Poeetiliselt poliitilised mängud

Anne-Liis Maripuu

„Fuck your ego!” on keskendatud üksikisiku ja kollektiivi suhetele. Hamburgi Thalia teatri „Fuck your ego!”, autor Anton Makarenko, lavastajad ja kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Lars Wittershagen, dramaturgid Sandra Küpper ja Eero Epner. Mängivad Bruno Cathomas, Julian Greis, Franziska Hartmann, Sebastian Rudolph, Birte Schnöink, Alexander Simon ja Sebastian Zimmler. Esietendus 26. IV Thalia teatri Gaußstraßel asuvas majas. Hamburgi Thalia1 teatris esietendunud lavastus „Fuck your ego!” („Persse su ego!”) on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi esimene töö, mis valminud täielikult väljaspool Eestit. Lavastuses on tuginetud Anton Makarenko 1930. aastate keskel ilmunud monumentaalteosele „Pedagoogiline poeem”.2 Selles on kirjeldatud elu hooletusse jäetud laste töökoloonias, mida juhtis pedagoogiharidusega Makarenko, kelle eesmärk oli kasvatada selle liikmetest „uued inimesed”. Ojasoo ja Semper on keskendunud lavastuses eelkõige kollektiivi ja üksikisiku suhteid puudutavatele probleemidele. Mida tähendab „isiklik vabadus” ja mis hetkest on seda liiga palju, nii et üksmeelne kooselu muutub võimatuks? Ojasoo ja Semperi lavaversioonis ei tohi koloonia liikmetest kellelgi olla „isiklikku vabadust”. Nii sunnitakse Brunot (lavastuses kasutatakse näitlejate endi nimesid) loobuma alkoholist, sest vilja on targem toiduks tarvitada. See kehtib kõigi kohta: mis ei ole lubatud ühele, ei ole lubatud ka kellelegi teisele. See on reegel, mis tundub iseenesestmõistetavana senikaua, kuni endal tuleb millestki loobuda. Kõigi liikmete võrdne kohtlemine on väärtus, mida hinnatakse kõrgelt ja mille vastu patustanut ollakse valmis karmilt karistama. Nii tuleb Alexandril maksta särgi varastamise eest peaaegu oma eluga. Äärmuslikkus, milleni ollakse nõus minema kaitsmaks grupi põhimõtteid ja õigustamaks selle olemasolu, tekitab õudu.

Ent kas kollektiivi kõigi liikmete võrdne kohtlemine on alati üldse võimalik? Ja kes on sel juhul need, kellel tuleb leppida ebavõrdsesse seisu jäämisega? „Ma mõtlesin, et kui on olemas inimõigused, et siis on olemas ka hobuõigused,” ütleb Alexander, kui ta keeldub vigastatud kaaslast äraaetud hobustega linna viimast. Tuleb välja, et kõigi grupiliikmete võrdne kohtlemine ei ole alati võimalik, ning on olukordi, kus kellelgi tuleb paratamatult jääda kaotajaks. Mida üldse tähendab võrdsus? Kas seda, et kõik saavad lõunalauas sama suure portsjoni või et kilokalorite hulk on vastavuses sööja kehakaaluga? Juliani temast peaaegu kaks korda väiksema Birtega võrreldes ei saa jätta nõustumata esimese väitega, et sama suurte portsjonite korral jääks tema ebavõrdsesse seisu. Stseeni jääb lõpetama laul, milles nenditakse, et võrdväärne oleks kõik siis, kui igaüht koheldaks omamoodi.

Kõiki neid kollektiivi ja indiviidiga seonduvaid ideid esitati lavastuses hoogsalt ja mänguliselt, stseenid kasvasid sujuvalt ja justkui iseenesest üksteisest välja. Üleminekutele omast minimalismi ning leidlikkust võis märgata ka lavakujunduses, mis oli tehtud üksnes puitparketist, millest osa lavastuse teises pooles üles võeti ja saepuruks hekseldati. Saepuruhunnikusse künti hiljem vaod sisse ning neisse istutati kartulid. Kultuuri kui inimühiskonna tegevuse tulemuste kogumi ja looduse suhtele antakse sellega tavapärasest vastupidine suund: kartul pannakse võrsuma kultuuri produktist, parketist. See idee jääb reaalsuses kahjuks aga sama viljatuks kui „uue inimese” loomise katse Nõukogude Liidus.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus mõjub lõbususe tõttu tõstatatud küsimuste tõsidusest hoolimata muu saksa poliitilise teatri kõrval õhulise ja poeetilisena. Vaatajale on jäetud ka mõtlemis- ja tõlgendamisruumi, talle ei anta võimalust naasta koju lavastaja pakutud vastuste ja tõlgendustega, nendeni tuleb tal ise jõuda.

1 Thalia on Saksamaal kõrgelt hinnatud teater, mis annab peaaegu igal aastal külalisetendusi Berliinis toimuval festivalil „Theatertreffen” („Teatrikohtumine”), mille põhiprogrammi kutsutakse hooaja kümme märkimisväärsemat lavastust.
2 Vanemale teatrivaatajale peaksid Anton Makarenko ideed olema tuttavad Merle Karusoo instseneeringust „Makarenko koloonia”, mis valmis 1979. aastal lavakunstikooli IX lennu diplomilavastusena (osalesid ka X lennu üliõpilased).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming