Kirjasõna unistus teatrilavast

Võistlustööde rohkus ja hea tase näitasid, et näidendivõistluse tuleviku pärast ei ole vaja karta.

TAMBET KAUGEMA

Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel saavutas esikoha Piret Saul-Gorodilovi „Tark mees taskus“, mille puhul tõsteti esile, et sotsiaalselt tundlikke teemasid on käsitletud eluterve huumoriga. Näidendivõistlusele esitati 92 näidendit, millest pääses edasi teise ringi 23 tööd. Välja anti esimene, teine ja kolmas preemia, kaks eripreemiat ning kaks näidendit tõsteti esile äramärgituna. Žüriisse kuulusid Siret Paju, Peeter Helme, Ott Karulin, Kertu Moppel, Raivo Trass ja Andrus Vaarik.
Näidendivõistlusi on Eesti Teatri Agentuur (enne 2008. aastat Eesti Näitemänguagentuur) korraldanud 1995. aastast. Nende seas on nii lastele ja noortele suunatuid kui ka neid, mis viidud läbi koostöös naaberriikidega. Kahekümne aastaga on 15 võistlustele saadetud ligi 850 näidendit ja ideekavandit ning preemia saanud või äramärkimist leidnud on neist üle 100 teksti. Seekordse näidendivõistluse tulemusi nõustus kommenteerima žürii liige, kirjanik, esseist ja kriitik Peeter Helme.
Üha rohkem tehakse Eestis autoriteatrit või lavastusi, kus tekst valmib proovide käigus ja trupi ühistööna või ei kasutata teksti (peaaegu) üldse. Kas näidendivõistlusel on selle suundumuse valguses üldse tulevikku?
Peeter Helme: Seekordsele näidendivõistlusele laekunud 92 teksti näitab, et tuleviku pärast ei ole vaja karta. Mõni töö olid teistest küll selgelt parem, ent tervikuna võttes oli palju omanäolisi tekste ka nende hulgas, mis seekord ei pälvinud preemiat või äramärkimist. Sellepärast koostasime lisaks võitjatele soovitusliku nimekirja näidenditest, millega võiksid tutvuda noorte-, raadio-, harrastus- ja muud teatrid, kes otsivad endale repertuaari. Kusjuures võistlusele oli saadetud ka selliseid tekste, mis kirjutatud just autoriteatri tuules: eessõnas oli öeldud, et lavastaja võib stseene omatahtsi ümber tõsta või et näitlejate arv pole piiratud, vaid repliike saab nende vahel jagada vastavalt vajadusele. Seega, autoriteatri mõju oli kindlasti näha, kuid tundub, et see ei peleta kedagi teatritekstide kirjutamisest eemale.

Kuidas lõppenud võistluse taustal tundub, kas näidend on vaid teatri toormaterjal või saavad need pakkuda ka puhast lugemisnaudingut?
Mind ennast piinas see küsimus ka pidevalt. Muidugi olen varemgi näidendeid lugenud, ent mulle on see mõnevõrra siiski võõras maailm. Pigem olin kutsutud žüriisse kirjanikuna ning seepärast asetasin alguses rõhu ehk rohkem lugemisele. Võistlusele saadetud tekstid olid väga erisugused. Mõne puhul jäi küll tunne, et lavastuslikult pole see eriti läbi mõeldud: kui tekst koosneb klippidest-ministseenidest, mis laval kestaksid umbes kümme sekundit, siis paraku nii see paistab. Muidugi ei saa välistada, et nii on antud lavastajale piiramatu vabadus algmaterjalist ise midagi hoopis uut vormida. Kindlasti oli võistlustööde seas ka tekste, mille puhul oli autorile kõige olulisem just näidendi kirjutamise sündmus ise. Oli selliseidki, kus võimalikule tulevasele lavastajale olid väga põhjalikud remargid, kuidas peab nägema välja lava, kus asuvad näitlejad ja milline on helikujundus. Näidendeid oli seinast seina, ent mulle jäi mulje, et valdavalt olid kirjutajad teinud oma tööd ikkagi unistusega näha seda näidendit kunagi ka laval.

Millised suundumused ja teemad selle näidendivõistluse tekstide seast esile kerkisid?
92 näidendit on piisavalt suur hulk, et peaks olema võimalik lugeda neist välja mingisuguseid suundumusi, kuid märkasin seda ka Loomingule eelmise aasta proosa ülevaadet kirjutades, et on küll mingisugused trendid ja tekste saab omavahel rühmitada, kuid valdav osa töödest jääb ikkagi kuhugi täiesti eraldi. Mis teemadesse puutub, siis kirjutati vanainimeste probleemidest, laste ja vanemate suhetest, sotsiaalsetest vastuoludest, töö kaotamisest, vaimsest tervisest jpm. Küllaltki palju oli klassikalisi suhtedraamasid, see teema ei kao kuhugi. Natuke oli ka ajalooteemat, Eesti ajaloo pimedama poole käsitlemist. Oli puhast teatrimängu, tekste, kus tegevuspaigaks ongi lava ja tegelasteks näitlejad. Kokkuvõtvalt saab öelda: Eesti ühiskonnast joonistus tervikuna välja päris tabav pilt. Tähelepanuväärne, et enamik osalejaist on naised. Ilmselt äratab huvi seegi, et võitjate seas ei olnud väga tuntud kirjanikke, ehkki ka neid osales võistlusel – nii see vahel lihtsalt läheb.
Iseenesest on ehk isegi hea, et võistlustöid on keeruline rühmitada, sest see annab tunnistust, et autorid on kirjutanud oma tekste siira sooviga, et neid lavastataks, ja sellepärast peegeldub neist otsiv vaim, on püütud leida üles midagi originaalset, millega silma paista.

Millega auhinnatud tööd žürii südame võitsid?
Esiteks olid need nii kirjanduslikus kui ka võimalikus lavastuslikus mõttes teistest tugevamad – ehkki tuleb rõhutada, et teistsuguse koosseisuga žürii oleks langetanud võib-olla teistsuguse otsuse, huvitavat oli palju. Praeguse valiku puhul joonistus aga välja autorite vilumus, see rääkis nende tööde kasuks, kuigi ega otsust langetades me ju nende isikut teadnud. Tähtis osa oli ka teemal ja selle arenduse originaalsusel: oli suudetud leida mingile teemale huvitav vaatenurk ja lahendada see algusest lõpuni elegantselt ja loogiliselt. Auhinnatud tööde puhul paelus ka mängu ilu, samuti olid need psühholoogiliselt tugevad.

Kas on algajatele autoritele mingeid õpetussõnu, kuidas järgmisel korral näidendit kirjutades ei peaks tegema?
Võistlustöödest torkas vahel silma, et ilmselt ei olnud autor oma teksti piisavalt palju kordi läbi lugenud: kirjavead, mõni sõna puudu, mõni repliik läinud vale tegelase suhu. Lihtsad vead, mida on toimetamisega kerge kõrvaldada. Kasuks tuleb seegi, kui teksti endale või, veel parem, teistele kõva häälega ette lugeda – selline soovitus kerkis mul pähe siis, kui märkasin, et kirjutatud on nii ühes registris, et ma ei suuda tundevarjundite või stiilierinevuste põhjal vahet teha, millise tegelase repliigiga parajasti tegu. Nagu kirjanduses üleüldse, aitab sellistest vigades üle saada vaid kogemus – nagu ütles Piret Saul-Gorodilov, on ta näidendivõistlusel osalenud viis korda ja nüüd siis tuli võit.
Teine asi, mis tuleb näitekirjanikule kindlasti kasuks, ka nüüdsel spontaanse teatri ajastul, on klassikaliste tekstide lugemine. See õpetab autorile, kuidas teksti komponeerida, kus kruvida pinget ja kus pakkuda lahendusi.

Näidendivõistluse võitjad
I preemia: Piret Saul-Gorodilov, „Tark mees taskus“
II preemia: Loone Ots, „Gerondid ehk Lõpp“
III preemia: Kiti Põld, „Mata mind kaunilt“
Eripreemiad: Tiit Palu, „Lugusid loomadest“; Katrin Ruus, „Poolonu ehk Teekond sinisesse“
Äramärgitud: Erki Aule, „Astuge edasi!“; Liis Lukk, „Kallis, ma olen õnnelik“