Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?

O. W. Masing oli pärit idamurde alalt, kus õ-häälikut on sõnades rohkem kui mujal Eesti murretes.

VALVE-LIIVI KINGISEPP

Eestikeelset kirjasõna loome me ladina alfabeedi abil. Eesti tähestikus on lisaks ainulaadne õ märk, milles avaldub omamoodi meie eripära teiste lääne kultuuriruumi rahvaste seas. Miks ja kuidas õ meie tähestikku tekkis?1

Varsti 500aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d või e-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljal künnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’, könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“ (kiri 5. II 1817).2 Ometi kujunes temast praktilises keelemehetegevuses silmapaistev eesti ortograafia edendaja, kirjaviisi parandavate artiklite autor, kirjakeele sõnavara rikastaja, ühise kirjakeele eest seisja.

O. W. Masingu eesti keele kasutus toetub Ida- ja Kirde-Eestis kõneldavaile murrakutele, sest sündinud oli ta Lohusuus Torma kihelkonnas ja ligi 20 aastat pastorina töötanud Lüganuse ja Viru-Nigula kihelkonnas. Masingu isa Kristian Masing, Lohusuu abikiriku köster, oli sündinud Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Pärinemine idamurde alalt, kus õ-häälikut on sõnades rohkem kui mujal Eesti murretes (mine õtsekõhe üle õrase), võis olla üks põhjusi, miks Masing õ olulisust keeles märkas ja sellele kirjasõnas tähistust otsima hakkas. Oma sõnastiku proovivihiku eessõnas kirjutab ta, et kuna on pärit pooleesti perekonnast, on ta kõnelenud eesti keelt (seega kodumurret) juba lapsepõlvest peale. Idamurde mõjul on ta kasutanud õ-d niisugusteski sõnades, mis üldkeeles on o-ga: kõhhas ’kohas’, õmmetige ’ometigi’, õksad ’oksad, õstma ’ostma’ jt.

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“

2. I 1818 teatab Masing, et trükkal Schünmann laseb Peterburis akuudiga () tähetüübi valmistada ja seni, kuni sealt saadetist oodatakse, täidab märgi aset punctum diaereseos virgulatum ’lahutav punkt kriipsukesega’ () ehk teisisõnu on o kohal püstkriips punktide vahel, täht, mis igal oktaavleheküljel esinevat keskmiselt 16 korda. Kuna samal ajal trükiti juba Masingu raamatut „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed“, läks see märk selles väljaandes käiku.

Masingule see siiski ei meeldinud. 30. VII 1818 teatab Masing, et härra Schünmann annab nüüd soovitud tähtede tellimuse hoopis Braunschweigi sisse, nende seas on akuudimärgiga õ tähekuju, mida Masing kasutas oma käsikirjalistes tekstides elu lõpuni.

Tänapäevase õ märgi juurde jõudmisest kirjutab Masing 14. VII 1819. Ta on „Wanna-seädusse-aja sündinud asjade“ trükkimiseks sõlminud lepingu Schünmanniga ja keeldunud kasutamast märki . Siis tulnud ta juurde trükikoja laduja Michel (õige nimega Carl Michler), „üks tragi mees“, mõttega panna o peale kreeka tsirkumfleks. Samas tehti katset ja täht õinuvat suurepärane välja. „See märk on parem kui , sest viimane ajab kirja kirjuks.“ Niisiis võiksime õ-tähe sünnipäevaks pidada 14. VII 1819, kui Masing pole kirja daatumiga eksinud, nagu arvavad kommentaatorid, pakkudes kuupäevaks 15. juuli (kirjad, II, lk 122).

Võime küll uhked olla oma erilise tähemärgi õ üle ja tinglikult rääkida kahest sajandist õ-tähega. Digiajastu e-kirjade aadressides küll õd ja täpitähti ei näe, internetis saadetud tekstides võivad need aga moonduda sümboliteks. Milline on tulevik?

1 Konverentsi „Kaks sajandit õ-tähega“ kohta vt http://www.tabikas.ee/

2 Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. I köide 1814–1818. Koost Anvelt, Aaver, Laanekask, Nagelmaa. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1995; II köide 1819–1820. Koost Anvelt, Aaver, Laanekask, Nagelmaa. EKM, Tartu 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar