Klassikaline psühhoanalüütiline amor fati

Lavastaja Põllu on mitme-, et mitte öelda kahepalgeline ja filosofeerib kohati nagu Toomas Hendrik Ilves, teine great womenizer riigis Edgar Savisaare järel.

VALLE-STEN MAISTE

Tartu Uue teatri „Odysseia“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskujundaja Taavi Toom, videokunstnik Martin Rästa. Mängivad Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Piret Simson, Helgur Rosenthal, Janek Joost, Siim Angerpikk jt. Esietendus 14.  VIII Tartus.

„Odysseia“ pidulauast teatritäie inimestega tellitud busside peale minek on kõike muud kui rutiinne.

„Odysseia“ pidulauast teatritäie inimestega tellitud busside peale minek on kõike muud kui rutiinne.

Gabriela Liivamägi

Üksikisiku rolli ajaloos ei tohi alahinnata. Juhtiv genialist Ivar Põllu on Vanemuise draamaosa soikumuse kontrastina rajanud Emajõe Ateenasse üha põnevamalt pulbitseva teatriklastri. Tartu Uue teatri tegemisi ei lennutata avalikkuse ette küll sedavõrd suure aplombiga, et kaikuda üle NO99 hääleka eneseimetluse. Ülikooli botaanikaaia naabruses teostatu omalaadsus ja viljastav mõju teatrielule on ehk olnud aga Vanalinnastuudio varemetel hõljuva fööniksi omast suuremgi.

Mõlemale meie etenduskunstide lipulaevale on omane, et repertuaariteatritest julgemalt tervitatakse oma tiiva all andekaid uuendusmeelseid trupiväliseid tegijaid. Neilt ka laenatakse aplalt ja eelarvamusvabalt. „Savisaare“ puhul „unustas“ NO99 koguni mainida, et idee äraspidise politikaani lugu antiiktragöödia vormis etendada pärines Andrei Hvostovilt. Põllu võlgneb jällegi omajagu end labürintteatriks kutsuvale ühendusele G9, kelle lavastus „Mõtteaines“ kulges üksjagu „Odysseiat“ ette kuulutanud radadel.

G9-le mullu etenduskunstide ühisauhinna andmine oli tunnustust väärivalt uuendusmeelne. „Mõtteainese“ põnevus ei seisne pelgalt teatri linnatänavaile viimises. Seda on tehtud sisukamaltki (nt „Tallinn  –  meie linn!“ NO99s ). Mõne nädala jooksul, mis Kristjan Jaagul Tartu ja Riia vahel jalutamiseks kulus, pakkusid kunstimeistrid äsja reisi otstes hulganisti võimalusi linnaruumis teatrilavastuse vormis edasi jalutada. „Odysseia“ järel alanud festivalil „Draama“ etendus peale „Mõtteainese“ teatrikoolide ühendtrupi „Pärismaalaste paaritumismängud“. Peripateetilist, rändavat teatrit sai kogeda ka lätlaste „Homo novusel“.

Nii ohtra pakkumise puhul peab olema stiiligeenius, et puhta vormiga lüüa. G9sse koondunud stsenograafia ja uue meedia meistrid aga ongi väga andekad. „Mõtteainese“ avastseenides kaasatakse vaataja televisioonile omase eputamise ja upsakuse asemel sooja hoolivust kiirgavasse „tele-show’sse“. Tajume, kui mõnus on võtta osa avalikest aruteludest ja mängudest, kui vabaneda rambipalaviku survest ning maireaunastelikust hüsteeriast ja närvilisusest, millega üldkaeda esileastumiste puhul oleme harjunud.

G9 lavastustes ja tekstides saab värske hingamise ja perspektiivi osalusteater ning avanevad uued mängu- ja tajuvõimalused koha- ja ajavaimu osas. Nägemise-kuulmise kõrval teistelegi meeltele mõtlemine kuulub ühenduse programmiliste sihtide sekka. Narva maantee baari lebra näol sai see profiil „Mõtteaineses“ intensiivselt tabatud. Kui ma ei oleks aastaid Tartus Narva 89 ja Mäe tänava asukana napsiga sõbrustanud, arvaksin, et tegu oli Kännu Kuke restoranist kümnendeid kauem kestnud rariteediga. Urkaga, mille pahnott on saanud tekkida vaid nõukaaegsele inventarile pool sajandit õlle mahakallamisega ning selle koristamata jätmisega, immutades seejuures järjepidevalt ruume tubakavabriku Leek sigarettide vinega. Ent kui ma mitte just liiga kaua aega tagasi sealkandis mäluaugust välja ujusin, kõnealust joomakohta polnud. Jää või uskuma, et tegu oli lihtsalt eeskujuliku stsenograafia võimaluste demonstratsiooniga.

Muidugi pakub G9 ka oluliselt ligitõmbavamaid atmosfääre ja sensuaalsust. „Odysseias“ ahvatlevad ja võrgutavad ekslejate seltskondi loomulikult vastupandamatud peibutajad, imeilusad sireenid. Nende lavaletoomine tugineb üsna „Mõtteainesest“ pärit ideedele. Erinevalt „Odysseiast“ jäi G9 lavastuse vorm seejuures avatuks. Küllaltki tänapäevase, kuid äraruunatud mini-Mercedesega mööda linnaruumi diskotades võis vaataja soovi korral valida muusikat, keskenduda malbele meeliskelule või hoopis rullnokana laiamisele. „Mõtteaines“ jättis võimalused lahti, ahvatledes teatrikülastajaid mitmel suunal. Kaks jämedat venda parandasid higist leemendades Jõgeva maantee ääres krusa, kui me trupiliikme eestvedamisel oma sitikaga nende kõrval aknad alla kerisime, klassikaraadio põhja kruvisime ja korvpallisaaliski närvidele käivatel pasunatel kireda lasime. Mis see siis oli? Seltskonna turvalisusega mängiv purkilaskmine. Osalusteater pöördus niisugusele rajale, ent juhuste ja oma reageeringu veidi teistsuguse kokkulangemise korral oleksime sama hästi võinud ka retropopi saatel autos isekeskis pinnalist flirti viljeleda.

G9 sõnum ja sisu peituvad stiilis, vormis ja meediumis. Mõtle ja otsusta ise, kas vorm on loodud rullnokkade kaasamiseks või hoopis kõverpeeglis näitamiseks, intiimseks äraolemiseks või kergelt ekstreemsete huligaansete elamuste saamiseks. „Mõtteaines“ võimaldas seda kõike. Soovija võis ka uusnartsissismile pühendudes püüda tundma õppida oma sisemist mina, kusagil terendasid tehted paslikust juukselõikuse päevast ja Skorpioni sobimisest Sõnniga. Tekkis väike hirm, kas ei ole G9 hoopiski lihtsalt tore sünnipäeva- või peopere, kes pakub külalistele head meeleolu ja toredaid mänge, kuid kelle puhul teatriformaadis peagi siiski küsida tuleb, kuhu jääb ikkagi kunst.

Eriti kui teised G9 vormimängud üle võetavad ning täidavad need selge sisu ja näitlejameisterlikkusega. Just seda on Ivar Põllu Odysseuse klassikalisi eksirännakuid moekalt tuunituna lavale tuues ka teinud. Põllule on ette heidetud, et ta on G9 ühe tugevama osise – nimelt osaluse – lämmatanud oma linnamatkadel peaaegu olematuks. „Odysseia“ bussi- jm diskodel puudub „Mõtteainesega“ võrreldes tõepoolest vabaks- ja vallalaskmisele kehutav atmosfäär. Justkui osalemiseks mõeldud stseenide õhustik jääb eestlaslikult hillitsetuks, kuid osalusteater polegi olnud Põllu eesmärk.

Üksikute tahkude alusel võiks klassifitseerida „Odysseia“ milleks tahes. Loomulikult on tegu modernismiga par excellence: klassikalised püüdlused ja igavikuline sõnum on ühendatud terakese spliinist ja rutiinist läbi imbunud väikekodanlast erutava šokielamusega: röögitakse, rikutakse liikluseeskirju, tungitakse teatri maski all ebastandardselt elu ja reaalsuse keskele. Sama hästi võib võtta Ihab Hassani taksonoomia ja mõõta selle alusel eksimata välja „Odysseia“ postmodernistlikud gabariidid. Kantribänd Justament äratamas vaatajaid hinge ja keha kriipiva tümakaga Hadese unest  –  niisuguste vallatuste kõrval on Othello neegrinaisestamine lapsemäng. Samas võib liigendaja leida „Odysseiast“ muidugi ka postmodernismile vastandlikku uussiirust ning eksiteel ei ole ka prerafaeliitlike, romantiliste, baroksete jne toonide tajujad. Ning kuidas saab mitte tähele panna lavastuse feministlikku momenti, Margaret Atwoodi „Penelopeiaga“ võistlevat Odysseuse äraolemise vaatlemist naise pilgu läbi?

.

Ajastul, kui tsikli lavale toomine on saanud Tšehhovi puhul normiks, mõjub selline virvarr üldjuhul õigupoolest pigem tüütavalt. „Odysseia“ algab küll toredasti: vein, maitsvad söögid (fantastiline suitsulatikas). Ka dialoogid on esiotsa nauditavad, kõlab Maarja Jakobsoni ja Helgur Rosenthali väike õrr maskuliinsuse ja külaliste kallal. „Aga kes teid kutsus siia?“ kähvab pisut närviline Odysseus, kui on esiotsa sulni pöördumisega mõne heauskse teatrikülastaja ujedusseisundist välja meelitanud. Pidulauast teatritäie inimes­tega tellitud bussidegi peale minek on kõike muud kui rutiinne.

Raadil läheb ekslemine juba tüütuks. Teater on jõudu katsumas tüüpilise komistuskiviga: kuidas etendada igavust nõnda, et see lavastust rikastaks, mitte tervikuna enda alla ei mataks? Veidi vaheldust pakub Katrin Pärna vaimukas, kergelt väändes haakumine Piret Simsoni repliikidega, ent tervet esimest poolteisttundi selle najal hästi välja ei vea. Põllu lootus, et „ilmselt pole paljudki mitmes etenduspaigas, kuhu Homerose reiside buss nad viib, varem käinud“ minu (mis siis veel põlistartlastest rääkida) puhul ilmsesti ei toimi. Pigem hakkab ekstartlases mitmeteski etenduspaikades elama seal kunagise sagedase hängimise ja neist hilisema kaugenemise tõttu vallanduv nostalgia.

Ent trumbid on jäetud lavastuse teise poolde. Pärast lagedat igavust ja vihmasadu mõjuvad paar Lauri Laubre seatud 1980. aastate proge- ja spacepop’i pala Thea Paluoja esituses üllatavalt käimatõmbavalt ning üles- ja südantsoojendavalt. Järgnev nümfide ja sireenide pidu ei toimi küll kavandatud stsenaariumi vaimus, mille kohaselt tuleb seljatada valehäbi ja kasutada õigust olla ebanormaalne, lasta loom endas vabaks ning elada sajaga. Pooletunnine bussis õõtsumine ühe Kirtana Rasa laulu peale tehtud tantsumiksi saatel, nii et tantsijannad õõtsuvad sul seljas ja näitlejannad teevad publikule pai, ei ole kindlasti ebameeldiv.

Juba avaosas üritati „Odysseias“ saavutada üleajalist või ajatut haaret. Trooja sõja mälestamise etendamine seitsmekümnendail Raadile püstitatud häbitult imperialistlik-propagandistliku „Isamaasõja“ monumendi juures sobib hästi teosesse, mille sihiks on lavastaja sõnul „kõnelda meestest ja meestele, kes jõuga kaugetel võõrastel maadel omi seadusi käivad maksma panemas“. Ajatute teemade tagant sihib Põllu ka tänapäeva. Oma taiest seletades ei astu Põllu üles pelgalt patsifistina, vaid kunstilise võimenduse saab ka Martin Helmetelt ja Henn Põlluaasadelt laiade hulkadeni infekteerunud eesti rahva halb unenägu.

„Sõdade ajastul on meie tüki sõnum päris selge. Ajal, mil Eesti valvab ja kehtestab naftapiirkondades rahu, võib elu kodus väga palju muutuda ja sõjakolletest suunduvad meie poole põgenike vood.“ Penelope ümber keerlevate kiimastseenide ja orgialike sündmuste osalistena püüab Põllu vaatajaid lausa lihalikult tundma panna, kuidas pagulane, eriti neeger vägistab ettepuutujaid loomuomaselt grupiviisil jne. Õnneks ei avata teatris mustanahaliste jm võõraste loomuse kõiki tahke. Kui publikut oleks tutvustatud ka Anti Poolametsa avastatud neegrite kalduvusega peksta vastutulijaid vihmavarjuga pähe, oleks mõned teatrikülastajad üritanud bussinina küllap ka Vao poole käänutada.

Kuid vaata aga vaata. Põllu ei taha meid Trooja sõja arhetüübi toel sugugi ainult hoiatada niisuguste läbielamiste, mälestuste ja mälestiste eest, nagu paljude teiste hulgas langes osaks veidi natsimeelsetele austerlastele, kes suure sõja järel vabastajad ja nende ausamba kaela said ning selle õnnega seotud kümnete tuhandete vägistamiste tõttu mälusamba, nagu kirjutab Timothy Snyder, „tundmatu isa monumendiks“ pidid ristima. Lavastaja on hoopis mitmepalgeline, kui mitte kahepalgeline ja filosofeerib kohati samas võtmes nagu Toomas Hendrik Ilves – teine great womenizer riigis Edgar Savisaare järel.

Toomas Hendrik kuulub küll militaarmissioonide toetajate hulka. Kuid selmet manitseda sõdurikaasasid ja rahvast raskel ajal moraalsele kasinusele, kommunikeerib ta Twitteris, et abieluväliseid seiklusi ei tasu põlata ning et tublit meest, kes enesearmastuses kramplikult kinni ei püsi, iseloomustab koguni ergas ja asju laiemalt vaatav tahe oma partnerit jagada. Ning Põllugi töö kipub jõudma tõdemuseni, et kui pole pagulasi ja pahelisi, pole ka kirge, iha ega elu. Kui keegi ei ahvatle enam sinu Penelopet, kui kõik ihalejad on maha lastud ja maetud ja kui sa ise ei ihale enam midagi ning su odüsseia on läbi, siis ei jäägi muud kui Hades ja surm.

NATO reservid ja veteranid koos Helmete ja Ojulandi parteikaaslastega on Tartu Uue teatri publiku seas siiski küllap vähemuses. Seega tuleb ekrelastele ja sõjameestele ärevateks eraeluainelisteks mõtisklusteks põhjuse andmise kõrval pakkuda taaralinna avangardteatris intellektuaalsemate huvidega vaatemängusõpradele arusaadavalt ka märksa sofistikeeritumaid mõttekäike. Juba lavastuse alguses antakse kammertoon: „mida suurem eemaloleku valu, seda tugevam on taaskohtumise rõõm, inimesed vajavad kannatusi“. Inimelu ilma ihade, lootusetuse ja näljata on igav kui tummal kivil.

Nii jõutakse „Odysseias“ esmase patsifistliku dialektika juurest peagi freudistlike seksi ja surma segadike paratamatust kuulutavate loosungiteni. Õhtumaa iidseimad legendid on ju inspireerinud ka freudistlikke suurmeistreid Harold Bloomini välja ning õhutanud väiksemaid psühhoanalüütikataidureid konstrueerima lausa Odysseuse kompleksi, mis osutab sõltuvuslikule, sealhulgas siivutule ja alkoholist läbi imbunud seiklusihale. Põllu „Odysseia“ protagonist ütlebki end olevat joodiku. „„Odüsseia“ on neid haruldasi muinasjutte maailmas, millesse on kogutud kõik inimlik“, sedastab „Vanaaja kultuuriloos“ Egon Friedell –  ja Põllu midagi inimlikku ei põlga.

Ent nagu kõlavalt kuulutatud, on tegu eelkõige klassikalavastusega ja siin pole vaatajat petetud. Esmapilgul muidugi tundub, et ka suvalisel heavy metal’i albumil on enam Bachi ja Beethovenit, kui Tartu Uue teatri tingeltanglis klassikat. Kuid erinevalt NO99st, kelle klassikalavastuste suhe antiigiga jäi formaalseks („Savisaar“) või suvaliseks (Euripidese „Iphigéneia Aulises“), liigub „Odysseia“ klaari enesestmõistetavusega arvukaid klassikalise maailma sõpru, teiste seas ka meie Madis Kõivu, Tõnu Luike jt erutanud radadel.

Lavastust kandvaks ja lõpetavaks ühendakordiks on amor fati, külm vastuvaatamine saatusele, mis langenud liisu ehk tehtud otsuste tõttu on võtnud niisuguse kuju, nagu ta on võtnud. Mineviku sammud ja otsused on ära määranud meie tuleviku teed ja nii ei ole minevik lihtsalt möödunu, millest saab ehk midagi õppida, vaid ka oleviku võimalusi paratamatult määrav struktuur, mida võib mõista, kuid mida on keerukas muuta. Seda silmas pidades on „Odysseia“ tõsine klassikalavastus suure algustähega, lummaku ta pealegi seejuures pulbitseva verega tantsusõpru, teatrikunsti vormilise rikastamise nõudjaid jm sulelisi.

Muidugi, „Odysseia“ ei ole parim iha dialektikast ega amor fat’ist tehtud lavastus siinmail. Esimesel teemal varieeriti osalt samade näitlejatega Tartu Uues teatris Võrõpajevi „Illusioonideski“ rohkem süvitsi. Amor fati osas on jällegi lati väga kõrgele ajanud Madis Kõiv. Ometi olid osutatud sisumomendid „Odysseias“ täiesti elus ja olemas. Lavastuse tugevus seisneb arvukate eri laadis nüansside meisterlikus liitmises, mida kroonivad ka suurepärased näitlejatööd: lõpumonoloog Siim Angerpikult ja Evald Aavikult. Viimase tämbrist ongi saanud meie äraspidise aja „Mikiveri hääl“.

Teatrikriitika elav klassik Pille-Riin Purje on näinud isiklikus ja isiksuslikus loo sisse minekus, pühendumises rollile, sedakaudu hingeilma avastamises ja avardamises teatri elusaimat veretukset. Tuksub see tukse Tartus Uues teatriski, ehkki selle definitsiooni suhtes vahel veidi vimmakalt vasemale viltusena, nii et Vanemuise eksiradadest hoolimata on jätkuvasti mõtet ikka käia Emajõe Ateenaski teatrielamusi otsimas. Mida siis lõpetuseks öeldagi? Aitäh, Ivar, taas kord, aitäh!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming