Kutse käänulistele mäluradadele

„Eluaja“ kandvaks dramaturgiliseks liiniks on oma elu vaatlemine mälestuste voona.

MARIE PULLERITS

Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri „Eluaeg“, autorid ja esitajad Piret Simson, Maarja Mitt, Siim Angerpikk, Liis Viira, Juhan Vihterpal, Kristi Mühling, Maarja Tõnisson, Mari-Riin Villemsoo, Kristel Maamägi, Keili Retter, Inga Vares, Kristo Kruusman, Mari Mägi, Markus Robam, Adele-Thele Kuusk, Andra Aaloe, Henry Griin jpt. Esietendus 4. IX Tartu linnaruumis.

„Eluaeg“ viib vaataja eelkõige rännakule iseendas.

„Eluaeg“ viib vaataja eelkõige rännakule iseendas.

Gabriela Liivamägi

Mälestused ei talletu meisse ainult selgelt sõnastatud lugudena, vaid ka piltide, hetkeliste mälusähvatuste või tajumusliku tunnetusena. Aja jooksul võivad need muutuda. Labürintteatriühenduse G9 uuslavastus „Eluaeg“ viib osalusteatrina publiku mälurännakule tajujälgede ja lugude kaudu. Üllatuslikud momendid, isiklikud kogemused ja aistingud hakkavad vaatajas ootamatult oma lugu jutustama, viivad enesele aimamatult ammu unustusse vajunud meenutusradadele ning küsivad, mis aeg see on, millesse hommikuti ärgates end toome ja mida ise loome.

G9 jätkab oma neljandal tegutsemisaastal kindlalt ruumiloomelise ja rännakulise osalusteatri radadel, lammutades vaataja ja etenduses toimuva vahelise neljanda seina juba enne selle tekkimist ning laiendades lava oma piiridest kaugemale. Muutuva autoritekooslusega kollektiiv koosneb valdavalt stsenograafidest ja etenduskunstnikest, millest tulenevalt on G9 lavastustes osaleja mänguruumi konstrueerimisel ja selle kogemuse subjektiivsusel keskne roll. Piirituse puhul vajab vaataja ka teatud mängureegleid, milleks on praegusel juhul autorite kui võõrustajate meetodid ja suunavad sõnumid. Vaataja on küll teose looja ja kaasautor, ent ta on mänguruumi kutsutud, sellesse sisse juhatatud ning pärast välja juhitud. Osalus­etendus tekib vaataja interaktiivsest suhtest toimuvaga ning elamuse tulemus on mõõdetav vaid vaatajas tekkivate tõlgenduste abil. Need eeldused loovad vundamendi ka „Eluajale“. Etenduste publik on jaotatud gruppideks, kes läbivad eri­suguse teekonna ning saavad seetõttu nii väikese kollektiivi kui ka individuaalse vastuvõtjana täiesti iselaadseid vaatajakogemusi.

Kui G9 senised lavastused on viinud vaataja metafoorsele ruumirännakule (nt lavastus „Mõtteaines“ viis vaatajad Tartu linnaruumi maailma serva otsimise retkele), suunab „Eluaeg“ vaataja eelkõige rännakule iseendas, ehkki selle jooksul läbitakse ka erisuguseid kunstiliselt leidlikult loodud ruume.

Publik alustab retke ühe Tartu Riia mäe kortermaja ees. Allkorruse vanaraamatupoest saab iga vaataja juhised, mille järgi korteris toimida ning edasisel retkel gruppidesse jaotuda. Üllatuslikkuse säilitamiseks ei hakka ma korteris toimuvat paljastama, ent selle tajutav eesmärk on häälestada vaatajad eelseisvaks, kutsuda nad mängule ning anda märku, et retkel juhtuv ja mõtteseoste tekkimine sõltub igaühest endast.

Mänguruumide rohkus ja nende külluslikkuse loomine on kahtlemata G9 visiitkaart, ent käesoleva lavastuse puhul kogesin kolme tunni jooksul juba pisut küllastumustki. Kui varasemate tööde puhul on trupp asetanud rõhu ruumilisele rännakule ning selle käigus tekkivatele kollektiivsetele mängumomentidele ja koostööle (näiteks lavastustes „Mõtteaines“ ja „Ooteaeg“), siis „Eluajas“ tegeleb vaataja eelkõige iseenda lugudega, mis küll elustuvad väliste stiimulite ajel, ent eeldavad isiklikku läbitunnetamist. Selliste kogemuste suurem intensiivsusaste vajanuks erisuguste muljete ja meenutuste vahele ehk pisut rohkem õhku ja ruumi, mistõttu võinuks mõned mängupaigad olla kärbitud. Näiteks sobinuks sissejuhatuseks korteristseeni asemel hästi ka hiljem maja hoovis aset leidnu, mida ei hakka üllatuse säilitamiseks samuti paljastama.

„Eluaja“ kandvaks dramaturgiliseks liiniks on oma elu vaatlemine mälestuste voona. Ka teemad läbivad eluringi (kadunute meenutamine, lapsepõlve mängumaade mälestused, tudengipõlve nostalgia, vaaremade meenutused, peied, pulmad jne), aga need tulevad esile vihjelisena, mitte liialt otseselt osundatuna. Mälestustega tegelemine võib lavastuses vahelduda konkreetsete mälupiltide juurde suunamisest proustilike Madeleine’i-keeksikeste laadis kogemusmeenutusteni, mis viivad vaataja mitteverbaalsele, aistingulisele mälurännakule iga vaataja oma mõtte- ja tunderuumis.

Autorid jutustavad osalejatele linnaruumi retkedel ka lugusid, ent need on pigem kirjeldavad ja juhatavad osaleja omaenda mälusoppides analoogsete lugude leidmisele ning lavastuse mängupaikades kõrvutamisele. Kinnisilmi peost värsket sügisõuna nuusutades ja sellesse pimesi krõmpsuvalt hambaid sisse lüües hargneb hilisõhtusel Tartu Toomemäel igas osalejas lahti mitu lugu või abstraktset meenutust. Kui sügavale nende sees kaevuda või millest need kõnelevad, jääb aga igaühe enda otsustada.

„Eluaja“ vormiline avatus on lavastuse eri etappides erisugune. Riia mäe korteris on osalejatel konkreetsemad ülesanded ning juhendatud retk linnaruumis viib küll oma mälestuste ja kogemuste juurde, ent hoiab teekonna trajektoori ja stseenide pikkuse võrdlemisi paigas. Kõige vabama ülesehitusega on Vallikraavi tänava majas toimuv. Trupp on leidlikult muutnud Vallikraavi 19 tühjalt seisva hoone mahajäetud mälestuste majaks, unenäoliseks eluarhiiviks ja nostalgiliseks mäluruumiks, kus vaadelda oma meenutusi ning neid soovi korral ka teistega jagada. G9-le omaselt on siin ka palju mängulisi hetki, mis panevad proovile lõhna- ja puutetundlikkuse. Terve absurdihuumor ja sürrealism ei muuda lavastuse tooni liialt sentimentaalseks, ehkki vaatajal on soovi ja julguse korral võimalus iseendaga silmitsi seista. Majas valib ja reguleerib vaataja ise oma retke trajektoori, järjekorda ja ruumipunktides toimuva kestust. See on küll osaluskogemuse toimimise eelduseks, ent jääb siin pisut killustatuks.

Mitu vaatajat jäi mõnesse ruumi kauemaks. Mul eneselgi jäi mitu mängupaika avastamata või läbi proovimata, samuti tekkis selleks ajaks muljete rohkusest väsimus ja neid oli keeruline tervikuks kokku viia. Teisalt ei olnud kõik tingimata „ära näha“ võib-olla ka autorite eesmärk, pigem oli oluline vaataja mälukulg. Oma loo privaatsust sai osaleja ise reguleerida, millest tulenevalt võis lavastus mõjuda terapeutiliselt või ka juhuslike mälupiltide ja elamuste kollaažina.

Mälestuskildude ja tajuaistingute üllatuslik kokkupunumine toob lavastusse ühtaegu värskust, aga seal peitub ka lavastuse suurim oht jääda killustunuks. Teisalt võibki ka mälestustes uidata mitmeti, juhtunut täpselt rekonstrueerides või hajameelselt, nagu vanast albumist juhuslikke fotosid silmitsedes. Igal juhul juhib „Eluaeg“ leidlike mänguvõtetega tähelepanu rohketele igapäevastele väikestele momentidele, mis loovad pikemat lugu ning toob esile ka jagatud mälestuste olulisuse. See teeb iga hetke ainukordseks ning näitab, kuidas ka juhuslikud kohtumised või muljed võivad saada märgiliseks. „Eluaeg“ loob omailma, mis on tajurännakuna lahutamatult ka kogeja maailm, lubades nii mälestustes tagasi minna kui ka uusi radu luua. Teele asumiseks tuleb teha vaid esimene samm ning uudishimulikuna lubada ülejäänul eneses lahti rulluda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht