirjakeele kujundamist ja muud keelega seonduvat nii Eestis kui ka raja taga põhjendada pragmaatiliselt – praktiliste või rakenduslike vajadustega, mida kujundab eelkõige võim, resp. kolonialism ühes või teises vormis. Selleks, et näha nende põhjenduste tühjust, piisab Gutslaffi väljaande lehitsemisest.
Kirjakeele ja piiblitõlkimise seleta­misel on need põhjendused viinud aga pikaaegsesse teoreetilisse tupikusse, millest väljapääsu saaks pakkuda ideeajalooline lähenemine, reformatsiooni uus mõtestamine, Lutheri teoste uuesti lugemine.
Martin Lutheri ja piiblitõlkimise tähtsus on nii kulunud fakt, et erialakirjanduses on näha järjest tugevamat tendentsi temast mööda minna, kuni selleni välja, et Lutheri tähtsust emakeelse kirjasõna loomisel nimetatakse juba „luterlaste omamüüdiks”. Kõrvuti Lutheri mõju hajutamisega püütakse katoliikluse suhet rahvakeelsesse kirjasõnasse avardada, justkui oleks katoliku kirikul lihtsalt aega väheks jäänud, et jõuda samas mahus kirjasõna ja koolini.
Küsimus on siiski õpetuses ja mitte igapäevaelu reaalides. Katoliikluses ja protestantluses asetub piiblilugemine, rahvakeel ja emakeelne kooliharidus põhimõtteliselt erinevasse mõõtkavasse. Muutus, mille Luther tõi teoloogiasse, on sama suur kui muutused tema enda suhtumises piiblisse ja teoloogilistes vaadetes. Luther ise meenutab keskeas: „Kolmkümmend aastat tagasi ei lugenud keegi Piiblit – see oli kõigile tundmatu. Prohveteid ei nimetatud – nad olid ju täiesti mõistetamatud. Kuigi olin juba 20aastane, ei olnud ma veel Piiblit näinud. Arvasin, et ei ole olemas mingit muud evangeeliumi ega kirja kui see, mis pühapäeva-postillides. Lõpuks leidsin raamatukogust Piibli, ja niipea, kui olin astunud kloostrisse, hakkasin lugema, üle lugema ja uuesti lugema.”1
Lutheri teoloogias asetub piibel selgelt ja kindlalt usuelu keskmesse. Eesti keeles võib lugeja selles veenduda Lutheri mahuka teostevaliku tõlke põhjal, mis hiljuti ilmus.2 Teesidena esitatult, järjestanuna lähtuvalt sellest, kuidas need määravad suhtumist keelde ja haridusse, võiksid need olla järgmised.3
1. Jumal on end inimesele ilmutanud läbi sõnalise kõne. Jumal on seega sõnaline. Jumala sõna on seega ilmutuse vahend ja objekt.
2. Jumala olemuselt suulisel sõnal võib eristada nelja kuju: 1) Jumala igavene sõna, sest sõna ei ole loodud, ta on „kõrgemal ajast ja kreatuurist”. 2) Loodud sõna ehk kreatuur, sest kõik loodu on sisult Jumala ütlused. 3) Kirjutatud sõna ehk Piibel, mis on usu jaoks kõrgeim ja ainus autoriteet. Ta on kirja pandud selleks, et püsiks õpetuse algne puhtus ja et oleks võimalik kontrollida, kas jutlustajad õpetavad tõest õpetust. 4) Kuulutatud sõna, mis jaguneb kaheks: käsk ehk seadus (Vana Testament) ja tõotus ehk evangeelium (Uus Testament).
3. Kõik, mida Jumal on tahtnud inimesele endast avaldada, on kätketud Piiblisse. Mida Jumal ei ole tahtnud avaldada, sellega ei ole inimesel pistmist. Piibel on inimese jaoks piisav ja täielik ilmutussõna.
4. Jumal on inimest kõnetanud, et inimene saaks päästetud. Sõna on selleks, et inimene seda kuulda võtaks: „Kes kuuleb mu sõna, vaatab mu südamesse.”
5. Kui inimene võtab Jumala sõna endasse, teostub see usus.
6. Üksnes usu läbi võib inimene pälvida pattude andeksandmise ja süüst vabanemise.
Neist printsiipidest tuleneb otseselt iga inimese isiklik suhe pühakirja, sest hinge saatus, lunastus, sõltub iseenda usust ja piibli mõistmisest. Printsiipidest tuleneb ka see, et kõik kristlased on pühakirja ees põhimõtteliselt võrdses olukorras, nagu ka jumalasõna kuulutades. Printsiipidest tuleneb seegi, et ühest küljest tuleks pühakirja lugeda originaalkeeltes (heebrea, kreeka), teisest küljest on oluline, et iga kristlane mõttest võimalikult täpselt aru saaks. See nõuab hoopiski piibli tõlkimist emakeelde. Luther rõhutab, et evangeeliumi tulek inimeste juurde eri keelte kaudu ei ole juhuslik: evangeelium on keelte kaudu „kasvanud” ja see „kasvamine” peab järjest uute keelte kaudu jätkuma. Kuna tõlkimine on kirjutatud evangeeliumi olemusse, siis on igal keelel teatavas mõttes jumalik mõõde.
On ilmne, et vaimne mõõtkava erines nn lihtuskliku jaoks, sõltuvalt sellest, kas ta jäi protestantide või katoliiklaste poolele, põhimõtteliselt. Protestantismis hakkas usuelu keskenduma ja avarduma piibli ümber, piibli lugema hakkamisest. Katoliikluses on võimalik lugemine katekismusega lõpetada. Piibel protestantismis nõuab aga tõlkimist ja kirjakeelt.
Lutheri keelekäsituses sisaldub juba immanentseltki üldise emakeelse rahvahariduse radikaalne idee. Sõnaselgelt väljendab ta oma põhimõtet, et haridust peaks andma võrdselt kõigile, sõltumata seisusest, majanduslikest võimalustest, soost jne. Hariduse siht ei saa olla kasu, sest kasu tähendab kõhu orjamist. Hariduse siht on laste hinge eest hoolitsemine, pääste ja õndsus. See ei tähenda, et hariduse sisu oleks üksnes piibel. Põhijoontes langeb hariduse sisu (enesestmõistetavalt keeled, ajalugu, kõnekunst, ka loodusteadused jm) Lutheril kokku tänapäeva akadeemilise üldharidusega, mida küll ülikoolides peaaegu enam ei anta.
Kokkuvõtteks: Eesti XVII sajandi pastorite suhtumisi ja hoiakuid võib pidada sügavalt, veendunult luterlikeks. Ühtlasi võib pidada õnneks, et see suhtumine kandus aeglaselt, aga kindlalt üle ka eestlastele. Seda, et haridus on eestlastele pühaduse mõõtmega, seda on teised rahvad imeks pannud nii XIX kui XX sajandil. Pühaduse mõõtme kadumine on jälgitav ehk alles viimasel 10–15 aastal. Tähelepanuväärsel moel ei ole see siiski kadunud suhtumisest eesti keeleajaloo allikatesse.

1 Martin Luther, Werke. Kritische Gesamtausgabe (Weimarer Ausgabe). Abt. Tischreden (Weimar 1912–1921), Bd. 3, 598, 9–15.
2 Martin Luther, Valitud tööd. Koost Urmas Petti. Sarjas „Avatud Eesti raamat”. Ilmamaa, Tartu 2012.
3 Põhjalikumalt on Lutheri seisukohad esitatud artiklis: Marju Lepajõe, Wotzu ist die tzung? Martin Lutheri keele- ja hariduskäsitusest. Rmt: Kroonikast kantaadini. Muusade kunstid kesk- ja varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal. Koost Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes archivi historici Estoniae, nr 20. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2013.