Teatri NO 99 „Kuidas seletada pilte …” Bernis

Eero Epner

Kuigi NO 99 on viimastel aastatel päris palju Euroopas ringi rännanud, oli seekordne minek 12. – 22. maini Bernis peetud teatrifestivalile „Auawirleben” kindlasti eriline. Esiteks on Šveitsi ühe olulisema teatrifestivali põhiliselt üle 30aastastest koosneva publiku vastuvõtt alati nutikas, tundlik ja soe. Ja teiseks, NO 99  seekordne ringreis oli juba kolmas külaskäik Berni, mistõttu šveitslased teadsid, keda ja mida on neil oodata. Oodati, mida „metsikud eestlased” (nii nimetati NO 99 truppi blogides ja koguni kriitikute seas) pärast „Nafta!” ja „GEPi” külalisetendusi seekord näitavad. Näitasid lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, koos teatritega Saksamaalt, Belgiast ja Šveitsist.

Arvustuste-artiklite avapauk oli kogu festivali  tutvustanud eellugu päevalehes Der Bund. See algas hoopis lavastuse „Ühtne Eesti” kirjeldusega, et seejärel küsida kommentaari festivali peakuraatorilt lavastaja Beatrix Bühlerilt, miks ta Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Kuidas seletada …” Berni kutsus ja seekordse festivali tuumlavastuseks valis. „Teater on tänapäeva maailmas üks väheseid valdkondi, kus reaalsus on veel võimalik, sest teatris on illusoorsus avalik saladus,” selgitas Bühler.  Nende mõistetega tegeleb ka „Kuidas seletada …”, samuti langetas NO 99 kasuks valiku see, et „nad riskivad hullupööra palju”. Ühel õhtul festivaliklubis rääkides rõhutas Bühler veel kord, et „näitleja lavalt saali kanduv energia on … uskumatu”, peatudes pikemalt ka Marika Vaariku empaatiast laetud osatäitmisel.

Asjaolu, et NO 99 lavastustes kehtestavad nüüdisaegset eksperimentaalset ja performatiivset teatrikeelt „traditsioonilise” teatrihariduse  saanud professionaalsed näitlejad, on Euroopas esile tõstetud alates „Nafta!” etendumistest seal, üks šveitsi näitleja on kirjutanud sel teemal isegi magistritöö. Pärast etendusi kohtus NO 99 trupp mitmete tunnustatud teatriinimestega, nende seas saksa lavastajate tippu kuuluva Sebastian Nüblingiga, kes nägi lavastust juba teist korda ja soovitas veel vähem tähelepanu pöörata publikule ning mängida rohkem iseendale, sest ainult nii on võimalik vältida flirti pealtvaatajatega ja olla aus enda kui näitleja vastu. Šveitsi päevalehtedes ilmunud artiklitest ühes toonitati, et lavastust saab vaadata mitmekihilisena, pidevalt tehakse hüppeid teatrimaailmast poliitikasse, era- ja inimlikku sfääri. Samas võib lavastust vaadata ka lihtsalt kui väga andekate näitlejate lavalolekut, sest „NO 99 istutab lavastusse radikaalseid olukordi, improvisatsiooni ja tühikuid, mis tekitavad  katkestusi”. See on „virtuooslik teater, mis suudab hoida imelist tasakaalu teooria ja meelelahutuse vahel”. Teises arvustuses tõdetakse, et erinevalt „GEPist” ja „Naftast!” on „Kuidas seletada …” vähem päevakajaline ja poliitiline. Tõsi, laval on poliitbürokraat, kes teab palju tühjast retoorikast, rahvustundest ja rahvalauludest ning vähe kunstist, kuid see pole lavastuses peamine, arvab arvustaja. „Kuidas seletada pilte …” näitab, et  proua Jänese ja jänese ning publiku ja poliitika vahele sattununa jääb kunstile ainult üks võimalus: tegutsemine.

Nii toovadki teatriinimesed „lahingusse kõik oma relvad”, lavategevus on väga eripalgeline ning pole sugugi aru saada, millal improviseeritakse ja millal mitte. Lavastuse üle võib palju teoretiseerida, kuid see on arusaadav ka ilma selleta: „NO 99 selleaastases lavastuses on näitlejate kehaline panus olulisem kui tees. Ja see on väga  värskendav”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming