Rahvuseepose koht on rahva lähedal

Vanemuise „Kalevipoeg“ on terviklik, kaunis ja jälgitav lugu meheks saamisest, tarkusest ja vastutusest. Tõelise muinasjutuna peegeldab see kauge aja tagant tulevikku.

AURI JÜRNA

Vanemuise „Kalevipoeg“, autor Friedrich Reinhold Kreutzwald, dramatiseerija ja lavastaja Karl Laumets, kunstnik ning video- ja valguskujunduse autor Kristjan Suits, helilooja Robert Jürjendal. Mängivad Karl Laumets, Anu Lamp, Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Piret Krumm, Riho Kütsar, Tanel Jonas ja Karol Kuntsel. Esietendus 10. III Sadamateatris.

Igal kunstižanril on peotäis kanoonilisi teoseid, mida kõik teavad, kuid vaid osa on lugenud, näinud või kogenud: näiteks „Tõde ja õigus“, „Sõda ja rahu“, „Don Quijote“, „Ristiisa“, „Twin Peaks“, „Psycho“, piibel. Seega, kui klassikalembesed kultuuritegijad mõne vana materjali uues vormis taaselustavad, on väärtus mitmekordne: aegadeülese materjali tummine ideering tuuakse publiku teadvusse ning tutvustatakse olulise teose sisu neilegi, kes pole sellega mingil põhjusel kohtunud. Kui Tammsaare tuumteoseid on Eestis lavastatud ja ekraniseeritud korduvalt ja pea iga põlvkonna tarvis uuesti, on Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ jäänud kas monumentaalsuse, värsivormi või mõne muu põhjuse tõttu varju. Ometi vajaks ju rahvuseeposeks kiidetud „Kalevipoeg“ rohkem lava- ja ekraaniaega, kui talle seni antud, seda enam et laialdane ja põhjalik lugemus on aina erakordsem ja ebatõenäolisem.

See öeldud, on küsimus, kes teeb. Kas see peaks olema mõni kogenud korüfee, kellel väljakujunenud stiil ja publik, või keegi, kellel on uus vaatenurk ja maitse? Kui noor, lavastamishimuga teatritegija otsib lavastajana debüteerimiseks materjali, siis kas peaks ta valima midagi kerget, leebet ja turvalist, et esimene tuleproov ikka kindlalt läbida? Või oleks pigem mõttekas valida midagi kõrgelennulist, meeldejäävat ja erakordset, mis lükkaks lati nii kõrgele, et isegi kui see alla kukub, oleks kas või katsegi meeleolukas? Karl Laumets on ilmselt seda teist tüüpi debüteerija, sest „Kalevipoja“ lavastamise ja dramatiseerimise kõrval mängib ta ka nimitegelast. Veel tähelepanuväärsem on aga see, et latt ei kukkunudki alla.

Jätan pikemad arutelud Kreutzwaldi tähtsuse ja „Kalevipoja“ tähenduse üle kogenumatele kultuuriuurijatele, kuid tuleb siiski nentida, et rahvuseepose toomine Vanemuise teatri lavale on vaieldamatult oluline sündmus. Seda enam et Laumets koos oma trupiga ei ole lugu meelevaldselt väänanud ega teksti lihtsustanud, vaid väärtustanud seda, mis on, seda, mis on teinud Kreutzwaldi sõnadest rahvuseepose.

„Kalevipoja“ lavastamise ja dramatiseerimise kõrval mängib Karl Laumets ka nimitegelast.

Gabriela Liivamägi

Koos kunstnik Kristjan Suitsu ja helilooja Robert Jürjendaliga on sündinud Sadamateatri lavale midagi sumedalt poeetilist ja ülevat. See ei jää kuhugi kõrgele pilvedesse ilulema, vaid tuleb nalja ja traagika kaudu publiku lähedale, inimlikule tasandile, kus rahvaluule olema peabki. Värss, mis mõjub tänapäeval ehk aina võõramalt, kõlab harjumatult vaid esimesed kümmekond minutit, kui sedagi. Edasi jooksevad Anu Lambi meisterlik jutustajahääl ja tegelased nii sihikindlalt, et vana värsivorm ununeb ja jääb vaid kujundiküllane lugu. Tegelikult, kuigi Laumets on nimirollis ning ükski trupist ülinõudlikule tekstile alla ei jää, on lavastuse peakangelane Anu Lamp. Kes veel oleks võimeline nii sugestiivselt, isetult ja kindlahäälselt jutustama lavalt eepost?!

