Tehismeelte nekrofiilne erootika

MARIE PULLERITS

Mademoiselle X“, autor ja esitaja Maria Metsalu, lavakujundaja Nikola Knežević, helikujundaja Rodrigo Sobarzo de Larraechea. Esietendus 28. X Kanuti gildi saalis.

Kunstnikule on šokeerimine kindla peale minek: emotsionaalsete ja psühhofüüsiliste reaktsioonidega mängimine püüab alati vaatajate tähelepanu. Noorema põlvkonna etenduskunstnik Maria Metsalu väidab küll, et ta pole võtnud keha ja selle tähendusväljaga manipuleerimise kaudu kujundliku minaloomega šokeerimist eesmärgiks, ometi on aga rõhutatud ihulisus ja naise keha objektistamine tema tööde läbiv liin.

Kunstniku selgesõnaline kreedo paistab aga alles vormuvat. Uue soolo­lavastusega „Mademoiselle X“ ületab Metsalu hingelise masinastumise ja zombistumisega kehalisuse. Kitšiliku õudusega manipuleeriv poolteisttund etendussaalis pole tutvustuse kohaselt mõeldud šokeerima ega ärritama, ent tekitab zombilikult vahealale jäädes oma strateegiaga küsimusi.

Mademoiselle X“ toob publiku poolfiktsionaalse nimitegelase sadomasohhistlikku zombistunud omailma. Kujundistu loomisel on Metsalu tuginenud luululiste häirete hulka kuuluvale Cotard’i sündroomile, mille puhul inimene kogeb end surnuna. Õudus on ühiskonnas hooti atraktiivne ja popkultuuris on horror olnud ikka ligitõmbav. Mademoiselle X tajub end laguneva, aga ometi igavikulise kehana, kellele on kõik lubatud, ent kelle tegutsemismotiivid jäävad häguseks. Äraspidine uusõudne narratiiv loob autopiloodil toimiva süsteemi, mille enesekohasus annab kunstnikule küll õiguse valida mis tahes mängureeglid, kuid publik pole kutsutud selles mängus osalema.

Lavastuses mängitakse palju publiku füüsiliste aistingutega: juba etenduse eel valitseb ruumis punakas hämarus, eesruumis ja saalis heljub kabeli vahaküünalde mesiselt raske lõhn. Saali jõudnu satub tõelisse õuduste kambrisse, mille atribuutika kunstlikkust pole püütudki varjata: keset saali on suur madal akvaariumilaadne veripunase vedelikuga täidetud pleksiklaasist vann, mille nurkades valvavad veristel rätikutel põlvitavad robotmannekeenid suitsu ja kunstverd oksendades oma antikangelannat.

Publik suunatakse seinte äärde ümber etendaja vaatemängu jälgima. Vuajeristlik suhe on loodud: varjamatult erootilises, keha paljastavas kleidis mademoiselle X lebab elava koolnuna verepurskkaevus, mille kitšilikkus on liiga läbinähtav, et mõjuda õudselt, ent möödapääsmatult mängitakse ka publiku füüsiliste reaktsioonidega.

Metsalu looming paigutub korraga nii visuaal- kui ka etenduskunstide konteksti. Lavaruumi toodud elektrooniline robotatribuutika viitab külmale kübermaailmale: basseini serva näpib aeglaselt sõrmi liigutav amputeeritud robotkäsi ning Metsaluga sarnanevad mannekeenid on varustatud ebamäärase aparatuuriga. Kostüümielemendid viitavad äralõigatusele, katkestatusele, lõhutusele: jalanõud on pooleks raiutud ning kostüümid napid. See on poolenisti amputeeritud omailm, kus terviklikust süsteemist lõigatakse ära esemed, kehaosad ja inimlik identiteet.

Mademoiselle X (Maria Metsalu) jõlgub zombina elavate ja surnute maailma vahepeal.

Alan Proosa

Tehisteisikutest mannekeenidega füüsilisse kontakti astudes on etendaja kui iseendaga vahekorras. Loodud kujundiilm toob kõrvuti varjamatu kehalisuse ja zombistunud tehisreaalsuse, kus tegutseja mõjubki elava surnuna. „Mul on tehnoloogia, mis paneb su meeled veritsema,“ kuulutab ingliskeelne preili X. Etendaja pillab auravasse verebasseini jäätunud südame, groteskne antipoeetika fetišeerib surma.

Metsalu on soovinud osutada komplekssete süsteemide ebakindlusele ning sellele, et seal tegutsedes peab olema paindlik. Lavastuse struktuur viitab aga pigem lihtsüsteemidele ning selle ülesehitus on taotluslikult läbinähtav: koreograaf toetub varjamatult kordustele, millest üleküllastunud kujundiilmas tegutseja on zombistumiseni kurnatud ja sisemiselt surnud. Selles morbiidsuses näib peituvat etendajale ka mingisugune mõnu. On see fetišeeritud autopilootrežiim?

Algul seinte äärde suunatud publik juhitakse viimaks põlevate küünaldega palistatud istmetele, kus saab juba mugavates oludes vuajerismile voli anda. Suhtlus on ka vastassuunaline: kohati palub etendaja võtta publikul mingi poosi, et jäädvustada see polaroidkaameraga kui mälestus õhtupoolikust nekrofiilses lõbustus(/erootika)pargis.

Metsalu lavastuses tuuakse esile füüsiline inimkeha, kuid ei uurita ega avata selle tähendust või kehalisuse tunnetust etendajana. Pigem näib „Mademoiselle X“ tõukuvat Julia Kristeva abjektsioonikäsitlusest.1 Abjektsiooni saab siin vaadelda kui eemaletõukuvust. Abjekt on väljaheidetud, süsteemiväline nähtus, mida meelsamini välditakse. Ihulisuse ekspluateerimine tänapäeva vaatajat enam ei šokeeri, ehkki võib olla füüsiliselt vastumeelne. Keha üleeksponeerimine viib siin omakorda selle tehislikkuseni ja surnud robotlikkuseni, mille tulemusena on omailmas tegutsev mademoiselle X kui perversne küborg. Metsalu viitab virtuaalilma masinlikule küberkeskkonnale, mis tömbistab inimliku soojuse, ent sellele vaatamata näib ta ise tundvat end seal tegutsedes siiski turvaliselt. Õuduserootilise vaatemängu taotlus jääb paraku ebaselgeks.

Mademoiselle Xi“ elutud masinkehad on vastuolulised: mannekeenid peaksid oma tehislikkuses ihulisuse ületama, ometi on Metsalu keha ihulisus kogu selle erootikas füüsiliselt äärmiselt rõhutatud. Laiba kujundiga opereerimine muudab keha veel omakorda groteskseks objektiks, mis toob esile materiaalse elu ähvardava lõplikkuse.2 Metsalu viib materiaalse keha selle rämeduses juba naturalismi, mis seejuures ei šokeeri ega ole ka oma häirivuses üllatav. Tänapäeva publikule pole tavatu näha laval alasti inimkeha või erootikat, enneolematult ei mõju ka objektidega manipuleerimine kehaavaustes ja ihueritistega mängimine, ent selle ülidemonstratiivne eksponeerimine tekitab küll küsimusi. Raske uskuda, et selge seisukohata etendaja võiks seedekulgla ja suguelundite avaustesse objekte toppida (ja neid sealt välja tirida) muul põhjusel kui provotseerimiseks või šokeerimiseks, kui tegemist pole just äärmusliku ekshibitsionismiga.

Võimalik, et Metsalu soovib mängida publiku vuajerismiga, andmata sellele ometi kaugemaleulatuvat põhjendust. Ta loob abjektsusele osutades visuaalsete ja füüsiliste vahenditega kujutluspilte sellest, mida ei soovita näha, kuid millelt ei suudeta arhailiste kehatabude tõttu kohati ka pilku pöörata. Alter ego’dega ekshibitsionismi kalduva äraspidise kujundiilma loomisel näib etendaja võtvat ühiskonna suhtes pigem passiivse hoiaku, kuivõrd sellest ei kuma läbi ka tugevat maailmavalu kui ohvriseisukohta. Mademoiselle X jõlgub zombina elavate ja surnute maailma vahepeal ning poolelutult jääb vahealale kõõluma ka pseudoõudse lavastuse taotlus. Võib-olla peaks šokeerima see, et publikut on raske enam millegagi šokeerida? Abjektsiooniga mängimine vajaks praeguse ühiskonna reaalsete sündmuste kontekstis aga natuke põhjalikumat seletust.

1 Julia Kristeva, Powers of Horror: An Essay on Abjection. Colombia University Press, New York 1982.

2 Samas, lk 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming