Mitmetähenduslikkus ja ideoloogiad

Jan Kaus

Linnateatri „Arbuusisuhkrus” on sisulise platvormiga lavastus, mida ongi palaganiajal vaja. Richard Brautigan, „Arbuusisuhkrus”, tõlkinud Enn Soosaar. Lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Aime Unt, muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängivad Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Veiko Tubin. Esietendus Tallinna Linnateatri väikeses saalis 22. XI. 

1.

Jaanus Rohumaa lavastatud „Arbuusisuhkrus” puhul ei saanud alla oma mätta otsast – paratamatult tundus põneva küsimusena lavastuse suhe algtekstiga, Richard Brautigani algupärandiga. Seda enam, et lavastaja ja tema meeskond püstitasid ülesande tuua lavale lugu, mille originaal pole kirjutatud draamavormis ja mis seetõttu sisaldab paljusid olulisi nüansse, mida on teatri- või filmikeeles raske,  kui isegi mitte võimatu visualiseerida. Kuidas tuua lavale vana auväärne forell, kellega „Arbuusisuhkrus” peategelane mitu korda tõtt vahib ja kelle lõua otsas rippus tilluke kelluke? Rohumaa ja tema kaaskond on teinud õige valiku ning jätnud forelli mängust välja.

Kuid Brautigani loo lavastamise kõige keerulisem küsimus seisneb ikkagi algupärandi teatud abstraktsuses, mitmeti mõistetavuses ja hämaruses. „Arbuusisuhkrus” sobib eredaks  näiteks, kuidas kirjandusteos paneb tööle lugeja fantaasia. Kõik need kummalised kohad ja tegevus eesotsas tähenduslike kohtadega iDEATH (lavastuses „minaSURM ” ) ja Unustatud Töökoda toidavad fantaasiat, lugejast saab eriti tajutavalt loo aktiivne koostisosa, kuna tema ettekujutus Brautigani kirjeldatud kohtadest paneb loo tõeliselt tööle. Laval aga peavad mitmed kujuteldavad asjad muutuma füüsilisteks, meeltele tööd ja pinget pakkuvateks  ulatuvuslikeks ja konkreetseteks objektideks, mis aga ahendavad vastuvõtja kujutlusvõime võimalusi. Üks näide raamatu/lavastuse algusest. Minategelase (laval Indrek Ojari) sõber Fred (Andero Ermel) toob esimesele näidata mingi imeliku asja, mis sarnaneb mõne Unustatud Töökojast leitud esemega. Brautiganil on kirjas nii: „Katsusin hoida, nagu oleksid mul ühes käes olnud lill ja kivi”. Rohkem objekti ei kirjeldata.  Laval aga ulatab Fred minategelasele kranaadi.

 

2.

Mulle on ikka tundunud Unustatud Töökoda huvitavama iDEATHist (või nagu lavastuseski öeldi, minaSURM ast). Unustatud Töökoda haagib „Arbuusisuhkrus” kaasaegse lääne kirjanduse selle hoovusega, mida võib nimetada „antiutoopiaks”. Eeldatavasti on Unustatud Töökoja näol tegu läänemaise tsivilisatsiooni  varemetega või selle jäätmemägedega. Jaanus Rohumaa lavastuses on just rõhutatud sellist, pisut apokalüptilise alatooniga aspekti – urbaanse maailma õõvastavalt roostetanud jäljehunnikut. Arvestades Tallinna Linnateatri väikese saali piiratud võimalusi, oli Unustatud Töökoja sissetoomine lahendatud päris nutikalt: selleks oli kasutatud eesriiet ning saali lavasügavust (või vähemalt seda kohta, kus ma mäletan olevat asunud lavasügavuse). Ometi  vähendas selline raudkola kuhjav esteetika jällegi Brautigani originaali mitmeti mõistetavust. Tundub, et raamatus ei ole Unustatud Töökoda sugugi nii üheselt sünge või paheline koht. Selles oli ka midagi kütkestavat, kutsuvat, majesteetlikku. Nagu kirjeldab Brautigan: „Unustatud Töökoja kuldkollaselt säravad kuhjad meenutasid pooleldi nagu mägesid ja pooleldi nagu mingeid masinaid”. See „kuldkollaselt särav” aspekt on lavastusest eemaldatud.  Mingit sarnast dissonantsi kogesin kunagi NO99 „Stalkeri” puhul – sedapuhku võrreldes Andrei Tarkovski filmiga, kus Tsoon polnud ainult mingi traatvõrkude ja metalltorude lasu, vaid ka / pigem (petlikult) rahulik loodusmaastik.

 

3.

Rohumaa versioon järgib päris kenasti Brautigani lugu, mida võib pidada saavutuseks, kuna originaal on kirjutatud justkui päevikuna,  minategelase sisekõnena. Sellele on lavastuses leitud päris hea lahendus, kus DJ-puldi taga istuvad ja sealt aeg-ajalt erinevateks, päris vaimukateks pisirollideks lavale väljuvad Veiko Tubin ja Tõnn Lamp loevad aeg-ajalt minategelase sisekõnet, nii et Ojari saab laval lihtsalt olla ja võtta mitmeid mõtisklevaid poose. Pisut hakkas see meetod teise vaatuse alguses liigselt kuhjuma ja etenduse käiku venitama, kuid iseenesest oli tegu ökonoomse lahendusega.  Tubin ja Lamp ning nendele lisaks Charley’t mängiv Margus Tabor hoolitsesid juba NO99s ja Von Krahlis korduvalt kasutust leidnud mängulise aspekti teostamise eest: Tabor juhatab enne algust publikut kohtadele ja räägib nendega, mis muudab etenduse algushetke hägusaks ja voolavaks, Tubin istub samal ajal DJ-laua taga, mängib plaate ja loeb Lauri Sommeri tõlgitud Brautigani luuletusi ja muud asjakohast. Tabori rolli puhul hakkasin mõtlema  järjekordse probleemi peale Brautigani proosa lavastamisel; mulle on tundunud, et „Arbuusisuhkrus” puhul ei teeni lugu tegelasi, s.t loo areng ei käi karakterite arengu kaudu, vaid vastupidi: tegelased teenivad abstraktset ja fantastilist lugu, lugemisel tekkivat (fantaasia) maastikku, atmosfääri; maastik kujundab neid, mitte nemad maastikku. Seetõttu on kõiki neid tegelasi ehk päris raske mängida, kuna peale inBOILi (Argo Aadli)  ja Margareti (Hele Kõre) ei ela ükski tegelane läbi erilist muutumist, nad on kaunis staatilised. Aga rollilahendustest tõusis jõuliselt esile Margus Tabori Charley – ehk seetõttu, et võttis päris hästi kokku Brautigani maailma vastuolulisuse ja ambivalentsi. iDEATH on ühelt poolt kena ja mõnus, tulvil sõbralikkust ja pingevabadust, teatud filosoofilist elutervislikkust (näiteks viis matta oma surnuid valgustatud klaaskirstudesse, et näha pidevalt paratamatut),  kuid teiselt poolt toob see kaasa konformismi, mugavuseiha ja tahtmatuse teada midagi elu enda problemaatilisusest, teisesusest (mida kehastab Unustatud Töökoda). Seda ka halva mängu juures head nägu teha püüdvat poosi, olemasolevat koos hoida üritavat jõudu kehastas Tabor veenvalt, muutudes nii justkui terve trupi käitumist ja loogikat koondavaks tegelaskujuks, võtmefiguuriks – raamatus Charley nii keskset muljet ei jätnud.  Ah jaa, kuna Veiko Tubin toimis ka lavastuse muusikalise kujundajana, siis plusspunktid ka tema arvele suurepärase soundtrack’i eest.

 

4.

Kõige positiivsemalt üllatas aga lavastuse lõppakord. See toimub nii. Raamatu viimaseid lauseid heiastatakse seinale, Ojari ning tema armastatut Pauline’i mängiv Külli Teetamm seisavad mustal taustal heiastuvate valgete  kirjaridade ette, nii et nende kehad saavad kaetud sõnadega. Siis hakkavad sõnad kustuma, saal mattub pimedusse ja kuna mul on romaani viimane lause enam-vähem meeles, valmistun pimeduse taandudes aplodeerima. Kuid siis avaneb uks ja siseneb tüdruk maasikatega (Maria Lee Liivak, kes on ühtlasi kõnealuse lavastuse dramaturg), ta leiab tühjalt laualt minategelase päeviku ning hakkab seda lugema. Lugeja näole ilmub naeratus, käsi maasikaga  tõuseb ja saal mattub sedapuhku juba lõpupimedusse. Tuleb mainida, et kõnealune tegelane on vaid kord enne seda korraks lavalt läbi astunud – tühja korviga, milles tüdruku jutu järgi maasikad. See tundus alguses pisut irdunud aktina, justkui tahtnuks dramaturg ka endale väikest osa, pisikest egotrip’i. Aga lõpustseeniga loksus korraga palju asju paika ning Rohumaa „Arbuusisuhkrus” muutus justkui võluväel täiesti iseseisvaks käsitluseks.  Asi on juba mainitus – tüdruku teistkordsel tulemisel on korv maasikaid täis. Enne seda on publik näinud mitut söömaaega, kus tegelased kiidavad Pauline’i kokakunsti ja söövad isukalt, kuid kausikesed laual on tühjad ning läbi õhu lendavad nähtamatud pannkoogid. Niisiis muudetakse selle lõpužestiga kogu eelnenu tonaalsust ja totaalsust, rõhutatakse justkui kogu loo fantastilisust ja abstraktsust: Ojari ja Teetamme tegelaskuju astumine Brautigani  teksti ette muutub selles valguses astumiseks teksti sisse, õieti küll teksti sisse tagasi. Võõrutus mõjub – sedasi kantakse publik tagasi tsivilisatsiooni rüppe, Unustatud Töökojast saab lihtsalt Meie Igapäevane Töökoda, mis ümbritseb meid nüüd kõikjal, me oleme selle osad.

 

5.

Lõpetuseks, tagasi Charley juurde. Lavastuse igati asjalikul ja ilusal kavalehel seisavad lavastaja  järgmised sõnad: „Kui kas või üks Margaret selle etenduse abil pääseb, on meie prooviaeg hästi veedetud. Kõik inimesed ja meile võõrad mõtteviisid, mille me getosse surume, maksavad meile ühel päeval kätte. Ükski ideoloogia ei ole väärt, et tema nimel inimlikkus käest antakse. inBOILi ja Charley aeg on ümber. Me kõik oleme väsinud must-valgetest valikutest. Usun, et uus aeg on kohal. Nüüd tuleb ta ära tunda ja uks lahti teha, kui ta koputab.” Seegi  kõlab ideoloogiana; ideoloogiana, mis püüab välistada välistava maailmamudeli – seega utoopiline ideoloogia, mis mu jaoks mõnevõrra üllatuslikult leiab väljenduse lavastaja distantseerumises Charley’st. Siin tuleb jälle kõnelda Brautigani mitmemõttelisusest (ja ehk isegi tema loo viibimisest väljaspool hinnangulisust). Ka inBOIL polnud ju ühemõtteliselt ebameeldiv tegelane – ehk oli tema eemaldumises iDEATHist oma mõte, mõte, mille ta muidugi käest kaotas, kui arvas, et „mina olen iDEATH”, mis on täiesti paradoksaalne väljend – „mina“ ei saa öelda, et „mina olen minaSURM ”, sest minaSURM a üks võimalusi seisneb just oma mina lahustamises teistes minades, mida mingil leebel, kuid ebapiisaval moel ju püütakse Brautigani fantaasias tehagi (võib-olla selle meetodi leigus ja ebapiisavus ärritaski inBOILi). Ei tasu ka unustada, et inBOILi vägivaldsus oli suunatud ta enda, mitte nende vastu, keda ta  kritiseeris. Charley paradoksaalsus väljendub omakorda just eriti eredalt Rohumaa lavastuses – soovis hoida koos seda, mis on olemas. Mis olnuks Charley tegutsemise alternatiiv? Olgu, lavastuse eesmärgiks seatav Margareti „pääsemine“ ebaõnnestus Charley koos hoitava kogukonna leebelt tõrjuva (või n-ö passiivselt agressiivse) hoiaku tõttu Margareti käimistesse Unustatud Töökojas. Kuid kas kellegi kaitsmine võõra ja tundmatu ees on käsiteldav  ideoloogilise patuna, inimlikkuse kaotusena? Ehk ei saa Charley käitumises näha mitte niivõrd ideoloogiat, vaid pigem instinkti? Võib-olla ka nii, et inimlikkusele on omane teatav pidev „inimlikkuse käestandmine”, inimene olemise allutamine ideele, elu allutamine elu mõttele, näiteks nägemusele „uuest ajast” – viimane aga on reeglina alati lahterdav, skematiseeriv, elu keerulisust ja vastuolulisust lihtsustav, kas või välistamist välistav. See on  dilemma, mille sõnastas juba Dostojevski oma „Vendades Karamazovites”, kus Ivan küsib imestunult Aljošalt, et kas tõesti peab elu armastama enne elu mõtet, enne loogikat. Aljoša vastab muidugi jaatavalt. Kuid on teada, kui raske on see tegelikkuses. Niisiis tähendab Charley aja ümberkuulutamine mu jaoks samasugust ideologiseerimist ja getosse surumist kui Charley soovimatus tegelda võõraga ja inimesega, kes tunneb huvi meie praeguse  tsivilisatsiooni mägedeks kuhjunud jälgede vastu. Aga eelöeldu olgu tunnustuseks, et Linnateatri „Arbuusisuhkrus” on sisulise platvormiga lavastus ning seega mõtisklusi sünnitav – mida ongi palaganiajal teravalt vaja.