Kõik teised näitlejad peale Laumetsa ja Lambi (kuigi tema annab lisaks jutustajale hääle ka mitmele linnule) mängivad paljusid erisuguseid tegelasi, kes satuvad Kalevipoja teele, teda aitavad või takistavad, ründavad või armastavad. Oma kahe tugeva venna (Riho Kütsar ja Tanel Jonas) kõrval tundub Kalevipoeg algul üsna õbluke ja lapselik, poisike, kes kogemata ja nalja pärast kuningriigi omale saab. Kolme vaatuse jooksul teeb aga Laumetsa Kalevipoeg läbi suure arengu, muutudes vaiksemaks, tõsisemaks ja tasakaalukamaks ning õigustades tagantjärele oma võimu ja sellest loobumist.

Kalevipoeg ongi tegelastest ainus, kelle sisemine areng on selgelt näha, teised jäävad episoodilisuse ja huumori tõttu põgusaiks vilksatusiks – küll kohati väga meeldejäävaiks ja vaimukaiks, kuid siiski vaid sketšideks. Näiteks on sellised legendaarsed tegelased nagu siil (Marika Barabanštšikova), Soome tuuslar (Karol Kuntsel), põrgupiigad (Piret Krummi, Barabanštšikova ja Piret Laurimaa võrratu trio) ning sarvik (Kütsar) värvikad ja eneseiroonilised värvilaigud minimalistlikus ja tumedas loos, kuid tegelastena avavad ja arendavad nad pigem Kalevipoega kui iseennast. On aga tegelasi – Linda (Laurimaa), saarepiiga (Krumm) ja mõõk (Barabanštšikova) –, kes on nii leidlikult ja lummavalt lahendatud, et kerkivad kõrvaltegelaste hulgast rohkem esile, kui oleks oodanud. Linda terav ja kiire linnukeha mõjub tugevate poegade kõrval ootamatult, kuid õigustab noorima poja ennast­unustava kättemaksuiha rohkem kui sõnad iseeneses. Saarepiiga ebamaine kirg paneb aja seisma ja suunab publiku tähelepanu sõnadele, mis selgitavad tema enesetapu põhjusi. Ja mõõk, see võimsaim ja fataalseim, on oma vaikuses ja skulpturaalsuses nagu sümbol, mis on suurem ja puhtam kui kõik teised.

Huvitav, et niipea kui rääkida tegelastest, ei saa vaikida kostüümidest. Niipea kui rääkida kostüümidest, peab aga rääkima lavakujundusest, helist ja valgusest, sest seekord on kõik üks tervik, kõik räägib ühtsama lugu ja on peaaegu eraldamatu. Suits on lavale loonud suurepäraselt minimalistliku, leidliku ja paindliku maailma puhtalt laudadest, tumedast kilekotisodist ja varjudest. See kõik moondub kiiresti ja vaevata mereks, põlluks, metsaks, allmaailmaks ja sõjatandriks. Lagedad mänguplatsid võimaldavad, mitte ei kirjuta ette, ning hämar valgus ja vaevu aimatavad videopildid maalivad, mitte ei illustreeri. Üdini leidlikud on tegelaskujude legendiga sobivad kostüümid: neutraalne ja näota mõõk, mustemast must ja hinnanguta, üleni karvane silmitu sarvik, okasteta ja okastega siil. Kujunduses peegeldub edukalt loos peamine: traagiline ja eluline, koomiline ja inimlik, kogemata ja saatuslik.

See lavastus on nagu liikuv maal – mitte kui film, vaid just kujutav kunst, nagu Kristjan Raua illustratsioon, mis on laval elavaks saanud. Selles ei ole Stanislavski teatri realismi, saksa teatri šokki ega märulifilmi tempot, on vana värsi mõõdetud samm ja tõstetud stiil. Kordagi ei hakka igav, kordagi ei kao järg, kogu aeg on saatjaks kaastunne ja poeesia. Ainult mõni detail on jäänud kriipima. Miks koosneb kava vaid Kreutzwaldi elu ja tegevuse ja tema teose ülevaatest, mille kõrvale pole mahtunud ühtki sõna lavastusmeeskonna vaatenurgast, kes ja miks nüüd sellise teose teha on võtnud? Miks oli vaja lahutada lavastus kolmeks vaatuseks, kui see pole ülemäära pikk ega tehniliselt keerukas? Kas oleks saanud finaali lahendada nii, et jalutu Kalevipoja maalilise pildi heli poleks matnud Anu Lambi viimaseid sõnu, mis on ometi nii tähenduslikud ja isegi optimistlikud?

„Kalevipoja“-kauge publiku julgustuseks võib öelda, et hirm kirjandusinimeste nišiasja ja üksluisuse ees pole õigustatud. Laval näeb terviklikku, kaunist ja jälgitavat lugu meheks saamisest, tarkusest ja vastutusest. Tõelise muinasjutuna peegeldab see kauge aja tagant tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming