Post hominem

Lavastuses „2341 AD“ loodud ruum on paik, kust inimene on juba läinud.

IIRIS VIIRPALU

2341 AD“, autorid ja esitajad Renzo van Steenbergen, Juha Valkeapää ja Emer Värk. Esietendus 27. I Kanuti gildi saalis.

Lavastuses „2341 AD“ juhatatakse tavapärase saali sisenemise asemel tunnelisuhu.

Lavastuses „2341 AD“ juhatatakse tavapärase saali sisenemise asemel tunnelisuhu.

Jana Solom

Kuhu suubub maailm, kust inimene on lahkunud? Emer Värgi, Renzo van Steenbergeni ja Juha Valkeapää lavastuses „2341 AD“ tõuseb esile inimese tähenduslik puudumine. Kuigi autorid ja vaatajad on ise ruumis kohal, on see siiski elusolendeist tühjendatud ruum. Alles on vaid mateeria, valgus, helid. Alguse staatika, kus ainsaks liikuvaks elemendiks on valgus, lubab täienisti keskenduda ruumis laialivalguvale tossule ja valguskiirtele. Tühjana tunduv ruum saab uue mõõtme: valguse ja heli ruumilisus tõuseb suurepäraselt esile, tekkivas meditatiivses atmosfääris tunduvad tossu abil välja joonistuvad kiired peaaegu kombatavad. Siis aga hakkavad detailid muutuma, sisse lõikab dünaamika.

Ruumimanipulatsioonidest tulenevalt on lavastuses asetatud selge rõhk tajudele. Tegu ongi kogemusruumiga, kus tõuseb esile aistingute roll. Stimuleeritakse nägemis- ja kuulmiskanaleid, tajumodaalsused saavad mõjutatud ruumiloome kaudu, mis kehtestab end jõuliselt juba alguses, kui tavapärase saali sisenemise asemel juhatatakse tunnelisuhu.

Kujunduses valitseb tühjuse ja lagunemise esteetika, tooni annab terav mahajäetusetunne. Loodud on ruum, mida inimene on mõjutanud, ent kus inimtegevuse jäljed on aja kulgu hääbunud. Kogu etenduse vältel pea liikumatu lavakujundus lubab tühjusel veelgi teravamalt esile tulla. Liikuva projektsiooni ja muutuva helitausta ning pingiridadel laiutavate esemekuhjatiste vahele luuakse suhe, mis esmapilgul taandab inimese interaktsioonist täielikult. Kaks tundi Kanuti gildi saalis mõjuvad seetõttu oaasina, kus ühiskondlikust mürast puhata.

Installatsioon-lavastus annab võimaluse meile harjumuspärasest maailmast paariks tunniks välja astuda. Kõik need signaalid, impulsid ja infokillud, mis meid pidevalt ümbritsevad, sellesse ruumi ei pääse. Kuigi tajutasandil pakutakse kohati virvarrigi (valgus- ja ärritustundlikud silmad soovitan mõnel hetkel sulgeda), tundub loodud ruum ikkagi rahunemist soodustavana, isegi turvalisena. Väliseid segajaid ei ole. Seal ei pea reageerima igale vilksatusele, mis kuskilt vastu vaatab, ei reklaamidele ega ekraanidele. Keegi ei paku midagi, ei sunni tarbima, kaasa tulema, kuhugi minema. Tegu on ruumiga, mis laseb saalis viibida, ilma et suruks end peale, aga ometi on sealne kogemus üdini hõlmav ja täielik. See on keskkond, kus võib – ilma surveta olla sotsiaalne või teistele kuidagi tähelepanu pöörata – täiesti endasse tõmbuda. Kas või aeg-ajalt silmi sulgedes helile keskenduda. Elektrooniliste helide summas resoneerib hääbumise hääl, vaakumisse imemise heli, mis rõhutab veelgi eemaldumist ja tühjust. Hoolimata kohati kõlavast inimhäälest, valitseb eluta, tehnoloogiline ja aineline sfäär.

„2341 AD“ võib asetada tehnoloogilise teatri konteksti nii vormilt kui ka teemalt. Ainelise keskmesse tõstmisega on viimastel aastatel tegeldud veel Erik Alalooga lavastuses „Obsession“ („Painaja“), Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanus“, samuti Hendrik Kaljujärve lavastuses „Rising Matter“ („Aine“). Andreas W on iseloomustanud tehnoloogilist teatrit essees „Invasioon füüsilisse ruumi. Tehnoloogilise teatri arengud 1996–2013“ nii: „Tehnoloogilise teatri üks peamine meetod on tekstist puhastatult tuua esile seadmete, mehhanismide ja materjalide iseloom. Tehnoloogilise teatri puhul huvitutakse publiku otsesest füüsilisest mõjutamisest. Objektide dünaamilisus on tagasiviidav kaasaegse kunstini – kunstini, mis kasutab teatri meetodeid.“1 Inimese asemel omandavadki etenduses subjektsuse hoopis pilt ja heli. Kuigi kasutusel on ka tekst, minnakse sõnadest kaugemale, häälitsusteni, artikuleerimata, ent siiski inimese kaasabil sündivate helide juurde. Kui teksti kasutatakse, on see füüsikalise maailma ja sealse mateeria, aineringe ja jõudude seaduspärasuste kirjeldamise teenistuses. Kuigi otsene narratiivsus on taandatud, vihjab nii tutvustav kui ka etenduses kõlav tekst ühtsele taustsüsteemile, inimeseta tulevikumaailmale. Kaudselt kajab taustal ideena ka inimese hävitav mõju keskkonnale. Seejuures näib installatsioon-lavastus illustreerivat inimese allajäämist loodusjõududele, mida päris omatahtsi liikuma panna ei saa.

Danesi ja Perron on käsitlenud ruumi kogukondliku kehandina, kus käibivad erisugused tähistuskorrad ning kus koodide kogum on aluseks ühiskondlikule toimimisele ja eesmärkidele.2 Me oleme harjunud sotsiaalse, inimtegevuse ja -loomega täidetud ruumiga, kui ehk põlismetsad ja muu suuremal määral puutumata loodus välja arvata. Lavastuses loodud ruum on aga inimtegevusejärgne ruum, paik, kust inimene on juba läinud. Just sellise utoopilise ja võõra, kuid teemakäsitlusega sobiva ja tajuliselt mõjuva ruumi loomine on „2341 AD“ trump. Arvestades, millises suunas tüürib üha rohkem tarbiv, raiskav, kasutav ja ehitav inimmaailm, ei olegi sellised kujutelmad ruumist, kus inimest enam ei ole, nii kauged või abstraktsed. Tehnologiseeritud maailmaga, kus materjal saab võidu inimese üle, on flirtinud nii ulme kui ka futurism. Tänapäeval ei tundu sellised kunstilised kujutelmad enam nii kummastavana: inimmõju ja kestlikkuse küsimus sunnib paratamatult mõtlema ka inimliigi saatuse mustematele stsenaariumidele.

Millalgi sündmuse keskpaigas tabasin end mõttelt, et ma ei taju enam aja kulgu. Fookus on ruumil ja aistinguil, aeg selle kõrval määramatu, mis teeb etenduses orienteerumise põnevalt keeruliseks. Miski ei viita aja kulgemisele – kas möödunud on kolm minutit või veerand tundi? Kuigi tegu on pigem ühtlaselt kulgeva tajumärkide reaga, ei lasta mugavustsooni vajuda: pinget hoitakse, heli ja projektsioonimanipulatsioone on huvitav jälgida lõpuni.

Puhta füüsikalisuse rõhutamine tehniliste vahenditega loob etenduskunsti ja installatiivsuse põneva segu. Nagu autorid ise on märkinud, on žanrimääratluseks installatsioon-lavastus, ning vaataja perspektiivist on tegu õnnestunud sümbioosiga, mille teeneks objektikeskse lähenemise sidumine meediumidena funktsioneerivate teatriruumi ja selle väljendusvahenditega ning tähelepanu suunamine inimese ja keskkonna suhtele.

1 Andreas W, Invasioon füüsilisse ruumi. Tehnoloogilise teatri arengud 1996–2013. Teatrielu 2012.

2 Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride analüüs. Tlk Ene-Reet Soovik. Valgus, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar