Stenografistid ja tõlkijad

TAMBET KAUGEMA

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist. Toimetanud Sirje Endre ja Mari Klein. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2017. 240 lk.

Aastaid kestnud loodusvaatluse tulemusena julgen väita, et ajakirjanikud, kes aeg-ajalt teevad ajalehtede ja -kirjade tarvis kultuuriinimestega pikemaid isikuintervjuusid, jagunevad kaheks: stenografistideks ja tõlkijateks.

Stenografistid peavad kõige tähtsamaks intervjuu ehedust: intervjueeritava sõnu ei tohi väänata, kõik peab saama kirja võimalikult originaalitruult, seda isegi siis, kui jutt kisub vahepeal rappa või lohiseb niisama. Selleks, et valitsenud õhustikku paremini edasi anda, kirjutatakse üles seegi, kus, kuidas ja millistel asjaoludel intervjuu toimus ning millistel hetkedel vastaja naeris, noogutas või mõtlikuks jäi.

Tõlkijad seevastu ei usu intervjueerimishetke ainukordsusesse, nagu ka sellesse, et räägitud juttu õnnestub enam-vähem sõna sõnalt, ilma eriti tihendamata ja kohendamata paberile panna – kõne ja kirjalik tekst on nende meelest selleks liiga erilaadsed. Tõlkijad usuvad kirjasõna jõudu ning ajavad taga mõttetäpsust, olles vajadusel valmis selle nimel intervjueeritavale natuke sõnu suhu panema, et aga mõte saaks selgem ja teravam. Kui ajalehetoimetajate vana nali ütleb, et toimetatavast tekstist tuleb mõte üles leida ja see välja kärpida, siis tõlkija tüüpi intervjueerijad proovivad tabada linti räägitud jutus kõlanud mõtteid ning need siis parimal võimalikul moel kirjalikult sõnastada. Pole kahtlust, nii ühel kui ka teisel intervjueerimislaadil on oma voorused ja puudused.

Nagu looduses ikka, tuleb puhtatõulisi isendeid harva ette, rohkem on segaverelisi. Kultuuriajakirjanik ja teatri­kriitik Margus Mikomägi ei asetse oma intervjuudega sellel skaalal kindlasti ühel või teisel kaljuserval, kuid keskpunktist (nimetagem seda kujundlikult Kroonlinna nulliks) rohkem siiski stenografistide poolel. Raamatu „Kaksteist armastavat naist“ saatesõnas tunnistab ta isegi: „Püüdsin neid intervjuusid tehes tabada hetke ja inimest.“ Igati üllas ja kiiduväärt.

„Kaksteist armastavat naist“ on Mikomäe raamatusarja „Koguja raamat“ neljas osa ja seekord, nagu pealkirjaski vihjatakse, pühendatud naistele: 11 näitlejannat (Ita Ever, Klaudia Tiitsmaa, Anu Lamp, Ülle Ulla, Ülle Kaljuste, Mari Lill, Marika Vaarik, Julia Aug, Rea Lest, Kersti Kreismann ja Elina Reinold), kellest mõni ka lavastamist proovinud, ning üks keelenaine (Mari Tarand), kellele on teater läbi elu olnud lähedane. Mikomägi, ikka saatesõnas: „… ilma sellesse raamatusse kogutud naisteta ei saaks ma ja ei saaks keegi rääkida Eesti teatrist. Nad on meie riigi rikkus, nad ise, nende looming ja mõtted.“ Teatrist rääkida ilmselt ikka saaks, ehkki vaevaliselt, ent rikkuse osas on Mikomäel tuline õigus, kusjuures see raamatusse kogutud rikkus väljendub väga erisugusel moel.

Mikomäel on ilmselgelt õigus ka selles, kui ta väidab: „Ajakirjandusel on oht olla nähtaval vaid hetk ja siis kaduda. Teater on sama fenomeni kandja.“ Raamatusse koondatud intervjuud on küll varem ilmunud Maalehes ja Nädalise teatrikülgedel, kuid kultuurilukku talletamise tarbeks on raamatukaaned aja pureva hamba vastu kindlasti palju tõhusam kaitsekilp. Kes neid vanu ajalehti ilma tungiva vajaduseta ikka loeb, raamatuid aga küll. Seega pole Mikomäe „Koguja raamatu“ sari pelgalt lehelugude taastrükk või katse oma tekstid mitu korda maha müüa, vaid väärt täiendus niigi päris jõudsalt täituvale teatriraamatute riiulile. Kui teatri mõtestamist tähtsaks pidada, siis ei saa seda kaupa vist kunagi liiga palju. Stenografistlik lähenemine, öeldu ja olukorra täpne jäädvustamine, detailirohkus tulevad teatriloolaste vaatevinklist kindlasti kasuks.

Ajaloo tarbeks jäädvustamise kõrval on „Kaheteistkümne armastava naise“ teine olulisem roll pakkuda lugemismõnu. Kahtlemata on neid intervjuusid huvitav lugeda: avaneb nii erisuguste inimeste galerii, et juba see mitmekesisus köidab ja innustab. Kui intervjuude kirjapaneku stiili kallal pisut norida, siis kohati häirib, et intervjueerija ei esita alati küsimusi, vaid pikib vahel intervjueeritava jutu vahele lihtsalt suunavaid fraase või sõnu. Mõistagi võib ka nii, sest autori taotlus ongi olnud anda toimunud jutuajamine võimalikult ehedalt edasi, aga rohkem tihendatud ja pingule tõmmatud tekst oleks mõjuvam. Kasuks tuleks ka täpsem keelekasutus (näiteks lk 175 on segamini läinud mõisted „etendus“ ja „lavastus“), ent, nagu öeldud: võidad eheduses, võid kaotada mõttetäpsuses – ja vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht