Helmi Rajamaa 8. I 1909 ? 27. VIII 2005

Eesti Kirjanike Liit

  27. juulil suri Stockholmis eesti eakaim kirjanik Helmi Rajamaa, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1973. aastast.

Helmi Rajamaa (Seppel) oli sündinud küll Tallinnas, kuid 1917. aastast määras perekonna valitud elupaik Haapsalu lähedal ka tema elu tulevased rajajooned. Ta õppis Haapsalu 2. algkoolis ja Haapsalu ühisgümnaasiumis ning lõpetas 1929. aastal Läänemaa õpetajate seminari, töötades seejärel lühikest aega õpetajana Läänemaal Saanikal. 1929. aastal abiellus ta hilisema tuntud koolimehe Herman Rajamaaga, elas Tartus ja Paides ning põgenes 1944. aastal Saksamaale. 1945. aastast peale elas Helmi Rajamaa püsivalt Rootsis Stockholmis. Kirjanduse ja lugemise väärtustamiseks andis Helmi Rajamaa oma panuse juba kodumaal: 1938. aastal ilmus Koduse Kasvatuse Instituudi kirjastamisel tema bro?üür pealkirjaga “Kuidas kodus õpetada lapsi lugema ja kirjutama”.

Olemata loojana kuigi produktiivne, paistis Helmi Rajamaa kirjanduslik looming ometi silma üsna paguluse algaastail: kirjastuse Orto romaanivõistlusel saavutas II koha tema romaan “Varjutatud südamed” (1951), millele varsti järgnes “Balsameeritud elu” (1956). Selles diloogias jälgitakse realistlikult ja psühholoogilise usutavuse taotlusega samade tegelaste elukulgu, alates Eesti Vabariigi lõpuaastaist ja okupatsioonidest läbi Saksamaa põgenikelaagrite kuni maapao argipäevani Rootsis. Helmi Rajamaa järgmine ilukirjanduslik teos, heatahtliku vastuvõtu pälvinud novellikogu “Kannatuse mängud”, ilmus Stockholmis alles 1988. aastal. Tema luuleloomingut koondavad raamatud “Mosaiik” (1992) ja “Sadestusi” (1995).

Kirjandusliku loomingu kõrval kujunes aga olulisemakski Helmi Rajamaa roll pagulaskultuuri kroonikuna, millest ajakirjandusliku kaastöö järel esmalt andis tunnistust 1983. aastal Stockholmis omaette bro?üürina välja antud “Marie Under inimesena”. Tihe ja usaldusrikas suhtlemine paljude Rootsis elanud eesti kultuuritegelastega oli eelduseks Helmi Rajamaa aastaid 1950 ? 1992 hõlmavatele kultuuriloolistele päevikumärkmetele, mis ilmusid kodumaal kahes köites pealkirja all “Paguluse sirvilaudu” (1999, 2003). Neis märkmetes on tasakaalus isiklik ja perekondlik aines, tähelepanekud reisidelt, ausalt ja intiimselt, ent samas sündsa delikaatsusega antud kirjeldused Johannes Aavikust, Karl Ristikivist, August Mälgust ning paljudest teistest meie kultuuri manalateele läinud suurkujudest. Avatusest ka uue kodumaa kultuuri suhtes kõnelevad päevikus kajastuvad rohked kontserdielamused.

Helmi Rajamaa päevikumärkmeist ja teistest kirjatöödest peegeldub lugejaisse eaka valgepäise daami erksat uudishimu ja isikupärast sära, mille puhul ka mälestamise hetk ei suuda varjata rõõmu ühest ilusast elust.