Masin ja inimene

Erik Alalooga lavastuse „Obsession“ pinge tuleneb objekti ja seda ümbritseva keskkonna suhtest.

RIINA ORUAAS

Erik Alalooga „Obsession“ („Painaja“) 10. ja 11. VI Sõltumatu Tantsu Laval.

Erik Alalooga lavastuses „Obsession“ on prožektorivalgusesse asetatud masin ja antud sellele autori sõnul subjekti seisus. Sõna „lavastus“ tuleks siin mõista üsna avaras tähenduses, sisuliselt on tegu näituse ja performance’iga. Omal tagurpidisel moel võimaldab selline vorm esitada teatri põhiküsimusi: kes on laval ja mida ta seal teeb? Lavastus õrritab, sest käsitletakse näiliselt lihtsaid teemasid (masin ja inimene, subjekt ja objekt, teater ja tehnoloogia), kuid on huvitavam, kui tõlgendaja ei lase end meelitada must-valgete vastanduste lõksu.

Masina „süda“ on kaks ballooni, milles voolab 70 liitrit vett. Alumine balloon pumpab vee üles. Kui ülemine on piisavalt raske, lülitab masin end ümber ja vesi hakkab voolama tagasi alumisse – nii pool tundi järjest. Sellisena võiks Alalooga seadeldise liigitada „mitte millegi tegemise masinate“ (do-nothing machine) hulka. Sõna otseses ja ülekantud mõttes on masinlik tegevus muudetud erakordselt teatraalseks. See paradoks ei tulene mitte masina tegevuse erilisusest, vaid kontekstist: robustne agregaat toimetab küllaltki efektse valgus- ja helikujunduse saatel.

Etendus algab kabareelikult: külgkardina vahelt ilmub must käsi, mis mängib prožektorivalguses seisva mikrofoniga, võtab selle kaasa ja kaob. Inimene (Erik Alalooga) tegutseb selles lavastuses pooleldi varjatult, ilmudes nähtavale ainult hetkiti ja vaid selleks, et masina etendust toetada. Lavale on toodud inimese ja tehnoloogia traditsiooniline suhe ümberpööratud kujul.

Selline pahupidine suhe võimaldabki etendust tehnoloogilise teatri ideoloogide väljaütlemistele vastukarva lugeda. Andreas W, Alalooga üks mõttekaaslasi, on tehnoloogilist teatrit defineerinud selle põhikomponentide eituse kaudu ja väitnud: „… tehnoloogiline teater on ennekõike küsimus rütmidest. Küsimus, mismoodi hakkavad meid nii lavaruumis kui ka mujal ümbritsevad seadmed töötama siis, kui neile ei rakendata dramaturgilist survet.“1 Kuigi Andreas W väitel ei tegeleta tehnoloogilises teatris struktuuri ega dramaturgiaga, on lavastusprotsessi tulemusena mõlemad olemas. Nende aluseks on rütm: muutused ruumis, valguses ja helis. Alalooga obsessiivne masin pumpab vett ühes ja samas rütmis, balloonid liiguvad üles ja alla, torud ja lülitid temaga kaasa. See on nagu bass, millega hakkab kokku kõlama kõik muu. Kontrastne valgusrežii tekitab teatraalseid varju- ja valgusemänge ning masin hakkab nende koosmõjul alluma vaataja fantaasiale.

Alalooga lavastuse pinge tuleneb seega objekti ja seda ümbritseva keskkonna suhtest. Muutuva keskkonnatõttu teiseneb ka vaataja pilk objektile ning võimaldab tal seda vaadelda kui subjekti. Etenduse etenduslikkus ehk performatiivsus tulenebki Erika Fischer-Lichte väitel just tegemise ja vaatamise vahelisest pingest. Kavalehel on antud performance’i struktuur: masina vaatamine ja kuulamine, selle kahekõne iseendaga ja trialoog ehk masina sekkumine välisesse dialoogi. Seega on etendusse programmeeritud juba nii struktuur kui ka kommunikatsioon.

Seda lavastust Alalooga (ja Andreas W) varasemate projektidega võrreldes on märgata mitmeid erinevusi. „Kinemaatilise müsteeriumi“ versioonid pole olnud niivõrd tugeva lava-saali vastandusega, vaid pigem keskkonnad, kuhu vaataja on kutsutud. Mitmetel festivalidel tehtud „Kinemaatiline müsteerium“ eeldas vähemasti „Baltoscandali“ versioonis (2010) vaatajalt tegutsemist, et keerukas ahelreaktsioon toimima hakkaks. Seda siiski ei juhtunud, kuna asi nägi küllaltki ohtlik välja, et nii mõnigi vaataja ei julgenud seal liiga uljalt toimetada. Polymeri Kultuuritehases 2012. aastal taaslavastatud „Kinemaatiline müsteerium“ oli turvalisem ja vaatemängulisem. Siin oli vaataja toimuvast eraldatud, kuid ahelreaktsiooni osa olid tantsijad, kes aitasid masinaid (kange, kolbe ja balloone) liikuma panna. Üks tegevus järgnes teisele, algus ja lõpp oli selgelt eristatav. Küllaltki tugev järgnevus oli omane ka Kanuti gildi saalis lavastatud „Materjali vastupanule“ (2013), kus purustati üksteise järel eri materjalidest objekte. Teisenenud on lavastuste struktuur: keskkond on teatraalsem (tehastest on kolitud teatrisaalidesse) ning objekti vaatamine eemalt seega loogilisem, dramaturgiline struktuur pole aga enam nii lineaarne. Pingeväli on asetatud objekti, selle konteksti ja vaataja vahele.

Selles pingeväljas ongi vaataja nauding, „usun – ei usu“ mäng. Vett pumpav masin personifitseerub, sest talle antakse vastav kontekst, kuid jääb seejuures kangekaelselt iseendaks, lihtsaks raudkonstruktsiooniks. Vaatajat õrritatakse tõlgendama, kuid fiktsioonmaailma ei looda. Kui kellestki saab fiktsioon, siis saladuslikult lava ümber toimetavast Alaloogast, kellele võib omistada nii demiurgi kui ka gnoomi omadusi vastavalt vaataja huumorimeelele ja maitsele.

Seega on masina subjektipositsioon seotud etenduse akti kui sellisega. Kui näidataks efektselt töötavat masinat ilusas prožektorivalguses, oleks etendus pelgalt teatraalne, oleks rohkem trikk. Kuid etenduse sisemine dünaamika ning kommunikatsiooni ja teatrisaalis tekkivate suhetega mängimise tõttu on see tõsisemas mõttes performatiivne, annab võimaluse etenduse kui teatava situatsiooni üle mõelda. Masin jääb ikka ainult masinaks, sõltumata sellest, kui palju psühholoogilisi, romantilisi või isegi erootilisi omadusi2 talle omistatakse. Ta krääksatab teravalt ja paljastab oma raudse sisikonna, kui valgusvihk end tema peale suunab. Nii mõeldes ongi teo sooritanud ainult vaataja, mitte etendaja.

1 Andreas W, Teatri leiutamine vanarauast. Sirp 31. III 2013.

2 Vrd Madis Järvekülg, Erik Alalooga on vist Eesti Acra. ERRi kultuuriportaal, 12. VI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming