Rokkar Woland ja koristaja Ješua

Paistab, et Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo tundsid end Viini Burgtheateris kammitsetuna, nende „Meister ja Margarita“ on hillitsetud ja liiga kinni romaani sündmustiku lavale panemises.

MADLI PESTI

Viini Burgtheateri „Meister ja Margarita“, autor Mihhail Bulgakov, lavastajad, lava-, kostüümi- ja videokunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Götz Leineweber, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, liikumisjuht Jüri Nael, valguskujundaja Marcus Loran. Mängivad Norman Hacker, Felix Kammerer, Stefanie Dvorak, Rainer Galke, Annamária Láng, Philipp Hauss, Tim Werths, Hanna Binder jt. Esietendus 17. X Akademietheateris.

Oktoobri keskel esietendus Ene-Liis Semperil ja Tiit Ojasool järjekordne uuslavastus saksakeelses teatriruumis – „Meister ja Margarita“ Viini Burgtheateris. Varasemalt mitmeid lavastusi Hamburgi Thalia teatris ja eelmisel hooajal ka Šveitsis Luzerni teatris teinud režiiduo on nüüd jõudnud lavastama kõige prestiižsemasse saksakeelsesse sõnateatrisse – Burgtheater on üks Euroopa vanemaid ja suuremaid. See Viini teater mängib kolmes majas 70liikmelise trupiga ja seal on praegu kõik uus septembrikuus: sel hooajal alustas Burgtheateris uus intendant, austria tuntud lavastaja, seni Müncheni Residenztheaterit juhtinud 56aastane Martin Kušej.

Saksakeelsetele teatritele omaselt uuendab uus intendant tavaliselt suure osa repertuaarist ja trupist. Ainuüksi septembris ja oktoobris tuli teatris lavale 12 uuslavastust, mõni neist kanti uue trupiga Münchenist üle. Kui Semper ja Ojasoo valmistasid ette „Meistrit ja Margaritat“, tegeldi teatri proovisaalides samaaegselt üheksa lavastusega. Semperi ja Ojasoo lavastus tuli välja teatri väiksemas majas Akademietheateris, mis on võrreldav näiteks meie Vanemuise väikese majaga.

Burgtheateri olemusest ja vaimsusest annab kohapeal aimu ka publiku vaatlus: ei tule meelde, et ma oleks üldse kunagi teatris nii vana publikut näinud (siiski, üpris valdav hallpeade meri vaatas vastu ka kevadel külastatud Semperi ja Ojasoo „Kuritöö ja karistuse“ etendusel Luzerni teatris). Viinis tuli alla 60aastaseid külastajaid tikutulega taga otsida, enamik vaatajatest olid 80–90aastased prouad. Milline on sellise teatri tulevik? Eakad ei pidanudki „Meistri ja Margarita“ staatilist kahetunnist esimest vaatust vastu – silma järgi hinnates umbes neljandik publikust lahkus vaheajal.¹ Kahju ainult, et just teine vaatus osutus hoogsamaks ja värvikamaks.

Filosoofiline mõtisklus. Eesti lugejale pole mingit põhjust Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ sündmustikku ümber jutustada või ka detailsemalt analüüsida, sest kultusromaan on siin meie kandis ju üpriski peas. Minu vaatamiskogemuses on nüüd neli „Meistri ja Margarita“ lavastust. Peast ei lähe välja Mati Undi mõjuv ja mänguline lavastus Vanemuises (2000) ning värvika kogemusena meenub nüüdseks teatrilukku kultuslavastusena kinnistunud Frank Castorfi versioon Berliini Volksbühnes (2002). Nähtud on ka Janek Savolaineni ja Katrin Pärna sõna ja liikumist ühendav „Meister ja Margarita“ Vanemuises (2015), mis jäi aga suuresti romaani illustratsiooniks.

Kui püüda tabada Viini lavastuse dramatiseeringu autorite ja lavastajate Semperi ja Ojasoo tõlgendust, siis nende väga tekstikeskse ja pigem algmaterjalitruu lavastuse tuum on selles, et me ei märka enda seas askeldavaid Jeesuseid ega tunne ära kuradeid. Lavastajaile on pigem huvi pakkunud mõtisklused inimloomuse ja religiooni teemadel, eelkõige halastuse ja andestuse võimalikkusest. Kuigi üldjoontes püsib tekst Bulgakovi-truu, esitavad näitlejad lavastuse alguses Richard Dawkinsi ateismiteemalisi seisukohti. See suunabki kogu lavastust tõlgendama pigem filosoofilise mõtisklusena tänapäeva inimese olemusest.

