Müstiline mana

Raho Aadla on teinud lavastusega „Voomavoos“ kerge kannapöörde ja häälestunud raskesti tabatava müstika, kohati isegi esoteerika lainele.

IIRIS VIIRPALU

Tallinna Tantsuteatri „Voomavoos“, lavastaja Raho Aadla, helilooja Tanel Kulla, valguskunstnik Karolin Tamm. Tantsivad Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine. Esietendus 16. X Rakvere teatri väikeses saalis.

Koreograaf Raho Aadla on teinud oma värskeima lavastusega „Voomavoos“ kerge kannapöörde ja häälestunud raskesti tabatava müstika, kohati isegi esoteerika lainele. Kolme tantsija-etendajaga (Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine) loodud lavatöö sõnaline selgitus jääb hämaraks: vihjatakse küll inimese ja looduse suhetele, ürgsetele jõududele, energiale ja müstika paradigmale üleüldiselt, kuid sisult jääb nii kirjeldus kui ka lavaline vorm ähmaseks.

Kohati tundub, et meisterlik alliteratsioonidel põhinev tekst, mis parimail hetkil toob meelde alliksaareliku luule­traditsiooni ja mõjub laval ette kantult loitsimisena, varjutab nii liikumise kui ka etendajate kohalolu. Katkend lavastuses kõlavast tekstist on leidnud tee ka kavalehele ja tänu sellele on tihedat poeetilist teksti saalis istudes hõlpsam jälgida. Samuti on üldisest liikumis­keelest huvitavam rütmiga manipuleerimine, kus abiks kontskingad, sammumised ja käteplaksutused. Selline käe­kirjavahetus mõjub ootamatult, kuna Aadla senised tööd on olnud selgelt liikumispõhised ja kaasanud nii teda ennast kui ka teisi tehniliselt meisterlikke tantsijaid.

Kuigi ürgse jõu näitamise taotlus on koreograafias olemas, realiseerub see tagasihoidlikult, tulles kõige huvitavamal moel esile miimikas. Eriti ilmekalt mõjuvad ühes stseenis Katrin Kreutzbergi raevukad näoilmed, mida saadavad eksalteeritud ülakeha- ja käeliigutused. Nõnda kaldub kujutlus vägisi seostama kolme naist laval traditsioonilise arusaamaga nõiast kui müstilisest, väega ja ohtlikust naisterahvast. Naiseliku energia laval avaldumine tekitab seoseid ka kultuuriliste (väär)arusaamadega nõid olemisest. Keskajal alguse saanud ja vararenessansiski hoogsalt edasi kestnud nõidade tagaajamise ja põletamise maania kandis endas nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerika usklike uusasunike seas hirmu seletamatuse ees, aga ka vihast kadedust ja reetlikkust, viimast eriti väiksemates asulates, kus ränkraskete karistuste ja nõiaproovi all kannatasid sageli noored kaunid neiud.

Ka „Voomavoosis“ saavad naised millegi võõra, kultuurilise Teise kandjaiks, kes algul mõjuvad vaoshoituna, ent järgmisel hetkel võivad vallandada ohtliku väe. Nõiajahi kultuurilistest tagamaadest ja võõrahirmu tekkemehhanismidest on põhjalikult kirjutanud kultuurisemiootik Mihhail Lotman oma artiklites ja esseedes.* Naistantsijad esindavad siin korraga nii mitteinimlikku ja müstilist alget kui ka võimalikku suhet looduse ja loomalikkusega.

Kui tihti on ürgsus ja müstika seotud alateadlike tungide vabastamisega, siis „Voomavoosis“ on müstika siiski kultuuriline antus ja esteetiliselt markeeritud – küünlad, salapärane raamat ja mustad toonid, sekka valgusmängud viitavad kõik ülesemiotiseerimisele ja sümboolsele nõiduslikkusele. Kuna vaatajal ei ole taustateadmist, kas ainest on saadud mõnest usutraditsioonist, jäävad müstika ja nõiduslikkus üleüldiseks.

Taustateadmiste ja sisuliste vihjete puudumise tõttu jääb vaataja ilmselt teadmatusse ning sellest johtuvalt tekitab küsimusi ka kujundus. Salapärasel raamatul, millel näib olevat seletamatu võim ja mõjujõud ning mis etenduse teises pooles meelitab tantsijaid otsekui väevõimuga enda poole, ei näi olevat muud funktsiooni kui olla küünaldest ümbritsetud ja tõusta salapärases valguses hetkeks esile.

Pöördumine esoteerikale omase stiili poole haakub hästi vastava suundumusega kirjanduselus. Raamatu­riiulitelt kaovad otsekui nõiaväel (!) kõikvõimalikud (pool)esoteerilise sisuga eneseabi- ja maagiaraamatud: küll räägitakse inglitest ja salapärastest teejuhtidest-abilistest, siis jällegi aurade lugemisest ja holistilistest tervendusmeetoditest. Selline kaheldava väärtusega toodang kipub kahjuks varjutama väärtkirjandust. Võimalik, et ka lavastuses on osutatud esoteerika- ja müstikahuvi esiletõusule, ent teemaarendus on nii sirgjooneline, et mõjub pigem tõsise taotluse kui irooniana.

Koreograafi eelmised tööd on olnud sisukamad ja vormilt huvitavamad. Samuti on Aadla mõnes lavastuses katsetanud inimkeha füüsiliste piiridega (näiteks lavastuses „Ra“). Koreograafitöös ja ka tantsijana on Aadla näidanud leidlikkust huvitavate nõudlike liikumiskujundite loomises ja esituses, ta on esile tõusnud kui tugeva tantsutehnika ja virtuoosse kehatööga interpreet. „Vooma­voosis“ jääb ta kahjuks kinni vormilisele ja kergelt ilutsevale tasandile, mõjudes omaenda muude lavastuste kõrval nõrgema ja eba­ühtlasemana.

* Mihhail Lotman, Hirmu semiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. – Akadeemia nr 1–3 ja 5–6, 2009; Mihhail Lotman, Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia. – Sign Systems Studies 29 (2), 2001.