Tavapäratu moraalijutlus

Ugala „Moraal“ on brutaalselt aus, vahel isegi radikaalselt valus, esitatud ülbe irooniaga.

AURELIA AASA

Viljandi Ugala „Moraal“, autor Heinrich Christensen, tõlkija Erni Kask, laulusõnade tõlkija MC Lord, lavastaja Marika Palm, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Neoon Must, muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk, koreograaf Evelyn Uisk. Mängivad Adeele Sepp, Rait Õunapuu ja Kaarel Kuusk. Esietendus 27. I Viljandi lennukitehases.

Metsiku tempoga rahvast naerutav näitlejate duo (Adeele Sepp ja Rait Õunapuu) põikab teismeliste ellu sketšide kaudu, kus traditsiooniliselt leebeid manitsusi asendavad tõsised teemad ja karmid hoiatused.

Metsiku tempoga rahvast naerutav näitlejate duo (Adeele Sepp ja Rait Õunapuu) põikab teismeliste ellu sketšide kaudu, kus traditsiooniliselt leebeid manitsusi asendavad tõsised teemad ja karmid hoiatused.

Heigo Teder

„Moraalis“ naerdakse teismelistele näkku: laval sündiv on brutaalselt aus, vahel isegi radikaalselt valus, esitatud ülbe irooniaga. Metsiku tempoga rahvast naerutav näitlejate duo (Adeele Sepp ja Rait Õunapuu) põikab teismeliste ellu sketšide kaudu, kus traditsiooniliselt leebeid manitsusi asendavad tõsised teemad ja karmid hoiatused. Eesmärk on moraliseerida, kerida filmilinti edasi, et reaalsustaju kaotanud teismeline näeks, millises suunas ta tüürib ja kui drastilised võivad olla tema tegude tagajärjed. Huumor on kui kattevari, lisand, mis teeb terviku nauditavaks ja laseb naerda isegi siis, kui lavastuses kujutatud teismeline tormab mööda allakäigutreppi aina põhja poole.

Võimendatud pildid teismeliste tegelikkusest avatakse kristlikust maailmanägemisest eksporditud surmapattude kaudu: uhkus, aplus, laiskus, ahnus, viha, iharus ja kadedus päädivad varem või hiljem jumala pahameele ja karistusega. „Moraali“ noortel aga puuduvad usulised verstapostid ja sisemine moraalikompass. Nii näebki järgemööda karaktereid, kes on sattunud ühe või teise surmapatu haardesse. Näitlejate ümberkehastumine kokaiinisõltlasest nohikuks või blingist räpparist memmepojaks on seejuures välkkiire. Ette tuleb ka olukordi, kui näitleja kehastab paralleelselt kahte, isegi kolme karakterit, fantastiline kostüümimäng toimuvat toetamas.

Visuaalselt ja tegevuslikult on kõik paigas: oivaline näitlejatöö, tabavad laulusõnad ja viimseni välja mängitud sketšid. Ka minimalistlik lavakujundus, pimeda ruumi neoonefektid ning toimumispaik (liigselt viimistlemata välimusega Viljandi lennukitehas) sobivad igati teismeliste maailma. Seejuures tekitavad äärmuslik julmus ja eranditult radikaalsed lahendused momente, kui huumor näib enam kui sündsusetu. Lavastuse karakteritele on empaatilisus võõras. Vaatamata tundetasandi kängumisele on esil soov olla imetletud, märgatud, kardetud. Kõige kindlamalt näib sellisel juhul aitavat räigete roppuste keel. Vänged sõnad ja vägivald saavad justkui ebakindluse kaitsekilbiks, primitiivseks viisiks oma suutlikkuse tõestamisel ja vähem agressiivsete alandamisel. „Moraal“ näitlikustab selliste valikute tegeliku valu. Vahel paistavad olukorrad siiski liialt must-valged – õigemini mustad, sest valgust ei näi kusagilt terendavat.

Teismeline tuuakse vaataja ette n-ö pahelisuse lõpp-produktina. Seejuures puuduvad positiivsed nihked: viha, kadedus või uhkus ei taandu, vaid süvenevad. Mõõdukus puudub nii kujutatavais teismelistes kui ka lahendustes. Olukorrale lähenetakse põhjuse ja tagajärje seose kaudu. Tagajärgedeks näivad aga sobivat vaid tumeda sügaviku eri sopid. Üksnes mõnel juhul aimdub probleemi toitepinnas. Narkootikumide ja petliku kuulsussära lõksu jäänud Jessie’ eksitee sai alguse rahuldamata jäänud tähelepanust ja armastusvajadusest. Enamasti ei võimalda etenduse kiire tempo siiski paheliseks kujunemise etapilist esitamist. Optimismi või mitmekesiste valikute puudumist võib seejuures vaadata ka kui paratamatust, mida on vaja rakendada sõnumi kohaletoimetamiseks. Valikutel on tagajärjed, mida teismeea kiirelt muutuvas emotsioonimöllus on eriti raske tajuda. Liialt pehmed, isegi naiivsena näivad repliigid („Palun, ära tee“) ei paista samuti kuigi sageli toimivat.

Taanlasest esmalavastaja Heinrich Christensen ja ka eesti tegijate tiim on kasutanud kõiki võimalusi, et teha näidend teismelistele vastuvõetavaks. Tempo on kiire, karakterid energilised, pikad monoloogid põimitud nootidesse ja asendatud muusikaga, tagasi pole hoitud ka mahlakate väljenditega. Kindlasti on neidki, kes tunnevad etendusel ära iseend. Siiski on küsimus, kui paljud portreteeritavaist teatrisse satuvad. Ehk aitaks olukorda muuta, kui seda lavastust näidataks kohustuslikus korras igas kooliaulas?

Probleemi tuum ei päädi paraku vaid teismelistega. Kuigi teismeline kui üldnimetus toimib „Moraalis“ nii mõneski mõttes sõimusõna või vanusepõhise diagnoosina, on lavastuses näidatud surmapattude küüsis väga erisuguses vanuses inimesed. Täiskasvanud, kes peaksid kujundama noorte väärtussüsteemi ja toetama nende küpsemist, vaevleksid justkui ise elukestvas puberteedis. Ilmekalt esitatakse seda „Moraalis“ laiskuspahega seonduvalt: emal puudub väärikus ja isal autoriteet. Nooruslikkust glorifitseeriv ema justkui täidakski lipitseva ümmardaja rolli, ei mingeid suunavaid manitsusi ega nõudmisi. On ainult pudistavad imetlushüüded ja kaasakiitmine poja mitte just kuigi lennukatele mõttevälgatustele. Paratamatult tekib assotsiatsioon kodu mängivate lapsevanematega. Lapsed kahjuks ei mängi, nemad elavad päriselt, iseasi, millele oma aeg ja potentsiaal kulutatakse.

Kahtlemata ei ole „Moraalis“ kujutatav kaugeltki kõigi teismeliste ega täiskasvanute olevik. Noorus ei ole hukas. Pole kunagi olnudki. „Moraalis“ on jäetud positiivsed ilmingud kõrvale ja keskendutud noortele, kelle elustiil on pigem mugavuspagulase või mässaja oma, kes vajaksid hädasti vihateraapiat. Selfie’d surnud tippvõitleja taustal või varastamine kalli tagi nimel on vaevalt et iga teismelise unistus. Ülistusräpp Gucci tagile on seejuures „Moraali“ üks tugevamaid. (Kohe näha, et raha paneb rattad käima.) Küllaltki tavapärane on aga see, et eneseimetluse ja egoismi tõttu ei märgatagi maailmas toimuvat. Kahjuks enesekesksust vanusega ei ravi ning võimalusi inimeste harmoonilisemaks kooseksisteerimiseks näib olevat üha keerukam välja pakkuda. Soovides elada maailmas, kus lahendus ei pea päädima fataalse lõpu või karistusega, aitab ehk probleemi ennetamine. „Moraal“ seda taotlebki – omal viisil: ribadeks leierdatud pikki mäejutluselaadseid manitsusi asendavad tabav iroonia ja räme kõnepruuk. Peaasi et toimib ja adressaadile kohale jõuab. Probleemist distantseerunutele on aga garanteeritud võimalus elada kaasa erakordsest energiast pakatavatele näitlejatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar