Tere hommikust, ringi hõljuv juhus!

Kairi Prints

Iga päev võiks alata teatrietendusega.„Startup”, autor ja lavastaja Mart Kase, kunstnik Kairi Mändla. Osades Gert Raudsep, Jaak Prints, Bert Raudsep ja Kristel Leesmend (kaks viimast külalisena). Esietendus 19. V Niine 11, NO99.      Iga päev võiks alata teatrietendusega. Eriti tore oleks kontoritöötajatel, kui nende endi bürooruumides Gert Raudsep või mõni muu šarmantne asendusülemus hommikuti aju tööle kamandaks, vahvleid küpsetaks ja loomeenergiat laotaks. Niine tänava kontorihoones 19. mail kell 8.15 esietendunud NO81, Mart Kase „Startup” on tõeline auteur-teater – vähe sellest, et Kase ise on ümbritsevast elust loo kokku kirjutanud ja lavale toonud, on ka iga  etendus isemoodi: pooleteise tunni jooksul nullist täiuslikult toimivaks arendatav äriidee on igal hommikul uus.

„Startup” on ideaalne äratus hommikuvihkajatele – aitab üle nii hommikust kui vihkamisest. Väike startup-firma. Nõudlikul ülemusel on kolm alluvat Bert Raudsepa, Jaak Printsi ja Kristel Leesmendi kehastuses. Täitsa kobe firma muidu, ainukeseks miinuseks võib pidada asjaolu, et pole nagu seda, millega tegeleda.  Kuid ületamatu probleem see küll pole: boss annab käsu kätte ja kolm kontorioravakest lasevad oma fantaasia lendu. Pliiatsi krabinal sünnib hulk täiesti fantastilisi uute maailma muutvate leiutiste ideid. Kellele poleks vaja unenägudega patja ja määrdumatut taldrikut! Kes poleks unistanud juuksur-kiivrist või veerevast kaktusest! Tervet maailma päästa üks väike firma muidugi ei suuda, nii et boss peab ühe leiutise välja valima. Nüüd järgneb ajurünnak,  sest idee peab ju pühitsema optimaalne teostus. Palju peamurdmist, verd, pisaraid ja energiajooke – ja maailm ongi parem paik kui enne. Oravakestest on saanud kangelased, keda kõigis maailma paigus heldinult tänama tullakse. Taas kord on piiritu inimmõistus tõestanud oma võimet viia see arengupeetusega maailm täiesti uude, täiuslikkuse dimensiooni. Ei no tere hommikust! Kas tõesti selline etendus oligi? Ei olnud – see oli veel parem. 

Ei saa ju teha nalja, mis pole välja kasvanud tõest. Tehes nalja parema maailma üle, muudamegi selle veidi paremaks. Nagu liblika tiivalöök: keegi saab hommikul teatrielamuse, läheb rõõmsalt tööle, teeb alaväärsuskompleksis vaevlevale töökaaslasele komplimendi, viimane saab sellest niipalju indu, et tunnistab salajasele ihaldusobjektile oma õrnu tundeid. Siis nad saavad lapse, sellest saab mingi tähtis tegelane, kes saadab korda igasugu toredaid  asju … Ja edasi samas vaimus, just niimoodi mõjub fantaasiale selline hommikune teatrilaeng. Miski pole võimatu ja miski pole ainult nali, olgugi et võib kõlada absurdselt või naljakalt. Liigse tõsisusega maailma ei valluta. Tsiteerides suurt huumorisõpra Friedrich Nietzschet: „Võõras olgu meile iga tõde, mille kõrvale ei ole kõlanud naer”. Naer naeruks, aga „Startup’i” puhul on tegemist äsja teatrikooli lõpetanud noore  dramaturgi Mart Kase elu teise lavastusega, kusjuures tema debüüt, „Perekond” nuku- ja noorsooteatris, kandideeris juba teatriliidu auhinnale. Noor auteur peab ka blogi ning säutsub Twitteris, nii et kellel huvi, saab tema lavastus(t)e sündi ja etenduste kulgu neti kaudu jälgida. See annab kindlasti vaatajale midagi juurde, tekitab lähedustunnet. Muidugi need, kes lavastajat võluriks peavad ning kogu teatris toimuvat müstifitseerivad, peavad  veidi pettuma, kuid pole hullu, sest karta on, et kaasaja teatri kombeid arvestades on sellised tegelased juba ammu pettunud. N

O-teatri lehel annab Mart Kase endale ka intervjuu. Tema vastustes on tunda missioonitunnet. Lavastaja tahab inimesi inspireerida ja maailma parandada. Ta julgustab inimesi tegutsema, mitte niisama vedelema ja hädaldama, et kõik nii kehvasti on. Kuna lavastusel on seega üsna juhatav iseloom, on ka huvitav,  mis juhatas lavastaja enda teoseni „Startup”. Lavastuse autor nimetab oma inspiratsiooniallikaks keskkonda ja kirjandusteoseid, näiteks popkirjaniku Douglas Couplandi raamatut „JPod”. See raamat on kambast J-tähega algavate nimedega kergelt autistlikest nohikutest, kes jagavad kontoriboksi ja töötavad ühe arvutimängu kallal. Raamat on tõeline netiajastu kunstiteos, hüplik ja täis bännereid, samas leiab sealt ka huvitavaid suhtestoorisid ja absurdseid situatsioone. Põnevaim osa on kindlasti mitukümmend lehekülge pii väärtuse komakohti. Ühesõnaga väga eklektiline, ootamatu ja haarav teos. Samad sõnad kehtivad Mart Kase „Startupi” kohta. Põhiliin on tugev, kontoris toimuks nagu tavaline töö: koosolekud, ajurünnakud, vaidlused, lahkarvamused. Kuid iga hetk võib keegi tegelastest käituda eriti imelikult, üllatada täielike lambimõtetega. Aga see pole mingi kulunud üritus šokeerida,  vaid mõjub kuidagi eriti loomulikult. Tundub, et need hetked tekivad iseenesest ja tegemist pole läbimõeldud kavaga, kuidas ikka neid hetki kõige paremini serveerida. Õigupoolest polegi selles lavastuses garneeringuga vaeva nähtud: maitse on olulisem kui kogu visuaalne sätitus ja dünaamiline perfektsus. Kuid eks maitse ole ka maitse asi, mõnele see lihtsalt ei maitse ja seda polegi tarvis, et üks lavastus kõigile vaatajatele meeldiks. Raamatud, mida  etenduse ajal näha on, katavad küll väga laia stiiliampluaa: „Tõde ja õigus”, „Terryworld” ja raamat Ikea asutajast Ingvar Kampradist. Sama laiad ja tõlgendusavarad on tegelikult ka lavastuse mõtted ja tunded. Tuleb lihtsalt ringi hõljuvatele tähendustele vastuvõtlik olla. „Startup’i” juures meeldis just see, kuidas usk jäi kahtlusest tugevamaks: tõsise näoga oma absurdsete leiutiste kaitsmine ja kõigele põhjenduse leidmine tuli väga hästi välja. 

Kristel Leesmend oli minu meelest etenduse parim veenmiskunstnik, kirjeldades oma absurdseid ideid sellise veenvusega, et veerev kaktus ja suunatuledega kass hakkasid tunduma absoluutselt vajalikena täisväärtuslikuks eluks. Aga eks naised olegi veenmiskunstis loomu poolest ehk osavamad. Kiputakse küll rääkima mingist naiste loogikast, kuid pigem on tegemist lihtsalt teadmisega, kuidas oma tahet ellu viia. Kasutatagu seda teadmist siis  kas teadlikult või teadvustamatult. Vähe sellest, et „Startup” külvab hommikuse teatrikülastaja üle innovaatiliste ideedega, see ei jäta puudutamata ka aegumatuid suhteteemasid. Ma ei pea silmas romantilisi suhteid. Ka selliseid teemasid käsitletakse mänguliselt ja justkui otsides. Kui firma kaks noort meestöötajat Jaak ja Mart tulevad reeturlikule ideele oma firma teha ja idee üle võtta, keksivad nad keset lava nagu kaks kutsikat, kellel on just silmad lahti läinud. Nad harjutavad kõnelusi rahastajatega, nagu koerapojad õpivad kohmetult haukuma. Kui ülemus ootamatult sisse astub, istutaks, kõrvad lidus, maha nagu kukununnud ning ei urise enam keegi. Ka firma ainus naine teeb etenduse jooksul suuri otsuseid ja lööb korduvalt ukse enda selja taga kinni. Siiski laulab ta lõpuks teist laulu: spirituaali „We shall Overcome”, endale taustaks kitarri tinistades ja maailmmuutub  kohe-paremaks-ilmel. See on ilus – on tunda, et „koos saame kõigest üle”. See laul oli 60ndate USA kodanikuõiguste liikumise hümn. Kodanikuõigustega on tänaseks paremad lood, kuid alati on midagi, millest tuleb üle saada. Praegune „raske aeg” – no ikka see „masu” – pole ka aeg masendumiseks, parem on tegutseda ja uskuda, et see läheb mööda, mitte kükitada nurgas ja kurvastada.

Teater on Eesti ühiskonnas toimuvaga viimasel ajal väga  nähtavalt kaasa läinud ja hakanud juba reaalselt inimesi aitama. On mitmelt poolt kuulda olnud, et „Startup” on vaatajaid inspireerinud ja tegutsema pannud. Etenduses oli juttu ringi hõljuvast juhusest, mis tuleb tabada ja ära kasutada. Heas mõttes muidugi. Siiski, selle lavastuse tõlgendamisest pelgalt tegutsemisüleskutsena minu arvates siiski ei piisa. Tegutsema tuleb õppida; need kutsikad, kes saavad kokku ja mõtlevad, et ohohh,  hea idee, teeks äkki firma, kaugele ei jõua. Ideele on tarvis aega ja ruumi kasvamiseks, loomulikke arenemistingimusi. Kui äriplaanist saab eesmärk eesmärgi pärast, hakatakse ideed vägistama. Siis võib juhtuda see, et asi, mida armastusega alustati, lõpuks hävitatakse ning selle kõrvale ahistatakse ka iseennast, sest midagi tõeliselt ilusat saab luua ju ainult nii, et sinna on pandud sisse suur tükk iseendast. Minu meelest on „Startup’iga” tahetud  juhtida tähelepanu sellele, kuidas õigesti alustada, armastusega luua, loodust hoolida. Ettevõtluse arendamine on siiski veidi ühekülgsem teema. „Startup’is” välja pakutud ideede utoopilisus on samuti kahe otsaga asi. Paljud asjad, mida tänapäeval kasutame, tundusid oma tekkeajal ju täiesti absurdsed. Ilma utoopiliste ideedeta uusi asju ei sünniks. Osa lavastuse jaoks genereeritud ideid on siiski ikka üle mõistuse jaburad. Need on mu lemmikud ja mulle ei rääkinudki etendus nii väga tegutsemisvajadusest ja teostatavate ideede genereerimisest, vaid pigem sellest, kui palju lootusetult absurdsed mõtted elule ilu juurde annavad. Koduteel tuli mulle ka tore idee – eeskapuuts: kui tänaval tuleb vastu inimene, keda näha ei taha, tõmbad selle ette. Samuti oleks sellest abi päevadel, kui tundud endale liiga kole.

Lemmikidee etenduselt on isepidurdav tee:  kui autoga sõita, siis näiteks kassi nähes pidurdab see tee ise. Geniaalne ju! Tavaliselt on ju nii, et kui keegi midagi vähegi imelikku mõtleb või ütleb, vaadatakse teda kui napakat. Aga kui inimesed ennast piiravad ja juba eos oma napakana tunduvad mõtted maha suruvad, siis ei ole üldse huvitav. Ja tõesti, siit jõuan tagasi esimese tõlgenduse juurde: esmapilgul absurdsed mõtted võivad täiesti teostatavaks osutuda. Kuid mind huvitab  just see hetk, kus rõõmu teeb mõte ise ja on veel tegutsemisest lahutatud. Küsisin „Startup’i” lavastajalt ka, millised ideed osalisi endid etenduste jooksul kõige rohkem kummitama on jäänud. Mart Kase nimetas üheks trupi ühiseks lemmikuks seibikut. Mis see veel on? Sai+leib+sepik muidugi, suurepärane kolm ühes toode, vaese aja abimees! Esietenduseks oli üks seibik ka valmis küpsetatud, mida kõik teatrikülastajad unistavalt  eemalt imetleda võisid. Nii et üks täiesti teostatav idee.

Mis puutub eemalt imetlemisse, siis muu kui seibiku puhul „Startup” seda minu arvates ei soovita: asjadele tuleb lähemale minna, need endast läbi lasta, kui tunne on õige, siis tegutsemist alustada, sest – kõik on võimalik. Seekord ei õnnestu kuidagi kiitusega koonerdada. Idee oli väga hea, lavastajatöö siiras ja omanäoline, näitlejatööd nauditavad. Naljakas  oli, tõsine oli, ilus oli. Tõlgendusruumi jäeti palju, sümboliotsijaid ei jäetud tühjade kätega. Etendus isegi lõhnas hästi – peamiselt muidugi siis, kui laval vahvleid küpsetati. Kriitika? Noh, vihma sadas ja jube vara pidi ärkama, aga selline start up – mina nimetan seda ideaalseks hommikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming