Tantsimine ruumita on nagu maalimine ilma pintslita1

Tantsu loomiseks ja esitamiseks kasutada ruumidel on koreograafilistele valikutele tugev mõju isegi siis, kui tantsuloojad ise ei ole sellest teadlikud.

HEILI EINASTO, EVELIN LAGLE

Igasuguse tantsu kese on kehaline tekst, kus liigutused, žestid ja poosid on ajas ja ruumis seotud kõnelevateks jadadeks. Selle teksti iseloom sõltub paljudest teguritest, nagu koreograafiline anne, kujutlusvõime ja võimalus katsetada, tantsijate arv ja suutlikkus ning ruum, kus ideid avastada, proovida, kehasse harjutada ja esitada. Siinses artiklis oleme keskendunud ruumi mõjule liikumisteksti loomisel ja esitamisel, sest see on eesti nüüdistantsu suuremaid murekohti.

Selleks et luua keerukaid liikumisi ja kasutada rohkem kui üht-kaht keha, on tantsimiseks vaja rohkem ruumi, kui võtab enda alla väljasirutatud kätega inimene. Kuigi tantse on võimalik luua ka kitsastes oludes, jäävad liikumise ulatus ja liikumismustrid väikeses ruumis kasinaks. Seega on tantsu loomiseks ja esitamiseks kasutada ruumidel koreograafilistele valikutele tugev mõju isegi siis, kui tantsuloojad ise ei ole sellest teadlikud.

Ajalugu: 1990. aastate vabadus ja kokkulepped. Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal lõi modern- ja nüüdistantsu arenguks ideoloogiliselt soodsa pinnase. Tookord tegeldi elukutselise tantsuga vaid teatrimajades (Estonia, Vanemuine) või meelelahutusasutustes (varieteed, kabareed). Teater on Eestis ikka tähendanud lavaliseks tegevuseks (sõna-, muusika- ja tantsulavastused) ehitatud hoonet, kus on kindel palgaline trupp, mis tegutseb repertuaariteatri põhimõttel. Isegi need kooslused, millel puudus oma maja (Vanalinnastuudio), taotlesid selle ehitamist ning kasutasid pidevalt samu ruume.

Esimene nüüdistantsutrupp Nordic Star (hiljem Nordstar, tegutses aastatel 1991–1994) sündis veel enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, Gorbatšovi ettevõtlust soosivas kliimas. Selle sponsoriks oli Olav Neulandi filmifirma Nordic Star, mis maksis kümneliikmelisele trupile stabiilselt palka. Trupi juht Saima Kranig oli Estonia teatri baleriin ning tema kontaktid nii balletikoolis kui ka Estonias tagasid trupi liikmetele võimaluse teha treeninguid ja proove mõlema institutsiooni proovisaalides, kui need olid vabad. Peale selle sai kasutada linnahalli jäähalli balletistuudiot. Osa ruumide eest maksti midagi, kuid tegemist oli pigem vastastikuse kokkuleppe kui raha teemaga. Sama kehtis ka teatrite puhul. Rahareform tõi kaasa olukorra, kus Nordic Staril polnud enam võimalik palka maksta, mistõttu pöördus suurem osa Estoniast lahkunud tantsijaid sinna tagasi. Kranig tundis, et uutes oludes, kus majandus on saanud kunstist olulisemaks, tema jätkata ei suuda.2

Nordic Staris oli selleks ajaks tekkinud viie entusiasti grupp, kes esitas enda elatamiseks Renee Nõmmiku loodud nn kommertskavu, millega esineti mitmesugustel avalikel ja kinnistel üritustel. Nad võtsid endale nimeks Fine 5. Tuli pakkumine Õpetajate Majast: Fine 5 teeb neile Päkapikumaa ning saavad selle eest tasuta ruume kasutada. Samasugune teenus teenuse vastu koostöö jätkus hiljemgi. Kuna 1994. aastal asutatud Fine 5 tantsukool nõudis rohkem ruumi, kui oli pakkuda Õpetajate Majal, otsiti uut kohta. Selleks said Volta tehase tühjad ruumid. Kuigi seal oli betoonpõrand, ruumid olid külmad ja remontimata, sai neid kasutada ilma üüri maksmata, tasuda tuli vaid kommunaalkulud.

Kurb, et Sõltumatu Tantsu Lava, mis on oma olemuselt ainus otseselt tantsutegevusele suunatud maja, ei vasta mitte alati tantsukunstnike vajadustele.

Tambet Kaugema

Oma pind (nii Õpetajate Majas kui ka Voltas), mida sai kasutada nii palju kui vaja, ja õpilased, keda võis rakenda, võimaldasid Fine 5 algajatel koreograafidel Anu Ruusmaal ja Tiina Olleskil rahulikult arendada oma liikumismõtet, kasutada avaras ruumis rohkelt tantsijaid ning luua keerulisemaid liikumismustreid, kui seda laseb soolo- või isegi kvintetiformaat. Sellist luksust suur osa praegusi koreograafe pärast õpingute lõpetamist endale lubada ei saa.3

Tallinna linnavalitsus kuulutas 1999. aastal välja mittetulundusühingutele mõeldud konkursi, millega anti Laia tänava ruumid soodsalt üürile. Selle võitis Fine 5 ja trupp sai kolida parematesse, ehkki kitsamatesse tingimustesse (Volta kahe proovisaali asemel oli Laial tänaval üks). Seal saadi tegutseda kolmteist aastat. Kui linnavõim otsustas 2011. aastal maja maha müüa, tuli üürnikel lahkuda ning see tähendas ka Fine 5 tantsukooli-stuudio lõppu.4 Praegu töötab Fine 5 mitmetel pindadel, mida nad saavad kasutada vaid siis, kui need on vabad, mitte oma soovi järgi.5

Viljandi Box RM, 1990. aastate teine tähtis tantsutrupp, tegutses 1995. kuni 2000. aastani ruume üürimata. Viljandi kultuurikolledži tudengitena võisid nad kasutada kooli ruume (sel ajal sai nii Viljandis kui ka Tallinna pedagoogika­ülikoolis tarvitada tantsusaale kogu ööpäeva kestel, mis praegu pole võimalik, sest majad suletakse hilisõhtul ja pannakse valve alla). Peale selle võttis osa neist tunde Fine 5 tantsukoolis ning kasutasid nende ruume nii treeninguiks kui ka koreograafiliste ideede katsetamiseks. Samuti oli tol ajal hulganisti mahajäetud ehitisi, mida sai kasutada kokkuleppe korras. Box RMi kohaspetsiifilised lavastused sündisid just nii – seal oli hea tegutseda, keegi ei seganud.6

Ent ka etenduste andmiseks teatriruumide üürimine (nt Fine 5 esitas oma lavastusi Vene teatris, Eesti Draamateatris, Vanemuises jm) oli tunduvalt odavam kui praegu ning piirdus enamasti n-ö vahetute kulude (vesi, elekter) katmisega. Praegu on kultuuriasutustel kohustus teenida omatulu, mis tähendab, et saali väljaüürimisel mõeldakse tulust, mitte kulude katmisest. Kui tantsutrupp tahab endale praeguste hindadega üürida ööpäev läbi kasutatavat pinda, siis on selleks vaja 70 000 eurot aastas – mittekommertslikul alusel töötavale trupile on see võimatu ülesanne.7

Nüüdistantsu edendajad ja ruumid. Taas vaba Eesti algusaastail sai nüüdistantsu edendamiseks loodud Tantsuinfo Keskus Eestis (TIKE, 1991–1997), mis oli tookord nii tantsuteavet koguv kui ka nüüdistantsu reklaamimiseks ja etenduste korraldamiseks mõeldud organisatsioon. 1997. aastal vormistati organisatsioon mittetulundusühingute seaduse alusel ringi ning sellest sai üksnes tantsulavastusi produtseeriv ja vahendav agentuur Teine Tants, mis sai 2002. aastal kasutada Kanuti gildi hoone (see vajas küll remonti, kuid oli kasutuskõlblik). Enne Kanuti gildi saali anti paljud nüüdistantsuetendused Von Krahli teatris, sest Priit Raud oli nii TIKE, Teise Tantsu kui ka Von Krahli teatri tegevdirektor. Kanuti gildi saal on ilma püsitrupita etenduskunstide maja.

2005. aastal sündis Sõltumatu Tantsu Ühendus (STÜ), veel üks nüüdistantsu edendav organisatsioon, mis toetab kodulehe andmeil „vabakutseliste tantsukunstnike ja loovtruppide loome- ja etendustegevust, pakkudes tegevusväljundit, arenguvõimalusi ning administratiivset tuge ideedele ja kunstnikele, kes vastavad STÜ eesmärkidele“: tuuakse välja uuslavastusi, korraldatakse tantsukunsti residentuure, koordineeritakse etendustegevust Sõltumatu Tantsu Laval, tehakse tantsukunsti töötube ja meistriklasse.

