Milles seisneb lihtsa inimese õnn?

Taarka pärimusteatri „Vanahunt“ tõestab, et vana head situatsioonikomöödiat on võimalik väheste vahenditega värskelt ja üllatuslikult huvitavaks mängida.

LIISA OJAKÕIV

Taarka pärimusteatri „Vanahunt“, autor Feodor Vanahunt, lavastaja Helena Kesonen, dramaturg Ott Kilusk, kunstnik Mailiis Laur, valguskunstnik Elerin Tammel, helikunstnik Liisa Koemets. Mängivad Artur Linnus, Agur Seim, Jekaterina Burdjugova, Kristian Põldma, Siim Angerpikk, Eduard Tee, Martin Tikk, Vootele Ruusmaa ja Claus Mooste. Esietendus 3. VIII Treski küünis.

Setomaal Treski küünis sai tänavu augustis kümnel korral näha Taarka pärimusteatri lavastust „Vanahunt“, mis põhineb möödunud sajandi seto jutuvestja Feodor Vanahundi tragikoomilistel jutustustel maarahva elust, äpardustest, suhetest Jumala ja teispoolsusega.

Taarka pärimusteater on seni mitmes lavastuses tõstnud fookusesse setode enesemääratluse ja -teadvuse, ent lavastaja Helena Kesonen oli juba eelmise hooaja lavastuses „Inemise igä“ kasutanud seto pärimust laia väravana jõudmaks kultuuris muutuva inimeseni. Sellel suvel mängitud „Vanahundis“ ehitatakse üles väikese inimese maailm, mida ülal kontrollib alati vägevam jõud, kelle meelevallas lihtinimene oma õnne püüab leida.

Vanahundi Höödori (Feodor Vanahunt 1890–1965) juttude tegevusaeg ulatub ümaralt eelmise sajandi esimesse veerandisse. Tema huumoriküllastes lugudes paistavad külainimesed ülepaisutatult kergeusklikud, ahned, laisad ja rumalad ning neid ärgitab tegudele rahulolematus oma vaese hädise eluga. Lavastuse keskpunkti moodustavad kaks põhitegelast: mees Jakim (Kristian Põldma) ja tema naine Hedo (Jekaterina Burdjugova), kelle Jumal (Siim Angerpikk) on loonud töötegemiseks, aga ka oma meelelahutuseks koos juudi, papi (mõlemad Martin Tikk) ja kolme pühakuga (Vootele Ruusmaa, Eduard Tee, Claus Mootse). Tegelaste ellu hakkavad meeleldi kaikaid loopima pätid ja ühtlasi jutustajad (Agur Seim, Artur Linnus). Selles hierarhilises ühiskonnas on mehel-naisel kõige madalam positsioon teiste üleloomulike võimete ja omaenda vähese õnne kõrval, mis Jumala armulikkusest ajuti ka pöördub. Lavastuse dramaturgiline alusmaterjal, mille lavastaja on suutnud maksimaalselt ära kasutada, pakub niisiis mahlakat pinnast humoorikaks teatrielamuseks.

Lavailma avanemine köidab esimesest sõnatust stseenist, kui Jumal hakkab maailma looma. Selleks dirigeerib ta valgust, ruumi ja heli ning oma kätetööd – inimest, kes Jumala eest musta tööd hakkab tegema. Avastseenis kasutatud minimalistlikud mänguvahendid, nagu vesi, vanad linad, paar tooli ja uhmer-nui, pakuvad mänguvõimalusi kogu etenduses. Vaese teatri kontseptsiooni toetab ka helikujundus – üksik keelpillimängija, lavategevust saatvad näitlejate häälitsused ning kordustest tekkiv rütm, mis korraga läheb üle hüpnootiliseks tantsuks. Kokku kujuneb neist võtetest kujutlusvõimet ergutav kogemus, mis pakub mängulist äraarvamist ja äratundmisest saadavat rahuldust.

Lavastuse keskpunkti moodustavad Jakim (Kristian Põldma) ja tema naine Hedo (Jekaterina Burdjugova).

Kärt Petser

Samuti kujutatakse laval jumalavallatuid täiskasvanute mänge. Kui läheb meeste viinavõtmiseks, moodustub nõudmisest-pakkumise pingestusest hüpnootiline korduste ahel omaette muusikalis-tantsulise etendusena. Nii loomulikult kukuvad välja need ootamatud improvisatsioonihõngulised rütmistused, et vaimustusega tuleb oodata üha uusi üllatusi.

Karakteersetest stseenidest koorub välja ka külarahva lihtsustatud paheline loomus. Oma tööka, ahne ja kättemaksuhimulise mehe kõrval on naine Hedo kavalam, laisem ja huvitub teistest meestest märksa enam kui oma Jakimist. Seetõttu meelitab naine oma sängi pätt Röödo, kellega kehaline sõbrunemine toimub käsisaagi painutades ja näppides, nii et väiksegi kujutlusvõimega vaataja paneb oma peas kokku tegevustiku, millele viidatakse. Selle üle, kui kaugele on vaene külainimene nõus minema, et oma tahtmine saada, imestab Jumalgi, kelle halastusel saavad Jakim ja Hedo lõpuks suure varanduse, tänu millele täitub nende unistus linna elama minna.

Loole panevad kaane peale pätid Höödor ja Röödo, kelle võim külainimeste saatuse üle on peaaegu sama suur kui Jumalal. Nende kaudu heidetakse kõrvalpilk rumalale eestlasele, kellel ei ole õrna aimugi, et teda tüssatakse. Pättide petuskeemis võib näha ka põhjust meie rahvuse kujunemisel kahtlustavaks, aga tõsiseks tööinimeseks, kes on kergelt väljateenitud õnne suhtes skeptiline, kuid korra nädalas käib ikkagi lotopiletit ostmas.

„Vanahunt“ on meeldejääv suvelavastus, kus näidatakse häbi tundmata külarahva rumalust ja tema püüdlusi parema elujärje poole, tehes seda leidlikul ja humoorikal viisil ning tõestades, et ka vana head situatsioonikomöödiat on võimalik väheste vahenditega värskelt ja üllatuslikult mängida. Loodetavasti kohtuvad vaatajad Vanahundiga ka järgmisel suvel.