Pealelend – Sergei Potapov, Jakuudi lavastaja

Margus Mikomägi

Kui küsin alustuseks, mis teda Eestis üllatas, ta ei vasta – vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi, mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. siis küsin hoopis muud.

Kartsid sa siia lavastama tulla?

Sergei Potapov: Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades.

Aga näitlejad?

Mulle meeldis see ansambel, mis moodustus. Imestasin, et see tekkis kohe, esimesel proovipäeval. Ülitähtis asi, milleta lavastaja­töö oleks hoopis raskem.

Mina ju osalisi ei valinud, näitlejad otsustas ära produtsent Märt Meos. See tegi mind ka alguses kartlikuks, sest täpne näitlejavalik on 90% lavastuse võimalikust õnnestumisest, edust. Juhtus nii, et kõik näitlejad olid omal kohal.

Mulle tundub, et arvestasid lavastades väga iga näitleja eripäraga ja katsusid proovides selle erilise välja tuua, sellele lisa anda.

Ma olin neid enne siiatulekut ju ainult fotodel näinud, aga näitlejat peab kuulma ja nägema. Nii et see ei läinud kiiresti. Näitleja elukutse mis tahes maal on küll oma põhiolemuselt sama, aga ikkagi, mingi vahe eesti, jakuudi, vene ja prantsuse näitlejatel on.

Emotsionaalses plaanis sarnanevad eesti näitlejad jakuudi näitlejatega. Just selles mõttes, et nad ei esita palju küsimusi, vaid proovivad teha. Vene näitlejad esitavad väga palju küsimusi ja ajavad sellega enda, lavastaja ja üldse kogu maailma tupikusse. Liiga palju sõnu ei ole alati hea. Meil siin nii ei juhtunud, kõik koondusid, andsid endast lühikese ajaga parima. Lauatagust perioodi meil peaaegu polnudki, kõik olid valmis kohe proovima. Tegutsesid, otsisid.

Tuli sul ka käskida või sind mõisteti niisama?

Ei tulnud. Ma olen alati valmis kompromissideks ja ma kuulan. Kui inimene, kellega koos töötan, teeb mulle mingi ettepaneku ja tõestab, miks just nii, veenab mind selles, siis ma muidugi lähen sellega kaasa. Oskus kuulata annab mulle ja üldse lavastajale palju.

Kas su kaasmaalased läheksid „Liba­hundiga“ kaasa, mõistaksid seda?

Arvan, et mõistaksid. Nendel maadel, kus on hunte, mõistetaks seda ja oleks lavastusel edu. Rahvusriikides on palju hunte …

Mida sa ise siin õppisid, kui õppisid, selle kuuga?

Tegelesin siin omamoodi meeleparandusega. Õppisin seda, kuidas saavutada sisemine rahu, olla enesekindlam ja mitte muretseda.

„Libahundis“ pakkusid sa näitlejatele välja mänge, kus nad saavad väljendada oma sisemaailma peegeldusi, tundeid, mis jäävad sõnade taha. Ja näitlejad on selle omaks võtnud, nagu see peakski nii olema. Ka kohatise groteski väga tõsistes kohtades. Elus ju nii ei ole, aga ma ometi vaatajana uskusin – nii on ja teisiti ei saa. Tean, et seda pole just kõige kergem mängida. On see sinu tavapärane lavastajakäekiri?

Ei ole kerge, aga selline on selle näidendi ja lavastuse plastiline vormistus. Ma siin tundsin, et just nii peaks see olema, ja püüdsin teha just nii. Selline mängulisus saab sündida vaid koostöös väga tundlike näitlejatega. Kogu trupp seda ka on. „Libahundi“ just sellise lavastusliku lahenduse sain ju näitlejatelt. Proovides ma jälgisin neid, nende plastikat, psüühikat, tundeid ja lähtusin sellest, arvestasin seda, mida tunnetasin. Ja me ei lõhkunud midagi.

On lavastajaid, kes lammutavad ja proovivad siis sellest, mis järele jääb, midagi uuesti üles ehitada. Mina ei ole oma olemuselt lõhkuja ega tee seda enamasti kunagi. Tulen vaikselt, vaatan, kuulan, püüan tabada näidendi, näitlejate ja ümbritseva ruumi maagiat. Märgata loodust ja sellele, mida tunnen, elu anda. Lavaruum ja ilmaruum määravad lähenemise ja lahendused.