Valgus meis ja väljaspool

Merike Vaitmaa

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon“. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste. Etendused 12. – 16. mail Noblessneri valukojas.

aa_sirp_15-20_0006__art_r1

Noblessneri valukoda näeb välja nagu kummitusloss ja kõlab nagu katedraal. Viletsus ja hiilgus, niisamuti nagu Aadama ja inimkonna loos.

„Aadama passiooni“ rikkalikus eel­reklaamis ja veel 12. mai pressikonverentsi algul oli nii palju juttu mitmesuguste institutsioonide organisatoorsest koostööst ja Eesti tutvustamisest maailmale, et oodatava kunstisündmuse tähtsus jäi varju. Nüüdseks on etendust näinud umbes kuus tuhat inimest ja vahest ainult üksikuil oli saalis istudes aega mõelda toimuva tähtsusest: silmad ja kõrvad tuli hoida lahti, et miski ei läheks kaotsi. Hoitigi, nagu näitas tänulik vastuvõtt lõpus.

Kunstisündmusena on „Aadama passioon“ midagi erilist, nagu võib olla mitme suure loomeisiksuse koostöö tulemus siis, kui osalejad üksteist mõistavad. Üksteisemõistmisest kõnelesid kõik lavastuse autorid ja teostajad. Ei puutu asja, et isikuna on Arvo Pärt religioosne ja Robert Wilson ei ole: „Arvan, et religiooni koht pole laval … Mulle on see looming vaimne (spiritual), see on suur vahe.“ (Tsitaat pressikonverentsilt, nagu ka enamik edaspidiseid.)

Etenduse jälg mälus on puhas, hele, helendav ja õhuline. Lavastus sisaldab ka harvu teravaid aktsente, mis on ettearvamatud ja mõjusad.

Arvo Pärt kinnitas, et temal on „Aadama passioonis“ pealtvaataja roll, sest see on Robert Wilsoni õhtu. Ongi, kuid muusika on tema lavastuse aluspõhi või sõrestik. Sissejuhatusena kõlab Pärdi uus teos keelpilliorkestrile, väike südamlik „Sequentia“, pühendatud Robert Wilsonile. (Juhuks, kui mõni veel peale ühe noore ajakirjaniku peaks olema veendunud, et sekvents on tingimata seotud mingi tekstiga: sekvents üldises tähenduses on lihtsalt järgnevus või järjestus; muusikateoses, olgu tekstiga või ilma, võib järjestada mitmesuguseid struktuurielemente). Põhiosa moodustavad kolm suuremat teost: „Aadama itk“ (2009), „Tabula rasa“ (1977) ja „Miserere“ (1989/90/92).

Tervik on suurem kui teoste summa. „Tabula rasa“ teine, pikem osa on õhtu vaikuse- ja meditatsioonikese; „Dies irae“, mis „Miserere“ kulminatiivse osana paikneb tavatult peaaegu teose alguses, osutub kogu „Aadama passiooni“ kulminatsiooniks klassikalisel viisil, kuldlõike alas.

Muusika ettekanne oli nii hea ja parem, kui oskaks kujutleda. Esitajad: dirigendipuldis Tõnu Kaljuste, suure­pärases vormis Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja Tallinna Kammerorkester, vanamuusika ja Pärdi esitamise kogemustega solistid. „Miserere“ kümme solisti on EFK ja Vox Clamantise praegused või endised lauljad, lisaks EFK paljudel kontsertidel solistina laulnud Maria Valdmaa, kirgas sopran Andrea Lauren Brown USAst ning juba teose maailmaesiettekandes osalenud kontratenor David James armastatud Hilliard Ensemble’ist, mis 2014. aasta detsembris pärast neljakümneaastast tegutsemist ja tervet aastat hüvastijätukontserte läks laiali põhjendusega, et lõpetada tuleb enne, kui lauljate vanus hakkab kuulduma häältest. David James saab paari aasta pärast kuuekümneseks, kuid endiselt imelise hääle järgi võiks teda pidada umbes kolmekümneseks.

„Tabula rasa’s“ soleerisid Harri Traksmann ja Robert Traksmann viiulil ning Marrit Gerretz-Traksmann ettevalmistatud klaveril. Eriline „Silentium“ (II osa) nõuab köielkõndija kannatlikkust kõigilt mängijailt, eriti aga kahelt viiulisolistilt. Esiettekande järel tundus, et keegi teine peale Gidon Kremeri ja Tatjana Grindenko ei suudaks neid partiisid mängida. Nemad osalesid ringreisidel pärast esiettekannet ja kuulsa ECMi plaadi salvestamises ning esitasid teost kontsertidel hiljemgi, ka oma muusikalisel taaskohtumisel 1988. aastal (pärast kaheksa-aastast vahet, kui Kremer ei tohtinud NLi sõita) Leningradi nüüdismuusika festivalil (publik jooksis tormi kassadele ja veel otse enne kontserti filharmoonia hoonele). Kremeri ja Grindenko mäng jättis sügavad jäljed, milles on saanud ja osanud käia paljud järgmised esitajad, kelle praeguseks juba pikk rida ulatub maailma tipp­solistidest üliõpilasteni; eesti viiuldajatest olid esimesed Ruth Mägi ja Andrus Haav 1993. aastal.

Sellegipoolest on „Aadama passioon“ Robert Wilsoni õhtu, nagu kinnitas Pärt. Wilsonilt on ka lavakujunduse ja valgustuse kontseptsioon, teostajatena abiks Serge von Arx ja AJ Weissbard. Ja muidugi koreograaf ja tantsija Lucinda Childs, kes on olnud Wilsoni mõttekaaslane peaaegu 40 aasta vältel.

Kannatlikkus on terve õhtu tunnus. (Kannatlikkuse antipood – rabedus – välistab meditatiivsuse nii kunstis kui ka elus.)

Wilson kõneleb palju sellest, et tema loob laval ruumi, aga ruumi loob valgus. „Sequentia“ esitatakse pimeduses, „Aadama itku“ koloriit varieerub tumesinisest helehallini, ikka nüansseeritud valgustusega. Helendav taust mõjub algusest peale taevalaotusena, ainult et lahtisilmi sellist taevast ei näe, ainult unenäos. Tihtipeale muudab valgustus inimfiguurid siluettideks. Mees – Aadam – tantsija Michalis Theophanous seisab laval algusest peale. Liikumatult. Aeg („ajatu“ aeg) näib seisvat paigal. Siiski, Robert Wilsoni sõnadega: ajatus on aega täis (timelessness is full of time). Halja oksa hõredate lehtede roheline on silmatorkavalt uus värv. Tantsija liikumatus sisaldab üliaeglast liikumist. – Siseneb lava diagonaalselt ületav Naine (Lucinda Childs). Tema hoiakus ja üliaeglastes sammudes on suursugusust, nii nagu kõigil tantsijatel.

Wilson hoidub muusikat illustreerimast ja üleminekud teoselt teisele on sujuvad. Harva on lava sünkroonis muusikaga, tekitades siis tugeva emotsionaalse aktsendi, näiteks „Tabula rasa“ I osa lõpueelses Cadenza’s. Kuid aktsendina võib mõjuda ka kaalutletud ebasünkroonsus. Kõige järsem visuaalne pööre on seotud muusikalise kõrgpunktiga – „Misere“ Dies irae’ga, kuid see tuleb otsekui hilinedes (ja see tundubki õige: reageering millelegi nii jahmatavale ei saa olla välkkiire). Lava reageerib siis uute, punakaspruunide värvitoonide ja tagaseinas elustuvate prožektorituledega, mis kord täidavad rida-realt kogu tausta, kord „tantsivad“, vilguvad nagu tähed. Valguse tugevus varieerub pidevalt. Lavastaja sõnad muusika nägemisest ja lavapildi kuulmisest saavad tõeks lavastuses.

Robert Wilson on ütlemata intrigeeriv kunstnik, ta on lavastanud nii erinevaid teoseid, et tegu oleks nagu mitme lavastajaga. Kuulsuse tõi talle Philip Glassi „Einstein rannal“ (1976), aga tema lavastuste loetelus on ka Tšehhovi ja Becketti näidendeid, Strindbergi „Unenäomäng“, Ionesco „Ninasarvik“, „Shakespeare’i sonetid“, Virginia Woolfi „Orlando“ lavakohaldus, Cage’i „Loeng eimillestki“ („Lecture on Nothing“), „Fausti“ versioone ja töötlusi, sh Gounod’ ooper, Monteverdi, Wagneri, Janáčeki ja Debussy oopereid jpm. Tal on võimas fantaasia, kuid pole ühte kindlat stiili. Stiil kujuneb välja lavastusprotsessis ja sõltub lavastatavast, täpsemalt sellest, mida just tema teoses näeb ja kuuleb, nt groteski „Faustis“ või Shakespeare’i sonettides. Kunagi pole laval argirealismi. Ta loob uue reaalsuse, lavareaalsuse, kus iga hetk on väljapeetult esteetiline.

Tunnistan, et „Aadama passioon“ on mu esimene saalist nähtud Wilsoni lavastus. Kõik muud muljed on pärit videotest. Palju on neid YouTube’is, ka terviklavastusi. Mu huvi tema vastu tekkis siiski mitu aastat enne YouTube’i sündi – juhuslikult nähtud teatrifotodest, arvustustest, tema enda kirjutistest. Neiski on mõttekäik alati originaalne ja keel kujundlik.

„Aadama passioonile“ võib ennustada suurt rahvusvahelist edu. See on inimkonna lugu, kuid selgus, et lavastuses osutus olevat midagi otse Eestist. Robert Wilson kirjeldab seda nii: „Igal maal, igas linnas on isesugune valgus. Siin Eestis ja Tallinnas on ka isemoodi valgus. Esimesel õhtul Tallinnas sõitsin maale, tagasi jõudsin kesköö paiku, oli haruldane valgus, millist ma polnud varem kusagil näinud. Tehes nüüd seda lavastust, oli mul meeles tookord autoaknast nähtud valgus. Kui ma poleks seda näinud, poleks lavastus kujunenud just selliseks, nagu ta kujunes.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar