Inimkeel ei vabasta loomalikust loomusest

Ene Vainik

Ene Vainik, EKI seminari „Emotsioonid keeles ja keele ümber” (www.eki.ee/~ene/seminar/) algataja  ja läbiviija: Miks on keele ja emotsioonide vastasmõju uurimine nii oluline?  Ad Foolen, Nijmegeni ülikooli (Holland) lingvistikaosakonna dotsent: Keeleteaduses on pikalt olnud tavaks vaadelda keelt ainult mõistuspärasest vaatepunktist: sõnad esindavad mõisteid ja laused kujutavad endast mõtte edasiandmise vahendit.  Ameerika keeleteadlane Edward Sapir (1884–1939) on seda oma raamatus „Keel” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 51) väljendanud järgmiselt: „Üldiselt peab tunnistama, et mõisteloome valitseb keeles ülimuslikult ja tahe ning emotsioon on selgelt teisesed faktorid”. Emotsioonidele oli keeles jäetud mängida kõrvaline roll, näiteks hüüatused, mis kaasnevad valu,  üllatuse või imetlusega. Viimasel ajal pole keeleuurimises emotsioonide alatähtsustamine enam kombeks. Põhjusi leiab nii lingvistikast kui psühholoogiast. Formaalsete keeleteooriate, näiteks generatiivse grammatika keskmes on keele „tuumstruktuurid”: verb ja selle argumendid, pea- ja kõrvallause vahekord, aktiiv vs. passiiv  jne.

Uuemate teooriate nagu näiteks konstruktsioonigrammatika tähelepanu on aga erilistel tarinditel (Mida rohkem, seda uhkem, Sina ja laulad! Ta ei oska vene keeltki, rääkimata siis veel korea keelest), mida iseloomustab emotsionaalne lisaväärtus. Näiteks Sina ja laulad! väljendab kahtlust, kas kõnealune subjekt on tõesti võimeline laulma. Inglise keeles on konstruktsioon  a bear of a man, a hell of job jne, mis on üsna populaarne ka hollandi keeles een boom van een man või een draak van een film, sõna-sõnalt ’puumees või filmidraakon’. Uurides jõudsin järeldusele, et kõneleja soovib sellega väljendada kõnealuse objekti (film, töö, mees jne) põhjustatud tugevat tunnet. Viimasel ajal on selliseid emotsionaalseid konstruktsioone avastatud üha enam,  mis viib mõttele, et emotsioonid on keele struktuuriga seotud rohkem, kui seni on arvatud. Pealegi on viimasel 20 aastal kognitiivses psühholoogias jõutud arusaamisele, et emotsioonid mõjutavad tunnetusprotsesse nagu taju, mälu, otsustamine jne. Seda vaateviisi muutust on nimetatud „emotsionaalseks revolutsiooniks” (üks tähtteoseid on  Antonio Damasio „Descartes’i eksitus. Emotsioonid, mõistus ja inimaju”, 1994). Kuna keel on tugevasti seotud tunnetusprotsessidega ja tunnetusprotsessid omakorda tugevasti mõjutatud emotsioonidest, siis on loomulik tõstatada ka emotsioonide ja keele omavahelise seotuse küsimus uurimaks emotsioonide mõju – ja mitte üksnes keele struktuuridele, vaid ka  keele mõistmisele ja õppimisele. See ei pruugi olla sugugi ühesuunaline (emotsioonid mõjutavad keelt), vaid võib olla ka teisipidi. Viimastel aastatel on keelte emotsioonisõnavara palju uuritud ja leitud, et keeliti võib erineda viis, kuidas emotsioonide spektrit sõnadega tükeldada, ning ka eristuste täpsusaste. Näiteks leidub Aafrikas kõneldavas Dholuo keeles  sõna maof, mis tähendab „tunnet, mis kaasneb sooviga näha sõpru ja sugulasi, keda ammu pole näinud”. See meenutab koduigatsust, mille objektiks on sugulased ja sõbrad. Võib oletada, et selliseid tundeid tuntakse ja tajutakse teadlikumalt keelte puhul, kus leidub selle tunde tähistamiseks eraldi sõna, kui nendes keeltes, kus säärast sõna ei ole.       

Emotsioone väljendavad ju ka loomad. Kas ekspressiivne keelekasutus kujutab endast midagi loomalikku  või evolutsioonilises mõttes primitiivsemat?     

See küsimus toob meelde Charles Darwini kuulsa raamatu „Inimese ja  loomade emotsioonide avaldumine” (1872). Darwin uuris loomade ja inimeste näo ja kehaga väljendatavaid emotsioone ning täheldas neis palju sarnast, mis kinnitas tema peamist väidet liikide seotusest ja astmelisest arengust. Mõistuspärane lingvistika leidis siit õigustustki: inimesed, nagu loomadki, väljendavad oma emotsioone mitteverbaalselt, keele abil vahendatakse  mõtteid. Veelahe keele ja vaimu ning emotsioonide ja liha vahel jäi püsima. Mõistagi ei olnud vana kartesiaanliku dogma juurutamine Darwini teadlik kavatsus. Küllap teeks talle rõõmu, et tänapäeval ei peeta tunnetust ja keelt enam üksnes inimese võimeks, mis on evolutsioonilises mõttes midagi täiesti uut. Seda ei peeta enam inimest tema loomalikust loomusest  vabastavaks hüppeks, lähtudes eeldusest, et inimesed ja loomad ei kujuta endast midagi põhimõtteliselt erinevat ja et emotsioonid on midagi seesugust, mis igal moel endale väljendust otsivad. Ei ole mingit põhjust, miks need ei võiks seda teha ka keele kaudu. Kui käsitada tunnetust puhta tunnetusena ja keelt puhta tunnetuse vahendina, saaks emotsioone vaadelda  millegi keele väärtust vähendavana. See pole aga ei keeleteaduses ega psühholoogias enam levinud.   

Kuidas emotsioonid siis keeles väljenduvad? Kas keeltes on suuri erinevusi?     

Kui emotsioonid on tõesti midagi säärast, mis endale keeles väljendust  otsivad, siis pole põhjust oletada, et mõni keeletasand sellest puutumata jääks. Eespool ma juba tõin näiteid süntaktiliste struktuuride kohta, kuid emotsionaalse väärtusega keelendeid leidub pea igal tasandil. Näiteks deminutiivsufiksiga (saksa Häus-chen, Kindchen, eesti laps-u-ke-ne) viidatakse sõnatüvega nimetatu väiksusele, aga tihti kannab see ka kiindumust või  rahulolu. Hollandi keeles on näiteks liide -sel, millega saab anda negatiivse lisatähenduse, näiteks schrijven ’kirjutama’ – schrijfsel ’halb/ebaõnnestunud kirjutis’. Sõnade tasandil avaldub tunnetega seotud aspekt tihti konnotatsioonina. Selliste sõnadega nagu päike, suvi ja puhkus kaasnevad tavaliselt positiivsed assotsiatsioonid. Võidakse väita, et need ei ole osa tähendusest,  ent on ju teada, et kõnes püütakse vältida negatiivsete assotsiatsioonidega sõnu ja nende asemel lähevad käiku eufemismid – seega on sõna tähendus tihti seotud kaasneva emotsiooniga. Ning lõppude lõpuks ei saa mööda ka prosoodiast: intonatsiooni varieerides võime sõnalisele sõnumile tundetoone lisada. Arvutilingvistid on emotsionaalset prosoodiat palju uurinud  eesmärgiga muuta loomulikumaks ka „arvuti kõnet”. Iseenesest on suur asi juba aparaat, mis suudab (näiteks pimedatele) teksti ette lugeda, kuid pikema-ajaline masinliku kõne jälgimine võib kujuneda väsitavaks. Siingi on taas näha, et keele loomulik olemisviis sisaldab ikka ka emotsionaalset mõõdet. Keelte erinevuse kohta on praeguse  uurituse taseme juures raske midagi öelda. Mõnedes keeltes on mitmekesine lõppude ja tunnuste süsteem ja teistes pole neid üldse. On võimalik, et tüpoloogilised erisused seostuvad kuidagiviisi ka emotsioonide tüüpilise väljendumisega, kuid seda on veel vara öelda.       

Mis on ühiskonnal emotsioonide keeles väljendumise uurimisest kasu? Kas see aitab kaasa üldinimlikule maailmaparandamise  soovile?     

Kui mõistame paremini keele ja emotsioonide suhteid, siis võib sellest  ka kasu kerkida. Näiteks on inimestel enamasti oma emakeelega tugev emotsionaalne side. Kui emakeele vaba kasutamine on piiratud või kui keel on välja suremas, siis võib keele emotsionaalsest väärtusest arusaamine hakata mõjutama keelepoliitikat. Või kui keeleõppimist soodustab emotsionaalne kaasaelamine, siis peaks võõrkeelte õpetamise ja õppimise  protsessis selle ära kasutatama. Või võtkem psühhoteraapia. Kui klient on kakskeelne, siis tuleb arvestada sellega, kumba keelt ta eelistab; minevikusündmusi võib tal olla kergem avada esimesena omandatud keeles. Teraapia teatud faasis võib aga olla turvalisem teisena omandatud keel, kuna nii ei kujune traumaatilisest sündmustest rääkimine ise emotsionaalselt  liiga kurnavaks. Annan tunde ka ärisuhtlemise üliõpilastele ja seal on üks teema kindlasti reklaamikeel. Hollandis on tänapäeval üsna tavaline, et kogu reklaam või siis osa sellest on inglise keeles. Kuid kui emakeeles on tänu selle emotsionaalses kontekstis omandamisele sõnade emotsionaalne väärtus suurem kui võõrkeeles,  mis omandatakse ratsionaalses koolikontekstis, siis võib osutuda edukamaks just emakeelne reklaam.   

Mida hakkab keelekasutaja peale  emotsioonikeele teadmistega?     

Inimestel on keele vastu elav huvi.  Kui keeleteadus teeb sammu lähemale keele loomulikule olemisviisile, arvestab tunnetuse ja emotsioonidega, siis on küllatki suur tõenäosus, et midagi sellest teadmisest „imbub” ka avalikku teabesse. Paljud arvavad, et keel tähendab eelkõige õigekirja ja grammatika tundmist, ja kuna nad ennast selles kindlana ei tunne, siis peetakse keelt raskeks asjaks. Kuid  keel, kaasa arvatud emotsioonidega seotud aspektid, on meie igapäevase toimetuleku olemuslik koostisosa. Parem arusaamine keelest aitab meil paremini aru saada iseendast – ja seda peetakse oluliseks. Teadlikkus keeles esinevatest ja keelega seotud emotsioonidest aitab paremini mõista ka hoiakuid keele suhtes. Kirjakeeled on tihti normatiivsed ja  puhastatud ekspressiivsetest sõnadest, partiklitest, hüüdsõnadest. Sotsiaalsete ja lokaalsete dialektide ning mitteformaalse keelekasutuse tugevus on aga just emotsioonide väljendamises ning selle tunnustamine võiks aidata kaasa sallivamate keelehoiakute kujunemisele.

Küsinud ja tõlkinud Ene Vainik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming