Tuvitekst ja hüpped ojja

Endla teatri „Säärase mulgi“ viib Koidula aegadesse tagasi kas või lavastuslik otsus panna kõiki naisrolle – sealhulgas lehma ja kana – mängima mehed.

TAMBET KAUGEMA

Endla teatri „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“, autor Lydia Koidula, dramaturg Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Ado Kirsi, liikumisjuht Kardo Ojassalu. Mängivad Tõnu Oja, Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Lauri Mäesepp, Feliks Kark, Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos ja Mati Vürst. Esietendus 30. VI Pärnus Koidula muuseumi aias.

Koidula ärkamisaegsete näidendite taaslavastamise traditsioon on meil pikk ja tüütu. Ikka ja jälle võetakse mõnes teatris nõuks tuua lavale „Saaremaa onupoeg“, „Kosjakased“ või „Säärane mulk“. Seda ei juhtu ülearu tihti, aga siiski sagedamini, kui sooviks (kui tegemist pole just NO99ga). Kuigi „Säärane mulk“ oli eesti teatri 36 aastat väldanud asjaarmastajaliku ajajärgu tähtteos, on seda ka hiljem, juba professionaalse teatri tingimustes, toodud lavale rohkem kui paari­kümnel korral. Ainuüksi Pärnu Endlas on „Säärasest mulgist“ tehtud kaheksa lavastust, viimati küll ligi 40 aastat tagasi, kui lavastajaks oli Vello Rummo. Tüviteksti eest pole pääsu, eriti suviti.

„Koidula ja terve asjaarmastajaliku teatrijärgu näidendite põhihäda oli, et need kasutasid vana süsteemi kõige labasemaid liike – triviaaljanti ja -melodraamat, mis pidasid vaatajat selliseks tobuks, kellele kõik tuleb puust ette teha,“* on kirjutanud Jaak Rähesoo. Mis parata, nii nagu ei saa endale sugulasi valida, ei ole see eriti võimalik ka tüvitekstide puhul – ajalool ja suuresti ka juhusel on selles määrav roll. Tuleb lihtsalt leppida, et eesti teater sai alguse külajantidest, ning võtta aeg-ajalt ja vähem või rohkem tänulikult vastu järjekordne annus sedasorti tüviteksti, sest see olevat pugenud meile naha vahele, imendunud eestlase identiteeti. Kui see kedagi lohutab, võib niisugusel puhul nimetada tüviteksti hoopis tuvitekstiks – olgu see siis vihje tolle linnu kasinale ajukubatuurile või seriaalis „Kättemaksukontor“ Ott Sepa kehastatud uurija Kaspar Tuvile, kes samuti ei paistnud arukusega silma.

Ilmselt oligi ärkamisaegne vaataja teatri asjus pisut kõva peaga, kas või napi vaatamiskogemuse tõttu, ning kui eesti publikule oleks esimese hooga pakutud kohe midagi Ibseni-laadset, siis ei oleks inimesed vist kuigi kauaks saali jäänud. Mis aga ei tähenda, nagu oleks Koidula võtnud nende külajantide kirjutamist kuidagi liiga lihtsalt ja teinud seda üle jala. On neis ju oma õpetlik ivagi sees: „Säärase mulgi“ puhul kas või tõdemus, et hõbevarast ja tangukoormaist ülemaks ja kallimaks tuleb tunnistada tarkust. Kui arvestada, et „Säärases mulgis“ käiv komejant tangude ja tangusoola üle pärineb elust enesest (täpsemalt tolleaegses Perno Postimehes ilmunud sõnumist), ning talude jahil mulkide invasioon oli niisamuti tõsiasi, siis võib selles näitemängus silmata koguni sotsiaalse teatri õhkõrnu algeid. Kuid nii või teisiti on aeg sellest teatritekstist karmi käega üle käinud: päevakajalisus on kahanenud peaaegu olematuks (keda need tangud tänapäeval ikka kotivad), küll aga on just selle arvelt tulnud juurde tubli ports absurdi ja jantlikkust.

Erastu Enn (Meelis Rämmeld) kimbutab Maiet (Ago Anderson).

Gabriela Liivamägi

Ajahambast puretud teatritekstide lavastamisel on enamasti kaks võimalust: kas üritatakse seda, hambad ristis, tänapäevastada või jäädakse pigem algtekstile truuks, seda siit-sealt kohendades ja täiendades. Üks on selge: päris vanaviisi ei saa. Tänapäevastamise puhul on ülikerge vankriga kraavi keerata: algmaterjali vastupanu on tugev ning vanast samaväärse (või ägedama) uue terviku loomine neetult keeruline. Kaheksal juhul kümnest katse eba­õnnestub. Dramaturg Ott Kilusk ja lavastaja Kaili Viidas on läinud toda teist, tasasemat ja tõhusamat teed mööda: laval toimuv näeb välja (vähemalt tänapäeva inimese kujutluse kohaselt) enam-vähem samasugune jant, nagu see võis Koidula aegadel olla, ent mõõdukalt on juurde keeratud ajatuid absurdivinte. (Kui tuvi puhul pidasin tõesti silmas lindu, siis siinne vint seda küll pole.)

Koidula aegadesse viib tagasi kas või lavastuslik otsus panna kõiki naisrolle – sealhulgas lehma ja kana – mängima mehed. Ehk üksnes selle erinevusega, et kui ärkamisajal nägi laval Anne ja Maiena noormehi (peamiselt Koidula enda sugulasi-tuttavaid), siis nüüd Endla suvelavastuses keskealisi priske kehaehitusega meesnäitlejaid. Ajastu sundus (naisi alguses lihtsalt ei lubatud teatrit tegema) on asendunud teadliku koomika­võttega. Mees naise nahas on teatrilavadel tegelikult nii kulunud nipp, et see ei tohiks enam kuigi naljakalt mõjuda, kuid Endla „Säärase mulgi“ kiituseks saab öelda, et on endiselt naljakas.

Seda ennekõike tänu Ago Andersonile, kes kärtanveltlikult lopsaka ja jõulise linalaka Maiena (ikka see, kes pidevalt ojasse ähvardab hüpata) suutis etenduse algusest kuni lõpuni hoida oma rolli kindlalt ühes sügavas stiilivaos, ehkki libastumisahvatlusi kummitas nii vasakult kui ka paremalt. Indrek Taalmaa Maie käreda ja karmikäelise ema Anne rollis oli samuti nauditavalt värvikas. Mängumõnu õhkus mõlemast ning kui siin üldse haista mingit ohtu, siis võib-olla selles, et kui lasta särava koomikuandega näitlejad liiga vabalt kappama, võivad augustikuised etendused kujuneda juulikuistest juba märksa pikemaks, sest etenduste edenedes naljad muudkui kuhjuvad ja publikuga edvistamist võib juurde tulla. Esietendusel oli kõik vinks-vonks.

Midagi pole parata, kahe naisvägilase vastu on teistel tegelastel raske saada, ehkki kellelegi neist pole midagi ette heita – kõik mängisid Koidula ette antud kasinad noodid oskuslikult ära ja panid omalt poolt juurdegi. Tõnu Oja Mäeotsa Peeter on oma juhmuses kurvameelne mees: ta tajub seda piiratust vist isegi, kuid hakkab „iseenese tarkusest“ selle vastu siiski mässama ja saab ka kohe valusalt vastu näppe. Kui Männiku Märti on harjutud nägema läbinisti targa ja tubli tegelasena, siis Lauri Mäesepa mängitud mulgist kosilases on ka ülbust ja iseteadlikkust, ent nätsu ta siiski ei näri.

Selle lavaloo pahategelane Erastu Enn on Meelis Rämmeldi esituses algusest lõpuni torssis ja kiuslik vingats, kuid päris etenduse lõpu eel saab publikki pisut aimu sellest, mis teda sellistele pahategudele tõukas. Sander Rebase perepoeg Jüts (kui tal pole parajasti vaja isa arvutamises või muu koolitarkusega aidata) täidab mänguplatsi poisikeseliku uljuse, rahmeldamise ja akrobaatikanumbritega. Imetlusväärselt heas vormis Feliks Kark kehastab asjalikku Kure Aadut, tolle ajastu suhtekorraldajat.

Võib arvata, et igale vähegi koolitarkust saanud eestlasele on „Säärase mulgi“ sisu üldjoontes teada – et mis nendest tangudest lõpuks sai ja kuidas Jütsil pasteldega läks. Seepärast kippusid kergelt igavaks need stseenid, mis olid otseselt loo jutustamise teenistuses. Küll aga köitsid ja pakkusid lusti mitmesugused lisandused, mida dramaturg ja lavastaja olid publiku rõõmuks välja nuputanud. Olgu nimetatud mitmed freudistliku varjundiga stseenid: näiteks see, kuidas Maie eri pikkuses ja jämeduses pudrunuiade (või olid need mingid muud uhmrinuiad) abil oma mitut masti kosilasi iseloomustas. Või otsus tuua lavastusse kostümeeritud looma- ja linnurollid (siga, lehm, hobune, kana ja kukk), kes esitasid peamiselt selgitava sisuga laulu- ja liikumisnumbreid ning olid muidu inimestele abiks. Oht lasteteatriks ära minna oli, kuid see ei täitunud.

Absurdivindi ühe näitena saab tuua esile asjaolu, et kui näidendis Maie üksnes ähvardab Erastu Ennu eest ojasse hüpata, siis lavastuses on oja (täpsemalt Koidula muuseumi aia porisevõitu kraavi) ümber jantimist tublisti rohkem ja korra käib Ago Anderson sogastes voogudes ka ära. Ma muidugi mõistan, et näitlejatel on märgade riietega kehv mängida, aga võib-olla oleks see olnud teema, mida tasunuks intensiivsemalt edasi arendada. Miks piirduda vaid Maiega, kui kõik tegelased, Kure-onu kaasa arvatud, võiksid eluteel mingite raskustega põrkudes kohe ojja karata või vähemalt sellega ähvardada? See oleks vahest tüviteksti vääriline identiteediloome, mis jääks eestlast saatma pikkadeks sajanditeks.

* Jaak Rähesoo, Eesti teater I. Eesti Teatriliit, 2011, lk 48.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming