Mõte

TIIT OJASOO

Üks Hasso Krulli luuletus algab reaga ?Ärgata nagu valgus, heatujuline ja näljane?.

 

Oh, kui palju kordi oleme Ene-Liisiga Vanalinnastuudiole mõeldes tundnud: hakkaks see ometi juba pihta! Suurim vaev kriisis teatri saneerimise ehk eelkäijate võlgadest väljatulemise ja uue loomingulise kursi mahamärkimise juures ei ole mitte pingelised inimsuhted või tasumata arvete hunnikud, vaid ootamine. Ootamine, millal algavad proovid ja sealt edasi etendused ja jälle proovid. Nüüd on see aeg käes. Ükskõik, mis jaburaid, erakorralisi, tüütuid või väljakutsuvaid olukordi teater kui organisatsioon ei esitaks, kell 11.00 algab proov ja reaalsus on jälle ande, õnne ja tööga muudetav.

Märgatavalt parem on käia mööda teatri koridori, kui ma tean, et lavapoisid ei pea järjekordseks firmapeoks catering?i laudu vedama, kui õmblejad ei pea mõnele järjekordsele kommertsprojektile kümneid ühetaolisi kostüüme õmblema, kui puutöömees ei pea istuma oma kolm aastat tagasi katki läinud tööpingi ees ja vanadest dekoratsioonidest naelu välja sikutama, kui majas liikuvad inimesed tegelevad sellega, milleks nad tööle tulid ? valmistavad ette lavastust. Teevad teatrit ja mitte ülekantud tähenduses.

Tõsi, kuni meil oli võimatu oma ideid praktikasse rakendada, kavandasime tuleva hooaja plaane, käisime läbi materjale ja inimesi, kellega koostööd teha. Aga teater on tegemine, mitte tegemisest rääkimine.

Püüdes uuele läheneda, ei tundu mul­le eriti lubavad erinevad sõnad, kuna nad kipuvad teatri puhul väljendama liialt vähe või siis pahatahtlikult liiga palju.

Võib proovida teisiti, proovida teatri uue nime kaudu. Selleks saab teater NO99, kus peituv number hakkab peagi ühekaupa vähenema. Oluline pole niivõrd nime lõppemine (mis peaks juhtuma umbes 15 aasta pärast), pigem on nii, et püüame teha iga lavastust, nagu see oleks viimane, nagu oleks teatri nimi juba jõudnud pärale. Tahaks teha nii, et meie teatris oleks alati otsiv vajadus lavastada, mitte ülesanne näidendeid lavale tuua. Meid huvitab teater, mis on alati aus, kuid mitte küüniline. Meid ei huvita literatuursus, sümbolism, ?koodilugemine?, ridade vahele kirjutamine. Me ei taha olla tegelikkuse illustratsioon ega karikatuur, me tahamegi olla elus asi ise. Kõlab pateetiliselt? Aga kes ei tahaks? Siis lihtsalt nii: ärgata iga päev nagu valgus, heatujuliselt ja näljaselt. Väga näljaselt.

 

NO99 avalavastuseks on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi koostöö

?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki?, mis põhineb

jaapani kirjaniku Yukio Mishima tekstidel ning impro­visatsioonilistel harjutustel. Esietendus on 19. veebruaril.

Vanalinnastuudio endine näitetrupp asub tööle erakapitaliga loodud Vana Baskini Teatrisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming