Tarbetuse kultuuri on tarvis

Meelis Oidsalu

Miks on nii, et kui mehel on kriis, on kaks inimest haiglas? Reko Lundán, „Tarbetud inimesed”. Tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre (Endla). Mängivad Katariina Lauk, Marilyn Jurman (külalisena), Margo Teder, Tanel Saar. Esietendus VAT-teatris 1. X.   Karil (Margo Teder) on mure. Ta on kaotanud töö, uut ei leia – on rasked ajad. Lama, masu. Kari istub poolteist aastat kodus köögilaua taga ja kogub vimma. Keegi peab ju süüdi olema, riik, tööandja, poolik sotsiaaltoetuste süsteem, mis pikaaegse töötu päris omapäi jätab, ilma isegi töötu sotsiaalsest staatusest. Keegi peab maksma. Ja kui riik ei jaksa maksta, maksab perekond. „Miks on nii, et kui mehel on kriis, on kaks inimest haiglas?” küsib abikaasa  Tuula (Katariina Lauk) lavastuse lõpus end autoga ratastooli sõitnud Karilt. Tuulal endal on pea seotud: Kari peksis enne enesetapukatset teda vastu köögikappi, kuni naine põrandale vajus.

„Sa oled lihtsalt otu,” ütleb Tuula „nii otu, et kinnitad turvavöö, enne kui hakkad vastu sillatala sõitma.” Lavastaja ja näitekirjanik Reko Lundáni kirjutatud ja lavastatud „Tarbetuid inimesi” on Eesti publik näinud 2004. aasta „Talveöö  unenäo” festivali raames, praegu on võimalik Vanemuises vaadata Ingo Normeti õnnestunud lavastuses ka Lundáni teist näidendit „Suurema kurbuseta”. Lundán pole ainus Soome näitekirjanik, kes sel kümnendil soome mehe isepärast ängilembust lahanud. Ka näiteks Mika Myllyaho näidend „Paanika ehk Mehed närvivapustuse äärel”, mida suure menuga Soome lavadel etendati, tõstab rambivalgusse isaste ühiskonnaliikmete võimetuse oma soorolliga  hakkama saada.

Soome mees on teatris ja ka filmimaailmas (nt meilgi laialt tuntud Aleksi Salmenperä „Miehen työ” ja Aku Louhimiehe „Paha maa” või „Uuno Turhapuro” filmid) tugevalt esil, märgatavalt enam kui eesti mees Eesti teatris või kinos. Jah, tõele au andes on Veiko Õunpuu nii „Sügisballi” kui ka „Püha Tõnu kiusamisega” sammukese edasi astunud: kaasaegse eesti mehe eneseotsinguid on hakatud edukalt ekspluateerima, aga see on siiski  midagi muud kui soome meestele eriomase tumemeelsuse kujutamine. Õunpuu meeste äng annab ainest üldinimlikeks (ja sugugi mitte alati soospetsiifilisteks) eksistentsialistlikeks mõlgutusteks, Kari ja teiste eespool mainitud teoste tegelaste saamatus on aga tugevalt seotud soorolliga, mees olemise valu ja vaevaga. Tulemuseks on katkised mehed, Matti Nykanenid, kelle tarbetus leiab väljundi alkoholismis, agressioonis või jobutsemises ja  kes on andnud ainest tervele kultuurisegmendile Soomes, millelegi, mida võiks nimetada tarbetuse kultuuriks.

Selle nähtuse tuntuim esindaja on ehk Vesa-Matti Loiri geniaalselt kehastatud filmilegend Uuno Turhapuro, mees, kes on vaba igasugusest seksuaalsest kammitsetusest, tõsiseltvõetavuse ja tunnustatuse vajadusest – soome mehe ängistatus pööratakse ses kangelases pahupidi, paljastatakse ja võetakse seeläbi omaks. Reko Lundán  ei ütle oma näidendis seega miskit uut, vaid jätkab soome kultuuris juurdunud teema lahkamist. Kõige selle taustal on tähenduslik, et lavastaja Peeter R audsepp juhatab tüki sisse katketega hüsteerilisest soomekeelsest jalgpallireportaažist. Juba erinevus selles, kuidas kahe naabri – Soome ja Eesti – spordireporterid end väljendavad, viitab kultuurilisele omapärale. Eesti meeskommentaatorite hääles puudub soomlastele omane äärmuslik pingestatus,  eksalteeritus, emotsionaalsus (ja mul spordisõbrana on sellest siiralt kahju), mis jätab mulje, nagu oleks reporter kohe-kohe infarkti saamas, sest talle on kodumeeskonna käekäik niivõrd oluline. Toredat helikujunduslikku võtet oleks ehk saanud ka leidlikumalt kasutada. Esiteks saab (vähemalt meessoost) vaataja kohe aru, et stseenide sisse- või väljajuhatamiseks korratakse ühtesid ja samu reportaažilõike, ja tüdineb. Teiseks oleks võinud valitud  salvestised peegeldada ka laval toimuvat arengut, seda, kuidas „kodumeeskond” ehk Kari ja tema peretuttav Petri (Tanel Saar) iseendaga maadeldes hakkama saavad. Lavakujundus on realistlik, usutav ja funktsionaalne.

On ka märgilisi elemente: lava tagumist seina ja põrandat katab kortsus pakkepaberi tekstuur. Kari ja Tuula eluruum (elu?) oleks seega justkui lahti pakitud ja pakkepaber vedelema jäetud – viide tarvitatusele, kasutatusele.  Etenduse jooksul jõutakse köögis teha ka väike sanitaarremont: Kari sisustab jõudeaega köögimööblit pahteldades ja värvides. Ka seda ei näidata ajatäiteks: köögi seisukord on pöördvõrdeline Kari ja Tuula suhte tervisliku olukorraga. Kapiuks, mille vastu Kari lõpuks Tuula peadpidi oimetuks peksab, on värske värvikihi all. Enim jääb aga meelde lavakujunduse ootamatuim osa: Tanel Saare lavapinnale jäetud märjad jalajäljed lavastuse avastseenis. 

Jälg jälje järel haihtuvad need vaataja silme ees õhku, üllatav ja kõnekas kujunduselement: näitleja jalajälg lavapinnal. Äratundmisrõõmu tekitab suur elutruu kassalett poestseenis – poe sisustamisega on vaeva nähtud. Lavastuse realistlikku laadi arvestades on tegevuskohtade detailne esitamine põhjendatud, märgilised ja olustikulised elemendid on kujunduses heakõlalises tasakaalus. Sama ei saa kahjuks öelda kogu lavastuse  kohta: rolliansamblis leidub häirivaid ebakõlasid ja siin tuleb etteheiteid taluda peamiselt dirigendil. Eraldi vaadelduna saavad näitlejad partiidega hakkama, kõik jäljeread viivad usutava karakterini. Lavastuse suurimad probleemid ilmnevad hetkil, mil vaataja üritab tabada kahe suhteliini (Kari-Tuula ja Petri-Sonja) võtmehetki. Küsimustele, miks ja millal otsustas Kari vahetada oma sotsiaalsed kohustused alaväärsustundest tingitud kibestumuse  vastu või mida õieti otsib Tuula sõbranna Sonja (Marilyn Jurman) abielumehest jobu Petri (Tanel Saar) embusest, jäävad vastuseta. Margo Tedres (Kari) on algusest peale vajalikku maniakaalset intensiivust, hirmuäratavat pingestatust.

Samas on ehk just seetõttu roll jäänud poolikuks: Kari ei arene, juba esimeses stseenis ootab Tuulat koju mees, kelle murdumise hetk on seljataga, kes pole suuteline end ega oma saatust kontrollima ja kelle metamorfoosi  vastutustundlikust perepeast kompleksides vaevlevaks vulgaarmeheks märgistatakse väliselt lavakujunduse (köögi remontimine) või kostüümivalikuga (Kari pornoärimehelik välimus lavastuse lõpus). Katariina Lauk leiab Tuula rollis õiged kohandumised, olgu purjus või kainet naist mängides. Lauk sisustab lavaloleku – algul argises peresuhtes, hiljem ennastohverdavas õudses partnerluses – just nende pisiliigutustega,  millega koju tulev naine reeglina ruumi täidab. Tuula roll oleks justkui maha kirjutatud arvukatest perevägivalla analüüsidest: Katariina Lauk on ennast süüdistav, end ohverdav naine, kellel on koduse olukorra pärast silmanähtavalt piinlik, aga kes peab end Kari vägivaldsuses kaasvastutajaks, andmata endale aru olukorra täiest jubedusest. Tuula allaheitlikkuse põhjuseks on väike poeg Simo, lootus hoida perekonda, kodu. Mehel on aga enda  macho-väärikuse taastamise, määritud auga nii palju tegemist, et Tuula sõnad temani ei jõua. Lõpustseenis, kus Tuula mehele hoolimatust ette heidab, on Kari ratastoolis, halvatud, tegutsemisvõimetu, vaevu võimeline naise jutust arusaamise märgiks silmi pilgutama. Nüüd kuulab ta Tuulat esimest korda, aga on hilja. „Räägi mulle, Kari … Mis õigusega … jätad sa oma lapse sind sealt pimedusest tagasi hüüdma. Kuidas sina, kangelane, julged heita  oma koorma oma lapse õlgadele? Kuidas see kolmeaastane seda kannab, kuidas ta jaksab?” küsib Tuula. „Sind vajatakse, ei ole ainult masendus ja häbi. Aga ei – mehe au kõigepealt! Kuradile see au!”

Tuula sõber Petri on tõmblev tola, kelle elu tundub olevat liiga korras, paigas ning kes peletab oma igavust väljamõeldud hingehädadega, mängukanniks Tuula töökaaslane, noor ja särtsakas kassaneiu Sonja. Kuigi Tanel Saart  võib pidada veidi liiga kutsikasilmseks ja nooreks, et ta päris veenvalt keskeakriisis meesterahva rolli suudaks kanda, viib tema mõõdukalt karikeeriv mängulaad õnnestunud, paeluva rollini. Petri tasakaalutuse, otsustusvõimetuse, pidetuse on näitleja isikupäraste vahenditega nauditavalt välja mänginud. Marilyn Jurmani roll läheb taotluslikult ülerõhutatud argisuse nahka, näitleja on liialt suletud üheülbalisse töölisklassibeibe maneeri seda tasakaalustava  psühholoogilise motiveerituseta (kohati on see täiesti olemas, teisal jälle domineerib maneer). „Ma poleks iial uskunud, et minu unelmate mees on keegi neljakümneaastane abielumees,” pihib Sonja, „aga imelik oli kohata inimest, kellest kõik jutud valgusid läbi nagu sõelast.” Läbivalgumiseks kujuneb ka see üürike suhe, pidetu Petri jääb lõpuks ikkagi oma stjuardessist abikaasa lõa otsa.

„Hoiatusdraama” sobiks Raudsepa lavastuse  žanrimääratluseks ehk kõige paremini. Laval nähtu on valus ja aktuaalne. Sellest hoolimata jääb etenduse järel painama küsimus, kas sotsiaalse teatri žanr õigustab pelgalt ajakirjanduslikku uurimisnurka teatritegemisel? Tõsi, sotsiaalse teatri puhul tundub selline küsimus norimisena, sotsiaalne teater peabki evima ajakirjanduslikke kvaliteete, aga mina ootan teatrisse minnes peale teema aktuaalsuse ja sotsiaalpsühholoogilisel tasandil analüüsi  ka selle arendamist kunstilises mõõtmes, eriomast artikuleeritust teatrikeeles. „Talveöö unenäo” raames etendatud KOM-teatri „Tarbetute inimeste” lavastus tõestas, et sotsiaalse teema veenev kunstiline kujutamine on vägagi võimalik, Raudsepa lavastus aga upub olustikulisse, suhteliinid ei osutu psühholoogiliselt veenvaiks, kunstilisest üldistusjõust rääkimata. VAT-teatri lavastuses rõhutatakse nii lõpulaulu (Monty Pythoni „Finland”) kui ka muu  atribuutikaga soomepärasust, asjaolu, et konkreetse näidendi aines on ammutatud Soome ühiskonnast.

Tahtmata liiga teha teatrile, kes olulise teemaga lavale tulnud, väidan, et puhtatõulise sotsiaalse teatri puhul ei pruugi võõramaiste lugude importimine end õigustada. Isegi kui lugu sarnaneb äratuntavalt meil toimuvaga, istuvad nii lugu kui karakterid juuripidi võõras, teistsuguses ühiskondlikus, kultuurilises pinnases. Sotsiaalne teater elab ja  toitub aga just oma loomupärasest pinnasest. Meie tarbetute, üksikute, hüljatute muresid aitab kõige paremini murda meie oma tarbetuse kultuur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht