Teaduse keel – Terminitöö viljad naudingupaketis

ÜLLE SIHVER

Eestlane on maailmakodanik ja suurlinnastumise käsitluses ehk muust maailmast isegi ees: linnarohelusele mõeldakse juba planeerimise ajal, et vältida hoonestamisel kivikõrbete ehitamist, rääkimata miljööväärtuse ja puutumata looduse hindamisest. Nende teemadega õnnestub siinmail muuhulgas ületada nii hinge- kui ka meediakünnis.

Eesti taimestiku kasutamisega linna­ruumis, koduaias ja rõdul rikastame teadlikult oma eluruumi. Ühiskonna kuvandis näib üha selgem olevat kokkukuulumine loodusega ja soov eristuda suurtest urbaniseerunud piirkondadest. Meie avatus ja huvi toob siia ka hulgaliselt keskkonnatunnetuse õpetusi koos uudsete kujunduselementide ja võõrliikidega. Eesti keeles ei pruugi neile olla vastet või ei mäletata kunagist terminit, mistõttu võib ühekorraga käibele tulla ka mitu nimetust või toorlaenu.

Taimede ja viljelusmeetodite spetsialisti ettevalmistusse peaks kuuluma koostöö lingvistiga, et luua ning levitada arusaadavat ja korrektset terminivara oma valdkonnas. Sobiva emakeelse termini loomine algab sisu mõistmisest ja mõiste kirjeldamisest. Valdkonna spetsialistil, lähte- ja sihtkeelt tundval lingvistil ning uue liigi või ettevõtmise turundajal tuleb teadmisi ühitades leida sisu- ja vormianalüüsi tulemusena nähtusele või objektile kohane termin. Ajamahukas töö enne uudse teabe levitamist eeldab arusaama, et lähtekeele sõnade tõlge ei vahenda sihtkeelde tingimata tähendust, vaid pelgalt sõnu. Uue termini leidmisel on tähtis tunda konteksti ja valdkonna terminite moodustus- ja kasutustava, et mõista, millisel juhul on näiteks terminitele green area, green space, green room ja grassland sobivad vasted roheala, haljasala ehk haljastu, roheruum või rohumaa ning millised on nende terminitega tähistatud objektide omadused ja erisused inglis- ja eestikeelses kultuuriruumis.

Permakultuuri ehk permanentset agrikultuuri võiks ehk eesti keeles nimetada kas või aineringeliseks elustiiliks? Mutimullahunnik permaculture harrastaja pilku püüdmas.

Ülle Sihver

Praegu kirjutatakse palju linnaroheluse ja aianduse teemal, mis eeldab neis valdkonnis oskussõnadega kursisolemist. Meediaväljaannetes on ühtelugu juttu permakultuurist, seda eelkõige seoses looduskeskkonnaga kooskõlas maaharimise ja majaehitusega, ning internetist leiab ka permakultuuri koolituspakkumisi. Vikipeedia artiklis, millele viidatakse ka Termeki aianduse terminibaasis, on vastena esitatud jätkuloomine. Eesti keeles on küll olemas võõrsõnad agrikultuur ’maaviljelus’ ja akvakultuur ’vesiviljelus’, kuid permakultuur ei ole laensõnana läbipaistev ega viita valdkonnale.¹ Eestikeelsetes tekstides on permakultuuri all mõistetud loodusseadusi järgivat (sic!) elustiili ja mõtteviisi, ökoloogilist disaini, looduslikest ökosüsteemidest, mahepõllundusest, loodusehitusest, jäätmekäitlusest ja inimökoloogia põhimõtetest lähtuvat jätkusuutlike elukeskkondade kujundamise süsteemi ja maailmavaadet. Ingliskeelsetes andmebaasides viidatakse mõiste selgitamisel nii põllumajandusele kui ka taastuvate ressursside kasutamisele ja looduskeskkonda säästvale majandamisele.

Sobiva termini leidmiseks on otstarbekas võrrelda mõiste käsitlust mitmes keeles, et eristada nähtuse tuum muudest juba tuntud mõistetest. Permaculture mõiste levikut toetas 1979. aastal ilmunud Bill Mollisoni raamat,² kus permaculture tähendab oma elukeskkonna kujundamisel loodusega kooskõlas toimetamist ning sekkumise asemel pigem looduse nautimist. Taimekasvatuse ja keskkonnaspetsialistide sõnul võiks permaculture defineerida kui taastuvatel loodusvaradel põhineva ja loodusega kooskõlas viljeluse ning hoonete ja energia- ja veesüsteemide loodussäästliku ehitamise.

Permaculture ja ökoloogiline ehk orgaaniline ehk mahepõllumajandus (sks Biolandbau, ingl organic agriculture, organic farming) on paljus kattuvad mõisted ja rajanevad ökoloogiliste seaduspärasuste rakendamisel toidutootmises. Mahepõllumajanduse aluseks on 1920. aastatel Rudolf Steineri algatatud biodünaamiline põllumajandus ehk looduslike vahenditega ja loodusega kooskõlas tootmisviis. Permaculture, mahepõllumajandus ja biodünaamiline põllumajandus on sisuliselt sama toimimisviis mõnede erisustega. Permaculture puhul on tootmise asemel oluline eelkõige inimeste rahulolu ja võimalikult vähene sekkumine looduse aineringesse. Loodust tuleb nautida, lasta sel olla ning lahkuda oma võrkkiigest toidu saamise nimel harva. Permaculture vasteks on pakutud ka näiteks paradiisikultuuri, muinasviljelust ja ürgviljelust, mille puhul on taimede, loomade ja inimeste vajadused ühtviisi rahuldatud. Eestikeelses kultuuriruumis viidatakse eelkõige maaharimisele. Seega, kui lähtuda tõsiasjast, et viljeluse eeldus on püsiv ehk kestlik tegevus, ja kuna mõiste hõlmab tegevuse nautimist ja looduslähedast eluviisi (järelliide -lähedane viitab soovile olla osa loodusest, kuigi mitte kiviaja tasemel), siis on võib-olla paslik eesti­keelne termin aineringeline elustiil?

Spetsialistil tuleb luua oma mõtte­käik emakeeles, sest nii tunnetab ta asja olemust kõige täpsemini. Mõiste arusaadavus ja keeleline sobivus kujuneb emakeeles tunnetuslikult. Doktorandid ja noorteadlased juba mõtlevad oma erialast inglise keeles, kuna loevad, kuulevad, kirjutavad ja kõnelevad oma tööst ingliskeelses keskkonnas. Meil on tingimata vaja meeskondlikku terminitööd eesti keeles, et toetada teadlast tõhusalt ja kiiresti hea kvaliteediga keelevara loomisel. Ühtlasi vajame inglise keelt emakeelena kõnelevaid kolleege Eesti töörühmadesse, et tagada adekvaatne sihtkeelne teabeedastus. Tuleb ennetada olukorda, kus teadlane ei oska enam selgitada oma eriala emakeeles ega suuda vastata oma algkooliealise lapse küsimusele, mida ta tööl uurib ja kuidas see lapse edasises elus Eestis avaldub.

Ülle Sihver on Eesti maaülikooli keele­keskuse juhataja.

1 EKI keelenõu vastusest, ühe võimaliku vastena pakutakse kestlikku maaviljelust – toim.

2 Bill Mollison, Permaculture two: Practical design for town and country in permanent agriculture. Tagari, 1979.