Küsib/Vastab

Aili Künstler: Täna saavad teatavaks 2017. aasta keeleteo eest pärjatud. Siinkohal osa keeleteoliste mõtteid, kuhu liigutakse nende valdkonnas aastaks 2027 – sinnamaani ulatub praegu valmiv keelestrateegia. Kõigi kandideerinute kirjelduse leiab https://www.hm.ee/sites/default/files/keeletegu_2017_kandidaadid.pdf

Vikerraadio emakeelepäeva e-etteütlus toimus 14. märtsil juba 11. korda. Tegijad: koordinaator Laura Teder, töörühma liikmed Peeter Päll, Maris Jõks, Edward Kess, Martin Ehala, Merilin Aruvee, Maire Raadik, Alo Mihkelson ja Riina Rõõmus. E-etteütlust korraldavad Vikerraadio, Eesti Emakeeleõpetajate Selts ja EKI. Kuidas edasi? Kas ka aastal 2027 on põhjust hinnata etteütlust viies kategoorias?

Martin Ehala, keeleteadlane: Vikerraadio e-etteütlusest on kujunenud traditsioon ja rituaal ning see on tore. Oleme püüdnud etteütluse teksti koostada nii, et seal kajastuksid eesti keelde tulnud uued sõnad ja ühiskonda puudutanud sündmused. Arvan, see joon jääb, et etteütlus ei paneks vaid keelereeglitele mõtlema, aga ka muhelema või kulmu kergitama.

Nagu rituaalidega ikka, on nende võlu kordumises samal kujul väikeste variatsioonidega. Kümne aasta pärast ei ole etteütluse formaadis arvatavasti palju muutunud. Ehk tuleb mõni hindamiskategooria juurde, nt tehisintellekti oma, kus eri tarkvaraga robotid omavahel võistlevad, kuid muus osas on etteütlus endiselt võimalus oma õigekirjaoskust kontrollida ja sel moel emakeelepäeva tähistada. Eks ole ju põnev katsuda igal aastal osalejate rekord ületada –
sportlik hasart hoiab nii korraldajate kui ka kirjutajate huvi üleval.

Aasta eest emakeelepäeval lükati käima kollektiivne projekt Miljon+, et kasvatada aastaks 2020 veebientsüklopeedia Vikipeedia miljoni eestikeelse ja 10 000 võrukeelse artiklini. Tegijad: Tartu ülikooli ja MTÜ Wikimedia Eesti projekt Miljon+ (projekti­juht Sirli Zupping), töörühma liikmed Sven Aller, Ivo Kruusamägi, Mart Noorma, Aune Past, Piret Normet, Sven-Erik Soosaar, Sulev Iva, Ann Siiman, Riina Reinsalu, Käbi Suvi, Lauri Linask, Märt Põder, Kristel Reim, Mark Fišel, Kadri Vare, Kadri Muischnek ja Ursula Erik. Kuidas on keeleteo kandidaatprojektil läinud?

Sirli Zupping, TÜ üldkeeleteaduse teadur: Kuigi eestikeelne Vikipeedia oli jõudsasti kasvanud, olime veendunud, et leidub veel palju häid inimesi, kes on valmis (oskus)keele arendamise nimel vikiartikleid koostama ja täiendama. Vikipeedia võiks olla vähemalt nii mahukas ja ajakohane, et entsüklopeedilist infot otsides saaks esmase vastuse ikka eestikeelsena. Miljon+ eesmärk ongi kiirendada vikiartiklite lisandumist. Projektil on läinud väga hästi: Vikipeediat on arendatud õppetegevuse, masintõlkimise, täienduskoolituse ja populariseeriva tegevuse kaudu. Heameelt teeb, et projektiga on liitunud hulk organisatsioone ja üksikisikuid, nt käib parasjagu mitu artiklikonkurssi, lõppemas on keeletoimetamistalgud ja hoo on sisse saanud kampaania „Sinu abiga kasvab sajast miljon!“ (vt http://ev100.miljonpluss.ut.ee/).

Plaanis on kaasata üha rohkem inimesi panustama emakeelse entsüklopeedia tulevikku. Kindlasti rakendame keeletehnoloogia võimalusi, et kontrollida ja täiendada Vikipeediat (pool)automaatselt, ning keskendume sellele, et oleks tagatud nii eesti- kui ka võrukeelsete artiklite sisuline ja keeleline kvaliteet.

Emakeele Seltsi juhatus esitas keeleteo tiitli kandidaadiks Keelehooldekeskuse kümme aastat kestnud ametnike keelekoolituse, tegijateks EKI, HTM, Tartu linn ja Tartu ülikool. Kuidas tagada selgus ja korrektsus ametisuhtluses? Milles peaks seisnema ametnike keelekoolitus aastani 2027?

Jüri Valge, Emakeele Seltsi juhatuse abiesimees: Rõhutan: jutt on ametlikust ja avalikust suhtlusest, mitte ilukirjandusest, kus ikka võib koma panna või panemata jätta (lisades: autori kirjaviis muutmata). Keelekorralduse ja -hoolde vaidlustajadki peavad möönma, et on tekste, kus selgus ja ühemõttelisus on möödapääsmatu. Iga teksti saab kõigile hea keelekasutuse reeglitele vastavaks toimetada. Ka üksiku ametniku võib heaks keeletundjaks koolitada, ent see ei peaks olema erand.

Kõige alus on keelekorraldustegevus. Kui üldkeel vajab vaid peenhäälestust, siis oskuskeel täieneb kogu aeg ja sellega on vaja pidevalt tegelda. Ei kujuta ette, kuidas sundida eriarvamusel akadeemikud mõnd „õigeks“ tunnistatud vastumeelset terminit kasutama, küll aga saab kohustada ministeeriume tegema koostööd, et kattuvate valdkondade terminivara oleks ühtlane ning vastaks asjatundjate, keele- ja erialaspetsialistide soovitustele. Õigusliku jõuga tipptekstide (seadused, valitsuse määrused jne)
korrektsus on äärmiselt tähtis, sest nende keelekasutusest ei ole madalamal võimalik mööda minna. Koostöö eeldused tuleb luua koolis eesti keelt õpetades: koos reeglitega – vähemalt käänamise-pööramise piires õpitakse need päris hästi ära, lause ja stiiliga on keerulisem –
tuleb austus keele vastu, vastutus iga öeldud või kirjutatud sõna ja lause eest.

Keelekorraldus ja -õpetus tuleb ka ellu rakendada. Selleks on mh keelehoole, mis peab haarama võimalikult paljud tekste koostavaist ja all­kirjastavaist ametnikest, olema pidev ning vahendama värskeimaid keele­korralduse tulemusi, tekitama vajaduse ja julguse keelenõu küsida ja abi saada. Võimalik, et keeleinfo levitamiseks mõeldakse välja midagi uutki, aga kindlasti tuleb jätkata seni ennast õigustanuga (EKI keelenõu, keelehooldevälja­anded ja -koolitus jms) ning tõrjuda keelde sobimatuid toorlaene. Kindlasti aitavad nii üldist kui ka ametialast keeleoskust arendada mitmesugused võistlused (nt e-etteütlus, „Tuum“) ja auhinnad (nt selge keele auhind).

Eurokeele e-kogumik „Tõlkimise tahud“ (http://eurokeelehoole.eki.ee/documents/compendiums/4de1c86bf768725c5edc18c87f84098f.pdf), tegijad Katrin Hallik ja Katre Kasemets. Milliste keele arengukava meetmetega tagada tõlkekvaliteedi kasv? Kuidas ja kas üldse tõlgitakse aastal 2027?

Katrin Hallik ja Katre Kasemets, EKI eurokeelehoolde vanemkeelekorraldaja ja vanemterminoloog: Valmivas Eesti keelevaldkonna arengukavas on kirjas, et tuleb tagada senine tasuta keelenõuanne, jätkata keelehooldekoolituse ja eurokeelehooldega ning arendada tõlkenõuannet. Kümne eurokeelehoolde tegevusaastaga oleme pakkunud ELi tõlkijatele keele- ja termininõu, korraldanud eesti keele täienduskoolitusi, propageerinud selget keelekasutust, avaldanud eurokeelekogumikke. Viimases räägitakse tõlkimise tahkudest, täpsemalt suulisest ja kirjalikust tõlkest, terminiloomest ja toimetamisest, rõhutatakse, et tõlketekstides on täpsed terminid üliolulised, ning kirjeldatakse eurotekstide tõlkijate suurt panust eesti oskuskeele arendamisse. Üks arengukava meetmeist näebki ette eesti oskuskeele korrastamise, loomise ja juurutamise. Täpse ja selge tõlketeksti valmimiseks tuleb teksti loojal, tõlkijal, terminoloogil ja toimetajal teha tihedalt koostööd ning igaühel vastutada oma osa eest. Masintõlge ei suuda praegu ega ilmselt kümne aasta pärastki täielikult asendada tõlkija tööd, mis eeldab mitmekülgseid teadmisi ja oskusi ning oma keele eripära tajumist. Kui arendatakse oskuskeelt ja kestab tõlkimine, siis jääb eesti keel kultuurkeelena ka püsima.

Keeleteona leidsid Postimehe EKI „Keelekooli“ rubriigi kõrval esiletõstmist ka Ülle Leisi arvamuslood „Tõlkes leitud“ Postimehe e-väljaandes. Kas koolis pööratakse mis tahes keelte, sh riigikeele õpetamisel tõlkeoskuste omandamisele piisavalt tähelepanu? Kas uue keele arengukava raames annab tõlketeadlikkuse tõstmiseks midagi ära teha?

Ülle Leis, vabakutseline konverentsitõlk ja suulise tõlke õppejõud: Mu tuttav keemiaõpetaja palus matemaatikaõpetajal protsendi uuesti läbi võtta – lahuste juures on see väga oluline. „Pole vaja,“ arvas too, „protsendi definitsiooni teavad nad väga hästi.“ Ja kuluski keemiatund protsendi õpetamisele (näidetega toidupoest, pangast ja põrandalaudade müüjalt).

Tõlkeoskuste omandamine ja tõlkides muude oskuste (keskendunud kuulamine, esinemine) treenimine väärib koolis kindlasti rohkemat tähelepanu. Ümbersõnastamine (täna on tuuline ilm – kõva tuul täna) aitab arendada keeleoskust, reedab sõnavara piiratuse ning näitab, kas tekstist on õigesti aru saadud. Kui lapse „piimatalumatus“ n-ö tõlgitakse „lapsele ei meeldi piim“, siis on järelikult arvatud, et „talumine“ tähendab „meeldimist“. Iga kõneleja ja tekst (laulja intervjuu, kuuseostunõu, peokõne) ning selle tõlkimine suhtluspartnerit (laps, välismaalane) arvestades õpetab toime tulema vastavalt olukorrale.

Arengukava alla võivad mahtuda nii teadmuse võrdsustamine definitsiooniga kui ka tunnid, kus õpitav puust ja punaseks tehakse ning päris eluga seostatakse. Tõlkeõpe on praktiline nagu autokool: õpitakse tegevuse käigus, tõlkides. Nii autojuht kui ka tõlk(ija) peavad reegleid tundma ja järgima, kuid olema valmis juhuks, kui teised seda ei tee (ei näita suunda, sõna esineb teises tähenduses kui sõnaraamatus, kõnelejast on raske aru saada).

Viimasest selge sõnumi konverentsist on mul siiani meeles Norra esinejate ütlus, et (üli)koolis teeme oma kirjatükid õpetajale vastuvõetavalt, kuid edaspidi võib hoopis muud vaja minna. Tõlkeharjutustega saaks kindlasti teha (keele)tunnid elulähedasemaks ja põnevamaks nii õpilasele kui ka õpetajale. Vaja on vaid õpetamisoskusi ja -nippe.

Ene Vainiku raamatusse „Eesti tunded. Sõnaportreed“ kaevumise tulemusel on valminud seitsme tundesõnaga T-särgid (http://lingid.ee/2076). Keeleteo tiitlile kandideerinud teo on teinud Tartu kunstikool ja Kuressaare ametikool (projekti algataja Merit Karise). Mida teha, et Eesti avalik ruum oleks eestikeelsem?

Merit Karise, Kuressaare ametikooli disaini- ja Tartu kunstikooli reklaamiõpetaja: Meil on HTM, mis suunab, EKI, mis uurib, keeleinspektsioon, mis valvab, koolid, kus õpetatakse, aga ka avalik ruum, kus keel elab oma elu. Kus ja kuidas tekib kahe poole vahel sild, kui raadio „Keelesaade“ või ühismeedia Keiti Vilms välja jätta? Oli küll üks näitus „Muuseum näitab keelt“, kus sai keelt kogeda käegakatsutavalt, interaktiivselt, masinatega. ERMis on üks keelele pühendatud püsinurk. Meil on kunsti-, ajaloo-, loodus-, mere-, maantee- jne muuseume – aga kas meil võiks olla ka keelemuuseum, kus peegeldada, mõtestada, tõlgendada meie ümber keeles toimuvat? Näitusi metafooridest, tänavakunsti sõnalisest osast, laensõnade rännuteedest, värvide nimetamisest eri kultuurides, keeleuuendusest, kas või sõnumitest T-särkidel tahaksin kindlasti vaatama minna. Sinna võiksid jõuda kõik Eesti kooliõpilased (väliskülaliste tarvis tehtaks muidugi ka mitmekeelseid näitusi, vähemalt inglise ja vene keeles). Saaremaalasena sooviksin, et keelemuuseum asuks Saaremaal, et esile tõsta keeleuuendaja Johannes Aavik, kelle 140. sünniaastapäev on kahe aasta pärast ja kelle elutöö on ulatuselt ja mõjult ainulaadne maailmas. Usun, et keelemuuseum, kus lõimitaks sõna pildi, heli ja materjaliga ning haarataks eri meeli, sütitaks huvi ja suunaks keelest hoolima. Aaviku sõnadega: „Keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte üksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt püüab painutada ja kasutada“.

„Meie pere kala-aabits“ (http://www.kalateave.ee/images/downloadplugin/3c376779dac831caf11b8f37fdc749e2-Kalaaabits.compressed.pdf), tekstide autor Kätlin Vainola, illustraator Kertu Sillaste. Olete teinud juba neli aabitsat, peale kala-aabitsa ka „Karuelu aabitsa“ (2012), „Tiigielu aabitsa“ (2011) ja „Metsaelu aabitsa“ (2009). Milline on ja mida sisaldab aabits aastal 2027?

Kätlin Vainola, lastekirjanik: Võib-olla selleks ajaks on kõikvõimalike aabitsate kõrval individuaalaabitsad, nii et iga laps saab lugema õppida just talle sobivalt tasemelt. Nagu on erinevad lapsed, nii on seda ka nende lugemisoskus ja viis õppida ja maailma näha. Aabitsa alusvariandi tegelased, lugu, pildid ja teemad võiksid olla samad, kuid arvutiprogrammi abil selgitataks välja lapse eripära, s.o kas ta vajab rohkem või vähem harjutamist, lühikesi või pikki sõnu, rohkem pilte või rohkem teksti. Printerist tuleks välja individuaalne aabits just selleks õppimishetkeks. Nii oleksid kõigil lastel samad aabitsategelased ja -lood, ent õppida saaks igaüks nii, kuidas talle sobib.

Eesti emakeeleõpetajate selts nimetas teid 2016. aastal emakeeleõpetuse sõbraks ja esitas teie eelmise aasta luulekogu „Kohtumised“ keeleteo nimetusele kandideerima. Selles on read: „Hakkasin ülikoolis õpetama / ja igal semestril küsib mõni eesti tudeng arglikult / kas ta võib kirjutada loovkirjutuse arvestustöö ka / inglise keeles / sest see olevat talle loomulikum väljendusviis“. Mida küsib tudeng aastal 2027?

Kristiina Ehin, luuletaja: Usun, et töö, mida teeme oma keele väärikuse ja värskuse nimel, kannab vilja. Ükski tudeng, kes tahab võõrkeeles ennast kirjanduslikult väljendada, ei tee seda pahatahtlikult või soovist omakultuuri solvata, vaid pigem võhiklikkusest. Ta usub, et tema kirjaread mõjuvad siis moodsamalt ning neis on võlu, mida argipäeva kodukeeles ei saavuta. See miraaž hajub küll inglise keelt emakeelena rääkivate kirjandussõprade silmis enamasti õhku. Keelt tõeliselt vallata ja selle kõrgusi luulekeeles puudutada tähendab kanda ka selle keele valu ja häbi.

Ka rahvaarvuga pole meil kiidelda. Nii tekib auahnematel tunne, et publikust jääb puudu. Meil on siiski palju üle uhkust tunda ja tänulik olla. Kümnete soome-ugri keelte hulgast oleme vaid soomaste ja ungarlastega oma riigi ja riigikeele iseenesestmõistetavuseni välja jõudnud. Omakeelne ilukirjandus on sadade aastate töö vili. Eesti kirjandus on keeleuuenduse ja ühtse kirjakeele, kuid ka murrete sõnavara ja keelelise vabaduse võrse. Eesti luule õitseb seni, kuni meil on jaksu hoida ja toetada loomingulist inimest, kes kirjutab emakeeles –
ja mitte museaalsest soovist seda säilitada, vaid ulmiklikust usust panna algus millelegi uuele ja värskele, just nagu
Kristjan Jaak omal ajal.