Siiski on Kanuti gildi saal ja STÜ raskustes. „Etenduskunstikeskused (trupita teatrimajad) on pandud olukorda, kus programmilist toetust riigilt ei ole. […] Mingit palgaraha saadakse, aga kogu lavastusraha tuleb leida kas siis kulkast või muudest kohtadest. See on raske,“ on tõdenud Priit Raud.8

Sõltumatu Tantsu Lava (STL), mida haldab STÜ, kulutab suure osa riigitoetusest ruumi üürimiseks. Etendusruum on väike ja seab tantsukunstnikele loomingulised piirangud, ent suurema üürimine käiks STÜ-le üle jõu – isegi praegu tehakse seda tööjõukulude arvelt. Üür peab saama kaetud kultuuriministeeriumi toetusest, kuna kultuurkapital ei tohi ruumide üürimist toetada, sest selle eesmärk on rahastada loovisikuid. Eesti väiketeatrite, sh näiteks STL toetussüsteem põhineb suurte teatrimajade näidisskeemil, mis pole paraku sobilik väiketeatritele, kellel pole samaväärseid ruumi- ja omanditingimusi (rekvisiidid, tehnika). Suurtel teatrimajadel on erinevalt väikestest oma proovisaalid ning neil pole vaja üürida lavastuse ettevalmistamiseks ruume.9

Etenduskunstikeskused töötavad projektipõhiselt, s.t valitakse välja trupid või loovisikud, kes saavad teatud aja (kuid mitte kauem, kui on tarvis lavastuse väljatoomiseks) selles majas keskuse toetusel töötada. Selline olukord ei ole igaühele meeltmööda. „Looming on nagu liha turulettidel ja produtsent jalutab ringi ning valib oma maitse järgi. Meie häda on selles, et me ei taha sellele maitsele alluda,“ on nentinud Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik.10 Ühelgi trupil või tantsukunstnikul pole aga võimalust iga päev neis ruumides järjepidevalt treenida või loomeprojekti välja mõelda. Näiteks STÜ tagab omaproduktsioonide puhul lavastusmeeskonnale kolm nädalat enne esietendust saali aja, mida on süüvivaks protsessiks ilmselgelt liiga vähe.11

Peale ruumi kasutusperioodi pikkuse mõjutab tantsuloomingut ka ruumi suurus, mis määrab nii liikumise amplituudi kui ka tantsijate arvu. Soomes tegutsev tantsuõpetaja, koreograaf ja tantsija Aare Rander on toonitanud, et kui tantsijaid koolitatakse ja nad treenivad väikestes ruumides, siis harjuvad nad ruumikitsikuse tõttu kasutama oma keha kompaktselt ega õpi tunnetama suurt liikumist.12 Samuti ei saa laval olla rohkem tantsijad, kui sinna mahub. Grupi­koreograafia vähesus on üks aspekte, mida Eesti nüüdistantsu puhul esile tõstetakse, kusjuures põhjused ei ole sageli loomingulised, vaid tehnilised.

Veel üks ruumiga seonduv tahk, mis mõjutab lavastajate kujutlusvõimet, on ruumi iseloom ja lava kaugus publikust. Enamik etenduspaiku on musta kasti tüüpi, kus vahemaa etendajate ja vaatajate vahel väike. Visuaalsed efektid, mis nõuavad suuremat vahemaad, pole sellises saalis võimalikud. STÜ juhataja Triinu Aroni sõnul on Eesti väike ja STLi tingimused tantsukunstnikele teada. Nii kandideerivad sinna ainult projektid, kus on arvestatud ruumiliste ja tehniliste tingimustega. Seejuures tõdeb Aron, et tihti eelistatakse samas kompleksis asuvat Vaba Lava teatrisaali, mis on suurem. Kurb, et STL, mis on oma olemuselt ainus otseselt tantsutegevusele suunatud maja, ei vasta mitte alati tantsukunstnike vajadustele.

Trupid. Tantsijate arv ja tase. Peale tantsumajade on raskustes ka nüüdistantsutrupid. Sündinud väljaspool institutsioone, on need algusest peale pidanud ise leidma rahastusallikad nii treenimiskohtade kui ka lavastuste ettevalmistamise ja käigushoidmise tarvis. Kogu nüüdistantsu valdkond on erinevalt riigi rahastatud repertuaariteatritest projekti-, mitte trupipõhine. On küll olemas ka mõned sellelaadsed rühmitused nagu Fine 5 (alates 1992), Zuga (1999), Kompanii Nii (2012) ja Tallinna Tantsuteater (2014), aga needki on väikese püsikoosseisuga.

