Protsessid ja seisundid

IIRIS VIIRPALU

Seisund ja disain“, autor, helikujundaja ja esitaja Karl Saks, dramaturg Maike Lond-Malmborg. Esietendus 21. X Kanuti gildi Püha Vaimu saalis.

Karl Saksa „Seisundit ja disaini“ läbib pidev katkestuste, ümbermõtlemiste, vahetuste joon

Karl Saksa „Seisundit ja disaini“ läbib pidev katkestuste, ümbermõtlemiste, vahetuste joon

.Jana Solom

Etendaja laseb objektidel ruumis esile kerkida, annab neile agentsuse, kõnekuse. Fookuses on mateeria, vahel iseseisvana, vahel suhtes etendajaga. „Objekti omadus“ ja „esemete kvaliteet“ ongi selle lavastuse võimalikud märksõnad. Kui esemed astuvad (või kutsutakse) dialoogi etendajaga, lisandub suhe elava inimesega, kehalisusega.

Etenduse kulg toob meelde Madis Kõivu teoste stiili: teksti antakse katkestustega, sel moel, nagu inimene mõtleb, nagu kulgeb sisekõne. „Seisundit ja disaini“ läbib pidev katkestuste, ümbermõtlemiste, vahetuste joon. Stseenid jäävad justkui pooleli, sest tuleb uus idee, mis vahetab vana välja. See tundub olevat justkui mõtteprotsessi väljendus elavas etenduskunstis. Etenduse vältel ilmuvad publiku ette mitmed elemendid, fragmendid, katkendid, lavastuse kude jätab mulje pidevast hakitusest, peatustest, aja mahavõtmisest. Loolisuse asemel on vaataja ees tegevusjada, etendaja seisundid, etendus kui protsess, kusjuures viimane on nähtav: Saks tegutseb laval ise, valmistab ette objektid, vahetab nende asukohta, laseb kostuda helikatketel.

Liikumise ja esemete vastasmõjus tekib huvitav dünaamika: oleme harjunud seostama liikumisega pigem tantsu, etendajat, aga liikuda ja etendada võib ka elutu mateeria, objekt. Koreograafias annab algusosas tooni ühe liikumisfraasi kordamine, hõlmates peaaegu et skulpturaalseid poose. Lavastuse kehatöö tundub staatilise ja fikseerituna ning mingi vabadus saavutatakse alles lõpuks. Liikumine mõjub graafiliselt: nähtavaks saavad jooned, suunad, ruumi geomeetria. Kohati mõjub liikumine otsekui tagasikerituna, haakudes nii lindilt kostva, hakitud ja edasi-tagasi kerimisest loop’ima hakkava kõnega. Ka heli saab nähtavaks makilindi füüsilise kerimise kaudu.

Osa helikujundusest pärineb 1970. aastate filmist „Vitstest mees“ („The Wicker Man“), mille tegevus keerleb veidra, äärmuslikult spiritualistliku kogukonna ja ühe lapse kadumise ümber. Intervjuu sataniste esindava naisega on ka üks lavastuse helikujundust üles ehitavaid elemente. Saatana all võib silmas pidada hoopis jõudu, naisterahva sõnul energiat, näiteks tuuma- või elektrienergia kujul. Intervjuus kõneldakse ka ignorantsusest, nähtuste nimetamisest ja seeläbi nende väljaarvamisest – just see viimane asjaolu jäi etendusel kõrva. Satanismi sissetoomisel tundubki iseäranis kõnekana suhtelisuse aspekt: tegelikult ei ole niivõrd oluline, kas mingit rühma nimetatakse nende uskumuste järgi satanistideks, vaid oluline on see, kas ja kuidas nimetatakse. Nimetamise aktiga kaasneb ka suhtumine: nagu vestluskatkest kuulda, on „libahundid“ ja „nõiad“ alati olemas olnud, enamjaolt on nii viidatud teistsugustele, nonkonformistidele. Seda sorti inimesed ei lähe kaasa ühiskonna reeglitega või – veelgi hullem – kehtestavad omaenese reeglid.

Lavastuses on pidevalt ja äratuntavalt kohal kujutav või esemeline kunst: objektid mõjuvad skulptuuridena, toiduvaagen tekitab natüürmordi efekti, kuid kontekstiks pole näituseruum, vaid etenduskunsti black box. Pildid ruumi seinal kujutavad mitmesuguseid esemeid, millest mõnel on lavastuses selge koht ja roll. Samuti leiab jälgi sümbolitest ja teatavast rituaalsusest, kuigi mitte niivõrd ritualistlikkuse, kuivõrd protsessuaalsuse näol. Liigutakse ühest seisundist teise, transformeeruvad nii etendaja kui ka ruumi toodud objektid. Omapäraselt sümbolistlikuna mõjub „kõnepuldi“ stseen, kus näivad ühilduvat võim ja langus. Etendaja justkui hakkaks kohe sõna võtma, taotlus ja kavatsus on olemas, siis aga takerdub, ilmneb nähtamatu takistus. Sõna ei võeta, läve ei ületata, jääb vaid vaikus, tähenduslik puudumine.

Kõik lavapildid laotakse kihiti nagu doominonupud otsapidi üksteise kandadele. Etenduse lõpuosas lisandub üha kasvav sisepinge, rahutus, mida esialgu on raske vallandada, väljendada. Siis aga kulmineeruvad need deformeeritud kehaasendite ja häälitsustega. Kohati aimub, et peegeldada on soovitud otsustamise momente, kavatsuse ja teo ahelat, kuhu võib katkestusi tuua ümbermõtlemine.

Mingi peaaegu dadaistlik absurd hõljub ruumis hetkil, kui Saks justkui irvitaks kõige üle, sülitaks ja naeraks kõigile näkku, tühistades seni valitsenud atmosfääri. Just säärane ärapööramine eelnenud seisundist või meeleolust mõjub huvitava nüansina ning toob sisse ootamatuid nihkeid lavastuse koes. Eelmise stseeni tühistamist ilmneb teistelgi hetkedel, näiteks süüakse ära äsja fookusesse asetatud toit.

„Seisund ja disain“ on lavastus, mis ei lase endale väga hõlpsalt ligi. Kohati tundub, et see on eelkõige etendaja enda protsess, enesekohane rituaal, mis on täidetud erisuguste elementidega ja kus seatakse vastakuti inimene ja ese, elav keha ja materjal. Seejuures on see esmapilgul ka seisundilavastus, mida võib lihtsalt kogeda, mitteverbaalsel tasandil vastu võtta. Kiht-kihilt paljastuvad aga nüansid ja sümbolid, mis nõuavad lahtiharutamiseks või seoste loomiseks ka intellektuaalset pingutust. Hämarala, mõistatus aga jääb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming