Repliik

Jaak Allik

Maris Johannese retsensioonis puudutatud küsitavuste kõrval tekkis mul seoses lavastusega “Nafta!” ka üks põhimõtteline küsimus. Ma ei tõstataks seda, kui mitte Tiit Ojasoo ise poleks korduvalt väljendanud soovi olla oma teatriga sotsiaalne ja kõneleda kaasajast. Mulle tundub, et see on võimalik ja mõjuv vaid juhul, kui tegijaile endile on selge sotsiaalne probleem, millest nad kõneleda tahavad, ja kui nad lähevad oma küsimustes ning vastustes enesest lähtuvalt lõpuni, mitte aga ei korda lihtsalt käibetõdesid. “Naftas!” on teema – liigtarbimine ning keskkonnasäästlikkus – esitatud liiga üldisel tasemel ning liiga õpikulik-üldsõnaliselt, mistõttu lavastus mingeid sisulisi valikuid ei esita ning seetõttu ka kedagi konkreetselt ei puuduta. Ei usu, et tegijad ise nüüd mõne lennureisi tegemata jätavad või kodulamba villast riideid kandma hakkavad. Mis siis veel publikust rääkida. Selline üldine tarbimisühiskonna kriitika meenutab Vello Pohla 70ndate alguse paatoslikke liigtarbimise- ja massikultuurivastaseid artikleid ajal, kui poodides isegi kempsupaberit polnud ja massikultuur sai meile vaid poolsalaja Soome TV kaudu sisse imbuda. Et kunst puudutaks meie sotsiaalset närvi, peaks ta pakkuma alternatiivseid ja selgeid seisukohti, millega me võiksime nõustuda või mida aktiivselt tõrjuda. Huvitaval kombel märgistab M. Johannes oma artiklis ka ühe sellise võimaluse seoses naftaprobleemiga. Kriitik viitab heameelele, mida tekitas temas korraks lootus, et Eestis lõpeb naftatransiit.

Hiljuti kutsus ka Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand oma juhtkirjas üles sulgema Eestit läbivat “naftatoru”, s.t lõpetama transiiti. Nõrk naisterahvas ei pruugi muidugi teada fakti, mida peaministri endine nõunik kindlasti teab: naftatransiit annab 10% Eesti rahvuslikust koguproduktist, mistõttu selle lõpetamine tähendaks lisaks teravatele sotsiaalsetele probleemidele (sadamate sulgemine, tööpuudus) ka vähemalt viie miljardi kroonist eelarvekärbet. Sotsiaalselt vastutustundeline ja seetõttu ka vaatajat erutav kunst (muide, ka ajakirjandus), ei tohiks mööda minna tõdemusest, et mitte naftatransiit pole abstraktselt paha, vaid selle lõpetamise korral tuleb meil teha selge valik, mille arvelt siis eelarves viis miljardit maha tõmmata. On ju selge, et esimesena läheksid selletaolise drakoonilise kärpe puhul sulgemisele ajaleht Sirp, NO-teater ja küllap ka Maris Johannese “Keelekõrva” saated Eesti Raadios, mis kõik on puhtalt riigi doteerimisel ega kujuta endast just esmajärgulisi eluvajadusi. Kas me tahame seda ja oleme selleks valmis?

Või äkki saaks selle raha kokku hoida mujalt? Aga kustkohalt? Sellest punktist algakski publikut huvitav sotsiaalne teater ja lõppeks sotsiaalne demagoogia või ka lihtsalt edvistamine “kaasaegsete” probleemidega. NO-teatrile tahaksin edaspidiseks soovida ausat sügavuti minekut, sest Baskini saalis mängimisel on ju võrdlusaluseks Toomas Kalli vägagi konkreetsed ja teravad “Prügikastid”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming