Näidendivõistlusel üllatas tekstides hõõguv sotsiaalsus

Tambet Kaugema

Laste- ja noortenäidendite võistluse võitjad  Noortenäidendid    I „Väga vihane mees”, autor Mihkel Seeder      II „Tõde või tegu”, autor Anu Piirisild      III „Issi, tule vii mind kõrtsust kodu”, autor Mari-Liis Pärn        Lastenäidendid        I „Pegasus, sõpradele Paul”, autor Hiri Müüripeal        II „Ole siin minuga!”, autor Mari-Liis Bassovskaja  Eripreemia    „Need, kel pole trakse”, autor Mari-Liis Mägi „Kes otsib, kes leiab”, autor Katrina Karu   

*

Eesti Teatri Agentuuri ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia korraldatud laste- ja noortenäidendite võistlusele laekus 49 teksti, mille seast tegi valiku viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid kirjanik Doris Kareva (esinaine), näitleja Katariina Lauk, dramaturg Silvia Soro, tõlkija Ülev Aaloe ja lavastaja Tarmo Tagamets. Žürii vaatles võistlusele saabunud töid eraldi noortele ja lastele mõeldud näidendite kategoorias.  Näidendivõistlus sai teoks Eesti, Taani ja Norra ühise dramaturgide koolitusprojekti „Näitekirjanike kasvulava” raames, võistluse auhinnafond oli 36 000 krooni. 15. novembril kuulutati Eesti Teatriliidus välja võistluse võitjad.   

Žürii esinaine Doris Kareva, milline on võistlustööde üldine tase? Kas saab esile tuua mõned teemad või suundumused, millest seekord kõige rohkem kirjutati?   

Enamik teemasid olid ootuspärased: lastenäidendite osas fantaasiamängud, muinasjutulisus  ja ajakohane keskkonnahoidlikkuse, tervisliku toitumise, üksteist arvestava käitumise rõhutamine. Noortenäidendites domineeris „miks mind ei mõisteta” teema, mis paisus kohati üsnagi dramaatiliseks. Ootamatu oli ehk paljudes käsikirjades hõõguv sotsiaalsus, eriti tööteema. Ületöötanud, hajameelne ema, kellel ei jätku lastele tähelepanu, ja kas töö või tervise kaotanud, aga ka mitmel muul viisil või põhjusel pildilt  kadunud isa olid mõtlemapanevalt korduvad teemad. „Klassi” varjundeid võis tajuda mitmeski käsikirjas. Ühes võistlustöös lahvatas valus realism, kibe Sompude soost olemise tunne leegiks, kus ainsa võimalusena nähti kõik põlema panna. Samas mõjus värske ja konstruktiivsena lugu „Uurijad” kahe klassivenna kohtumisest üle mitme aasta, kus üks neist koos oma töölt vallandatud kõrgelt haritud  vanematega on seadnud end sisse kodutute seas, koolis ei käi, aga kuulab loenguid ja loeb raamatuid. Teema on nii hea, et vajaks süvitsi lahtikirjutamist. Mõtlemise poolest erines teistest huvitavalt ka „Roosa semikoolon”, oma visuaalses abstraktsuses sobiks see hästi tudengiteatrile. Üldiselt osutus tase üsna ühtlaseks ja valik selle võrra raskeks. Vormilt vägagi professionaalsed lastenäidendid nagu „Sasipea-Rikee”  ja „Kolm keelt” jäid väljapeetult traditsiooniliseks, ideelt väga hea „Tuduludu ja Öölooma” teostus polnud paraku samal tasemel. Aga kui esimesele kahele jääb soovida üksnes head lava, siis kolmandale loovat edasiarendust.       

Mille poolest erineb lastele ja noortele näidendi kirjutamine täiskasvanuile kirjutamisest?  Kui osavalt suutsid võistlustööde autorid seda spetsiifikat silmas pidada?       

Minu meelest ideaalis ei erinegi. Tõeline teater  mõjub ka siis, kui kõik tähendused ei pruugi pärale jõuda. Ja mõnedki mälujäljed leiavad seletuse alles hiljem. Aga kõige suurem vahe on ilmselt tagasisides – või õieti selle vahetuses. Täiskasvanud võivad kogetut kaaluda, tagantjärele viisakalt väljenduda; kui lapsel hakkab aga etendusel igav, siis reageerib ta kohe. Nii et teatri olemuslik nüüd-ja-praegusus tõuseb laste- ja noortenäidendite puhul eriti nõudlikult esile.       

Noortenäidendites domineerisid valdavalt sünged toonid – kuigi leidus ka vaimukaid ja lõbustavaid momente, nagu näiteks tegelane Inetu Alasti Tõde näidendis „Kes otsib, kes leiab”. Lastenäidendid olid ootuspäraselt helgemad, mõnedki neist õpetlikud. Eriti meeldis mulle kahevaatuseline näidend ühel leheküljel, „Kass ja koer”. Ei tea küll, kui vana on autor, aga loodan temalt tulevikus mõndagi lugeda.       

Noortenäidendite kategoorias viis esimese auhinna koju Mihkel Seeder ja lastenäidendite kirjutajate seast Hiri Müüripeal. Millega nende tekstid žüriid võlusid ja veensid?       

Mõlema puhul võlus värskus ja mängulisus, meeldejäävus ja reaalne lavastatavus. Samas leidus mitmeid tekste, mis oma küpsuselt sugugi alla ei jäänud; puudu jäi kas terviklikkusest  või uudsusest. Tundub, et noores näitekirjanduses on tekkinud tase, mille pinnalt – aga ka kõrvalt – üllatusi oodata. „Madrugada”, „Hüljatud” ja „Ääre peal” olid kõik äramärkimise ääre peal.       

Kuivõrd valmis on auhinnatud tööd lavastamiseks? Kas mõni teater on ka juba huvi tundnud?       

Mihkel Seedri „Väga vihast meest” oli otsekohe  valmis lavastama Viljandi Ugala, Võru Linnateater valis välja Hiri Müüripeali „Pegasus, sõpradele Paul”, mitme teisegi vastu tunti huvi. Kindlasti lähevad paljud tööd käiku näiteringides, tänuväärne materjal on näiteks „Oma paat” või „Need ei vaata tagasi”. „Lumepallist tulija” sobiks suurepäraselt nukulavastuseks, nukuteatri suunas vaatab ka „Ole siin minuga”. Mõnigi töö on oma tee juba leidnud – näiteks juhtusin kõrvalt kuulma, kuidas üks eelkooliealine  laps arvuti taga kaasa rõõmustas tantsutatud draakoniga. Oli mitu käsikirja, kus lavalist tegevust napib, aga mis mõjuksid põnevalt kuuldemänguna; telelavastuseks võiks hästi sobida näiteks „Kadunud unenäod”. Materjali leidus palju, mõnigi näidend väärib veel läbitöötamist, mõni on aga kohe lavastatav harrastusteatris. Ja üsna mitme näidendi juures olid ka laulud koos nootidega. Kes tahab teha tõeliselt ärkamisaegset teatrit pere ja sõprade  ringis, siis on selleks kohe valmis tore käsikiri „Kevad südames”.