Kontorimiljöö ja inimsipelgad. Semper ja Ojasoo on romaani tegevuse asetanud tänapäevasesse kontorimiljöösse: näeme ajalehe või PR-agentuuri kontorit, tänapäeva mõistes propagandaagentuuri või „tõe loojat“ (võrdle Bulgakovi romaaniga, kus üheks tegevuspaigaks kirjanike liidu kontor).

Lavastuse visuaalne pilt on sarnane nende eelmise töö, „Kuritöö ja karistusega“ Luzernis, kus laval oli kolm nõukogudeaegset toaboksi ja kogu lava ülemist osa kattis ekraan. Viinis näeme nelja tüüpilist, steriilset, hallides toonides kontoriboksi ning paljud stseenid, mis toimuvad nende taga koridoris, kantakse live-kaamera abil hiigelsuurele, poolt lava katvale ekraanile. Näitlejad kõnelevad põsemikrofonidesse. Eeslaval toimuvate prokuraator Pontius Pilatuse ja Ješua vaheliste stseenide ajaks sõidab ekraan lavakõrgusse, paljastades teatri kiviseina, ning neis stseenides kõneldakse ilma võimenduseta.

Muutumatu lavapilt aitab kaasa staatilisele, natuke painavale atmosfäärile, kus on vähe dünaamikat. Dünaamikameistrina esineb aga ootamatult kontoriinimesi kimbutama tulnud Woland Norman Hackeri karismaatilises esituses. Semperi ja Ojasoo tõlgenduses jätab Woland mulje pigem triksterist või kurjast Jokkerist kui maailma valitsevast põrguvürstist. Hackeri Woland on sorakil juustega rokkar, kes sädelevas punases ülikonnas esitab üleoleva loomulikkusega Frank Sinatra laulu „My Way“. Wolandi lavale ilmudes elustub ka muidu staatiline etendus. Tegemist on kahtlemata Hackeri hiilgeosaga, mis jääb säravana teatrilukku.

Kuigi üldmulje lavastusest on väga algteksti lähedane, on lavastajad oma dramatiseeringus leidnud päris põnevaid seoseid ja kokku põiminud mõningaid tegelasi. Näiteks Berliozi ja Pontius Pilatust mängib sama näitleja (Philipp Hauss). Berlioz kaotab oma pea: videoekraanil näeme teda astumas teatri ees tänaval trammi alla (sarnane võte – Raskolnikov lahkub teatrist video vahendusel „pärisellu“ – meenus ka Luzerni Dostojevski-lavastusest). Peagi näeme stseeni painavat peavalu kurtva Pilatusega sama näitleja esituses. Samuti on Frieda (Hanna Binder) kogu aeg meie silme all – ta on üks kontoritöötajatest. Tema suust ilmub ikka ja jälle taskurätik: alles pärast ballistseeni meenus, et jah, see on ju Frieda, kes tappis oma lapse ja seetõttu ilmub talle kogu aeg painajana see väike rätik. Balli kuninganna Margarita saab võimaluse talle andestada ja halastada. Margaritat mängib tunnustatud ungari näitleja Annamária Láng, kes on teinud ka varasemalt Semperi ja Ojasooga koostööd ning kes töötabki uuest hooajast Burgtheateris.

Jeesuse veri. Kui esimene, kaks tundi kestnud vaatus oli staatiline, peamiselt ekraanil vahendatud sündmuste jada, siis teise vaatuse alguses sünnib lavastuse kulminatsioon. Kontoritöötajad (Bulgakovil kirjanikud-ametnikud) laulavad Gavin Bryarsi (aga ka Tom Waitsi kuulsaks lauldud) pala „Jesus blood never failed me yet“. Näitlejad murduvad justkui kuutõbisteks, zombideks, luupainajateks, tehes nurgelisi, unenäolisi liigutusi.

Laul ja liigutused korduvad ja korduvad. Halastaja Jumal imbub neisse võõrandunud inimestesse. (Lavastusprotsessis tegeles näitlejate kehatööga Jüri Nael ja muusikaline kujundaja oli Jakob Juhkam.) Kuutõbiste hulka ilmub verine Ješua (me nägime teda varemgi valges ürbis märkamatult kontorit koristamas), nüüd sinises ülikonnas: kehakeel montypythonlikult nurgeline, veniv, vehib Ješua telefonide, kiirköitjate ja sahtlitega – püüab ta tööga orjastatud inimesi lunastada? Atmosfäär on veider, painajalik. Neis stseenides sünnib midagi, mida oleks soovinud tunda kogu lavastuse vältel.

Lavastuse kulminatsiooniks jäävadki need eelkirjeldatud stseenid ning kahjuks mitte Wolandi ball (mis on võimsalt mällu sööbinud Mati Undi lavastusest – ballikuningannana särav Kersti Heinloo). Semper ja Ojasoo lahendasid ballistseeni videos: orgialaadne stseen paljaste tantsivate naiste ja frakkides meestega. Kui ball lõppes, sõitis ekraan taas üles. Nii selle stseeni puhul kui ka kogu lavastuse struktuuri silmas pidades jääb valdavalt mulje mehaaniliselt üksteise järele haagitud stseenidest: dünaamikat, sujuvust ja tervikut on napilt.

Kokkuvõtvalt leian, et Semper ja Ojasoo jäid seekord liialt autorit ja romaani usaldavaks. Tagantjärele oli nauditavam nende Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“ tõlgendus justkui eriti võimsas konservatiivsuse kantsis, väikekodanlikus Luzernis, kus nad kasutasid julgelt füüsilist näitlemistehnikat ja unenäolist esteetikat.² Semper ja Ojasoo pole ju oma loomingus eriti ohtralt klassikat tõlgendanud, kuid elamuslikuna meenub näiteks nende „Pööriöö uni“ 2016. aastast (Shakespeare’i „Suveöö unenäo“ järgi), kus segunesid võimsad visuaalsed kujundid, füüsiline näitlemistehnika ja ajatu ehk nüüdisaegne sõnum. Sellist ühtset tervikut „Meister ja Margarita“ ei pakkunud.

Kriitikud kriitilised. Kui olin oma mõtted paberile pannud, asusin uurima, mida Austria ja Saksa kriitikud lavastusest arvavad. Neli-viis arvustust on kättesaadavad. Üllatuslikult (või siis mitte) oleme ühel meelel. Ka nemad tunnustavad Norman Hackeri karismaatilist Wolandit ning tõdevad, et teise vaatuse alguse laulu ja liikumisega „Jesus blood never failed me yet“ oli ainus kord, kui mingigi atmosfäär lavale loodi.

Arvustajad on äärmiselt kriitilised dramatiseeringu kui „kohitsetud Bulgakovi“ suhtes, heidetakse ette maagilise realismi puudumist: särav ja mänguline Bulgakov on muudetud hingetuks, steriilseks ja kolerealistlikuks. Minnakse isegi nii karmiks, et nimetatakse Semperi ja Ojasoo lavastust Castorfi ja Mar­thaleri odavaks koopiaks ning teisal leitakse, et lavastusega on suisa lati alt läbi mindud.³

Kokkuvõttes paistab, et selles suures traditsioonide kantsis, Viini Burgtheateris tundsid eesti lavastajad end kammitsetuna, nende töö on hillitsetud ja liigselt kinni romaani sündmustiku lavale panemises. Mõjusaid kujundeid, hoogu ja elaani on vähevõitu.

1 Nägin lavastuse teist etendust 19. oktoobril.

2 Madli Pesti, Luzerni luupainaja. – Postimees 15. IV 2019.

3 Huvilistel on võimalik lugeda arvustusi järgnevatelt linkidelt.

Mõjukas saksakeelne arvustuste portaal Nachtkritik: https://nachtkritik.de/index.php?option=com_content&view=article&id=17257:meister-und-margarita-burgtheater-wien-ene-liis-semper-und-tiit-ojasoo-michail-bulgakow&catid=38:die-nachtkritik-k&Itemid=40

Arvustus ajalehes Wiener Zeitung:

https://www.wienerzeitung.at/nachrichten/kultur/buehne/2034440-Meister-und-Margarita-Des-Pudels-Pailletten-Kern.html

Arvustus ajalehes Der Standard:

https://apps.derstandard.at/privacywall/story/2000110061561/meister-und-margarita-der-teufel-ist-in-der-stadt

Kriitik Michaela Mottinger:

Akademietheater: Meister und Margarita

Kriitik Barbara Petsch:

https://www.diepresse.com/5708532/bulgakows-faust-version-mit-tollem-teufel-und-ein-dichter-wird-gekreuzigt