Fine 5 rahastas ennast alguses show-programmide ja edaspidi kooli abil. Box RMi liikmetel olid töökohad väljaspool truppi, mis lõpuks põhjustaski laialimineku (töötati eri linnades, kokkusaamisi oli raske korraldada).13 Suurem osa hilisemaid tantsukunstnikke on vabakutselised ning elatavad ennast kas show-programme tehes, muul töökohal töötades või lasteaedades ja stuudiotes õpetades. Tihti töötavad noored koreograafid pärast kooli aasta või paar ning lõpetavad siis lavastustegevuse, mistõttu nüüdistantsuväli on kiire käibega ja muutlik.

Enamik teeb tantsuvaldkonnas soolosid või duette: 2016. aasta 18 uuslavastusest oli üheksa 1–3 tantsijaga, kaheksa 4–6 tantsijaga ja ühes projektis osales 30 meest, kes ei olnud küll palgal, vaid tegid kaasa vabatahtlikuna.

Soolodel ja duettidel on aga ruumi kõrval teinegi kunstnike soove survestav tingitus – kunstnike tasu: mida rohkem on lavastuse esitamisega seotud isikuid, seda suurem peab olema iga etenduse eelarve. Kuna kultuurkapital ei toeta etendustegevust, sh kordusetenduste andmist, vaid loomingut, siis tuleb kordusetendusi rahastada piletitulust. Kui saal on aga väike, siis on võimalik tulu ja eelarvegi seega väike.14 Pealegi peavad tantsijad enne iga etendust tegema proove, et keha oleks vormis ja liikumised meeles – see nõuab jällegi ruumi, mille üürimiseks tuleb leida lisaraha.

Seetõttu näeb lavastusi kolmel-neljal korral, harva rohkem. See pole üksnes tantsijate aja ning kostüümideks-kujunduseks kulutatud raha raiskamine, vaid pärsib ka artistide loomingulist arengut: lavastus saab küpseda üksnes publiku ees, aga kui seda näidatakse vaid paaril korral järjest, siis ei saa mingist küpsusest ja lavastuse/rolli arengust rääkidagi.

Huvitav näide on 2013. aastal esietendunud ja STÜ produtseeritud lavastus „Rock’n’roll ja lehesadu“ (koreograafid Kaja Lindal ja Hendrik Lebon), mida on menukalt esitatud mitmel pool maailmas. Lavastust mängitakse sageli koolides või muudes asutustes. Ometi on Eestis „Rock’n’roll’i ja lehesaju“ uuesti esitamine äärmiselt keeruline. Kultuurkapital kordusetenduste andmiseks toetust ei anna, ent Eestis ei saa seda lavastust ilma lisarahastuseta esitada. Lavastusega on seotud kolm inimest ja minimaalne tasu etenduse eest on 40 eurot kunstniku koha, millele lisanduvad transpordi- ja tehnilised kulud. Kuna tegemist on osaluslavastusega, saab etendusele lasta vaid kuni 40 inimest ning pileti hind koolides ei saa olla rohkem kui seitse eurot. Seega, üksnes piletitulust ei piisa. Piletitulu sõltub aga ka ruumi suurusest. STLi saab etendusele tulla kuni 70 inimest. Kui saali paigutus erineb tavapärasest – ja seda juhtub üha sagedamini –, mahub saali ka vähem inimesi.15

Kui tantsukunstnikel pole iga päev treeninguks ja lavastuste vormimiseks kasutada piisavalt häid ruume, võib tekkida raskusi tantsijate (ja koreograafide) tehnilise taseme hoidmisega. „Mis on üks Eesti etenduskunstide kõige suuremaid probleeme – ei olda lõpuni treeninud. Ideeliselt võib olla läbi mõeldud, aga lavastust ei ole jõutud proovides lõpuni teha. Täpsuseni viia. Lavastus on must ja sa saad sellest aru. Eriti näeb seda muidugi tantsus. Tehnika peab töötama, kui ta ei tööta, siis ei ole sa oma tööd hästi teinud. Ja mitte tehnik ei ole, vaid kogu tiim ei ole. […] Aga tehniliselt lõpuni tehtud tähendab ka seda, et etendust saab homme esitada samamoodi.“16

Lahendus. See kõik kokku tähendab, et ruumipuudus on Eesti nüüdistantsu üks valupunkte. Seejuures tuntakse nüüdistantsu ringkonnas juba pikemat aega muret, et nn liikumispõhine tantsu­kunsti suund on hääbumas ning kehaliselt loovate ja väljenduvate kunstnike hulk vähene. Ühe põhjusena teiste seas ei saa nimetamata jätta ruumipuudust: kui pole paiku, kus füüsiliselt tantsuloomega tegelda, on üks võimalusi leida alternatiivseid väljendusviise, nagu tantsukunsti kontseptuaalne või seisundiline suund, mis ongi praegu valdavad.

Priit Raud tunneb muret: „Ma kardan, et tantsul on see oht, et ta mängib end ise nurka, jäädes nii suletuks. Kui hakkad tegema etendusi sellest, kuidas sa teed etendusi, siis jääb referentsipunkt nii kitsaks, seltskond, kes sellest aru saab, on nii väike. […] Tantsul on tendents sulguda endasse. […] Tegelikult on mul mure sellise tantsu pärast, sest head tantsuetendust vaatan ma meeleldi ja ka näitaksin väga hea meelega.“17

Ruumiprobleemi üks lahendusi on residentuuriprogrammid, mis koguvad Eestis üha hoogu ning leiavad toetust ka kultuurkapitalilt. Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital toetab 2017. aasta veebruarist etenduskunstnike residentuure Kanuti gildi saalis, STLis, Koidu seltsimajas ning üksiktaotlusi. Sihtkapital toetab residenti loomingulise stipendiumiga (kuni 1000 eurot kuuajalise residentuuri puhul) ning samuti residentuuri korraldavat maja tehniliste kulude katteks (kuuajalise residentuuri puhul 250 eurot residentuuri kohta).18 Samuti pakuvad residentuuri MIMstuudio, MASSIA, Mooste külalisstuudio MoKS ja Pardimäe lokaal, kus resident peab oma resideerimise ja elamiskulude rahastamise eest ise hoolitsema.

Siiski ei paku ei etenduskunstide majad ega residentuuriprogrammid püsivat lahendust tantsijate ja koreograafide igapäevavajadusele hoida end kehaliselt heas vormis. Vaja on leida lisavõimalusi. Üks selline oleks teha koostööd kohalike omavalitsuste või lasteasutuste ja vanurite hooldusasutustega, kellel on ehk ruume, mida tuleb nii või naa kütta ja korras hoida, kuid mida ei kasutata kogu päeva. Seda mitte pinda üürides, vaid koostööna, nagu see oli 1990. aastatel: trupi liikmed võivad läbi viia õpitubasid, tugiprogramme, kontserdikavu ning vastutasuks kasutada ruume nende eest hingehinda maksmata. Tuleks naasta mitterahaliste suhete juurde. Samme on selles suunas siin-seal tehtud, ent need pole olnud süsteemsed ja järjepidevad, sageli on piduriks omafinantseering või vajadus teenida näidatavat tulu. Kunst ja argielu võiksid teineteist mitmekesiselt rikastada, et koreograafiline kujutlusvõime ei oleks piiratud üksnes tantsumajade kitsaste võimalustega.

1 Pikem ja teoreetilisem selleteemaline käsitlus peaks ilmuma ajakirjas Nordic Theatre Studies.

2 Tiit Tuumalu, Fine 5, liiga sõltumatu. – Postimees 7. XI 2012. Samuti telefonivestlus Saima Kranigiga 30. VI 2017.

3 Telefonivestlus Tiina Olleskiga 30. VI 2017.

4 Heili Lindepuu, Fine 5 tantsuteatri lugu. – Teater. Muusika. Kino 2012, nr 11.

5 Telefonivestlus Tiina Olleskiga 30. VI 2017.

6 Merle Saarva intervjuu Heili Einastole 5. IV 2000.

7 Telefonivestlus Tiina Olleskiga 30. VI 2017.

8 Evelyn Raudsepp, Vastab Priit Raud. – Teater. Muusika. Kino 2015, nr 7.

9 Triinu Aroni intervjuu Evelin Laglele 27. II 2017.

10 Tiit Tuumalu, Fine 5, liiga sõltumatu. – Postimees, 7. XI 2012.

11 Triinu Aroni intervjuu Evelin Laglele 27. II 2017.

12 Aare Randeri intervjuu Evelin Laglele 23. III 2008.

13 Merle Saarva intervjuu Heili Einastole 5. IV 2000.

14 Triinu Aroni intervjuu Evelin Laglele 27. II 2017.

15 Samas.

16 Evelyn Raudsepp, Vastab Priit Raud. – Teater. Muusika. Kino 2015, nr 7.

17 Samas.

18 www.kulka.ee/uudised/naitekunsti-sihtkapital-ootab-residentuuritaotlus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming