Tolstoi templi valvur

Jevgenia Simonova: „Lavastuse „Vene romaan“ mõte on, kuidas looming imbub ellu ja elu loomingusse. Lev Tolstoi perekond, mille ta lõi, oli üks osa tema loomingust – võrdväärne romaanidega.“

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask Eestis“ 5.–17. X Tallinnas, Narvas ja Sillamäel. Majakovski-nimelise teatri lavastuse „Vene romaan“ külalisetendused 16.–17. X rahvusooperis Estonia.

On 31. märts 2017. Moskva. Olen jõudnud sealsel festivalil „Kuldne mask“ ära näha alles ühe lavastuse, kuid paraku pole see „Vene romaan“. Ent jutuks pean võtma just Lev Tolstoi elu, sest korraldajate abiga on mul kokku lepitud intervjuu Majakovski-nimelise teatri lavastuse „Vene romaan“ peaosalise Jevgenia Simonovaga. Katsun teha halva mängu juures head nägu: jõuan lugeda teatri veebilehelt suure portsu selle lavastuse arvustusi ja näitlejanna portreelugusid. Loodan, et Tolstoi tuleb õigel hetkel appi.

Nii istungi Majakovski teatris Simonova garderoobis. Kõikidesse Moskva teatrimajadesse pole remont jõudnud, ümbrus on päevinäinud. Nii Mindaugas Karbauskise „Vene romaani“ lavastuse kui ka Simonova rolli kohta juba sahistatakse kuluaarides, et need on tänavu peamised pretendendid Kuldse Maski auhinnale. Nii ka läheb: „Vene romaan“ kuulutatakse parimaks lavastuseks ja Jevgenia Simonova saab Sofia Tolstaja rolli eest parima naisnäitleja Kuldse Maski. 31. märtsil ta seda veel ei tea.

Loetust pole abi. Näitleja ei taha oma rollist rääkida inimesega, kes pole teda laval näinud. Hakkab küsimuse peale ette lugema artiklit äsja ilmunud teatriajakirjast, sest tema lihtsalt ei suuda kunstist rääkida. Luban seda ise lugeda. Kui lavastaja Karbauskise kohta küsin, ei pane ka see teema meie intervjuud liikuma. Jah – oli väga hea teha, ja punkt. Simonova tahab minust vabaneda rahvakunstniku väärikust kaotamata.

Jevgenia Simonova sai Sofia Tolstaja rolli eest tänavu parima naisnäitleja Kuldse Maski auhinna.

Pressifoto

Robustse minu kõrval on garderoobis üks sulnis daam, kes on tulnud Simonovaga tegema pikka intervjuud Läti naisteajakirjale. Ta alustab komplimentidega, kiidab kõlavalt andekat näitlejannat ja vabandab, et peab hülgama oma muusika- ja teatriteadlase pagasi ning esitama banaalseid küsimusi. See imetlusväärne sissejuhatus sulatab jää. Simonova hakkab tasasel häälele pajatama oma lapsepõlvest, noorusest ja suhetest Baltimaadega. Mina ei lahku. Olen lummatud näitlejanna magusast jutust.

Simonova meenutab oma sünnilinna Leningradi. Kordagi ei kasuta ta Peterburi nime. Temas on preisi ja inglise, leedu ja poola verd. Seetõttu on ka Leedu talle väga lähedane – tuleb välja, et „Vene romaani“ lavastajal Karbauskisel ja dramaturgil Ivaškevičusel on Moskva teatris kauge rahvuskaaslane. Kui näitlejanna tsaariaegsed esivanemad olid kaupmeeste soost, siis isa oli akadeemik, vanaisa ajaloolane. Oma genealoogiast, ajaloo- ja memuaaride huvist räägib ta väga hingestatult. (Haistan oma võimalust hiljem veel kord Tolstoiga lagedale tulla.) Veidi formaalsemaks läheb jutt siis, kui kiidetakse Tallinna ja Riiat. Eks me ise otsi ka paaniliselt seda sidet. Vanaema üürinud tal isegi suvilat Narva-Jõesuus, kuhu Leningradist oli hea lähedal tulla.

Simonova puhul ei saa mööda tema filmirollidest. Ta sai väga noorelt väga kuulsaks. „Tegin kaasa heades filmides. Minu õnn, et sattusin selliste lavastajate käe alla. Vaataja tänu hea filmi eest tuleb näitlejale, mitte lavastajale. Mind hoiti ja ümmardati. Tundsin, et pean aina rohkem ja rohkem töötama. Mul käis kõik kiirelt. Läksin ruttu mehele, 21aastaselt sünnitasin tütre. Kõikidel võtetel ja gastrollidel oli laps minuga kaasas. Pärast panime lapse magama ja laulsime oma laule. Kõik see boheemlus oli harmooniliselt seotud lapse eluga,“ meenutab näitlejanna. Simonova esimene abikaasa oli Aleksandr Kaidanovski, keda teame Andrei Tarkovski filmi Stalkerina.

Simonova on mänginud Majakovski-nimelises teatris, Tagankal, Tabakerkas, Sovremennikus, Stanislavski teatris jm. „Nii kui tuli huvitav pakkumine, nii läksin. Siis tahtsin ma veel palju töötada, nüüd enam mitte. Nüüd tahan rohkem elada. Mul on kõik käinud kähku: lapsed, lapselapsed. Nooruses ei meeldinud mulle puhkus. Olid filmivõtted ja kui tuli paar nädalat puhkust, ootasin südamest teatrihooaja algust. Nüüd on kõik vastupidi. Praegu sobiks pool aastat tööd ja pool aastat puhkust. See on küll teoreetiliselt võimalik, aga kui lähed küsima, siis palun lahku! Langed protsessist välja. Ma ei saa ju lavastustes mängimist peatada, need peavad saama vähemalt kaks korda kuus mängukorra.“

Kohe pärast Majakovski teatri „Vene romaani“ tuleb Tallinna külalisetendusi andma teater Sovremennik Volodini „Viie õhtuga“. Simonova hakkab sellest tööst väga hingestatult rääkima, mis sest, et kumbki meist seda näinud pole. „Tulin sinna asendajana, pidin n-ö võõrasse kleiti ära mahtuma, et mitte lavastust lõhkuda. See on 40aastaste lugu, mina olen üle 60. Peale selle on olemas jumalik film. Kui satud nägema ideaalset esitust, ei taha ise seda lavastust ette võtta. Mida on veel täiuslikkusele juurde lisada? Aga kui ma seda näidendit lugesin, sain aru, et tunnen neid naisi Leningradi kommunaalkorterist. Sõjajärgseid üksikuid naisi. See globaalne üksindus! Neil naistel oli oma uhkus ja väärikus. Nad üritasid elada oma elu täisväärtuslikult, nad polnud haledad. Mäletan seda lausa kujundina oma lapsepõlvest. Nii et mulle on see väga lähedane teema. Sündisin ju kümme aastat pärast sõda. Seega tahtsin proovida, kuidas on mängida oma teemat. See pole midagi enneolematut, mis teatri pea peale pööraks. Pigem isiklik valu ja mälestused. Publik tõuseb etenduse lõpus püsti ja skandeerib, mul pole seda kunagi juhtunud. Nad kisavad nagu estraadietendusel. Ma ei tea, mis juhtub Riias ja Tallinnas, aga Moskvas on nii. See on õrn ja armas lavastus.“ (Tunnen, et minu ja Tolstoi tund on tulnud. Jutt on isikliku elu rajalt jõudnud teatrisfääri.)

Jevgenia Pavlovna, kas samasuguse oma teema olete leidnud ka „Vene romaanis“ Sofia Andrejevnat kehastades?

Ta oli ema ja naine. Mulle on väärtuslikum kõigest, mis mul on, minu perekond. See on kett minu vanaemast emani, sealt minu kaudu mu laste ja lastelasteni – järjepidevus on mulle väga oluline. Sofia Andrejevna oli hoidja ja säilitaja. Selle templi valvur. Ta oli üks selle pere loojaid, millest Lev Nikolajevitš unistas. Milles on selle näidendi väärtus? Marius Ivaškevičius mõtles välja, kuidas ühendada looming ja elu. Võttis „Anna Karenina“ stseeni ja stiliseeris seda, nii et see sobitus tema näidendiga. Esimesel lugemisel olin kindel, et tegu on tsitaadiga Tolstoilt. „Anna Kareninat“ tean peaaegu peast, sest mängisin seda. Hakkasin sealt stseeni otsima, seda polnud. Ivaškevičus lõi fantaasia „Anna Karenina“ teemal. Näidendi ja lavastuse mõte on, kuidas looming imbub ellu ja elu loomingusse. Tolstoi perekond, mille ta lõi, oli üks osa tema loomingust – võrdväärne romaanidega. Teine asi, et ta hakkas lahti ütlema nii oma loomingust kui ka perekonnast. Siis kui toimus temaga see hingeline pööre.

Laval olete Sofia Tolstajana. Mis roll on sel juhul Lev Tolstoil selles loos?

Ta on ikka peamine. Küll on hea, kui pärast etendust saab öelda, et see lavastus on Tolstoist. Kuigi peategelane on Sofia Andrejevna, on see lugu Tolstoist ning tema naise armastusest oma mehe ja laste vastu. Tolstoi ei ilmu lavale, aga ta on sealsamas, osaleb mängus. Kes oleksid need inimesed, kui poleks olnud teda. Kui poleks olnud perekond Tolstoid. Ta oli suur kirjanik ja tema naine oli ainulaadne. Kuid naine oli ikkagi lihtsurelik, Tolstoi aga geenius. Naisel oli oma tõde – suurepärase, imetlusväärse, aga ikkagi ainult tavalise naise tõde. Tolstoid mõõdame teiste parameetritega, ta võis endale lubada teist koordinaatsüsteemi. Sinna ei sobi lapsed, lapselapsed ega lähedased. Olen tema mälestusi korduvalt lugenud, aga aru ei ole ma temast õieti saanud. See on olnud mulle keeruline lugemine. Ta ju ütles lahti oma teostest. See ajas ka Sofia hulluks. Seda ei talu mina ka!

Tolstoi on mu lemmikkirjanik, loen teda lõputult. Just lugesin „Sõda ja rahu“ ei tea mitmendat korda. „Anna Kareninat“ , „Ülestõusmist“, jutustusi – võin lõputult lugeda. Tegime parajasti proove ja mõtlesin, kuidas ta küll võis Sofiat niiviisi solvata, talle ülekohut teha. Avan tema „Saatana“, loen ja mu ümber variseb jälle kõik kokku. Lainena.

Sofia Tolstaja kutsub esile emotsioone haiglaslikust kaastundest tema väikekodanliku maailma põlguseni. Üks meesvaataja tuli mind metroos tänama. Ta lubas Tolstoi teosed hüljata. Proovisin teda ümber veenda. Sofia oli suurepärane naine, aga ta oli lihtsurelik. Lev Tolstoi on planeet, kosmos – ta on suur, talle võib andestada.

Kuidas suhtub Simonova aplausi, mis saadab näitlejat lavale astudes. Kuulsaid artiste on vene kultuuriruumis kombeks niiviisi tervitada. Vastuse asemel hakkab ta lahkama omaaegset benefissi traditsiooni, kus näitlejale oli ette kirjutatud nii kuninglik saabumine kui ka traagiline lahkumine. Näis, kas Estonia saalis hakkab publik aplodeerima, kui Jevgenia Simonova Sofia Tolstajana lavale astub. Tema rollid peaksid vaatajal meeles olema filmidest „Lahingusse lähevad ainult ässad“, „Afonia“, „Koolivalss“, „Tavaline ime“ jt. Filmirolle üle kuuekümne, lisaks seriaalid, teatrist rääkimata. On, millele aplodeerida.

Kui meie jutu algus oli üsna dramaatiline, siis kõik lõpeb kultuurselt. Ta on jõudnud rääkida oma abikaasast Andrei Ešpaist, esimesest tütrest, kellega ta teatris garderoobi jagab, teisest tütrest, kes on pianist, lastelastest, kes teda ootavad. Isegi kooli direktorist, kellega ta peab lapselapse asjus kokkusaamisele minema. Oleme olnud koos poolteist tundi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht