Kevadine Kivirehks lõunamaal

Riia „Kaka ja kevad“ on tavaline vaese teatri esteetikaga normaal-, pea- või keskvoolu lasteteater, nagu seda ikka nähtud.

SVEN KARJA

Korraks valgub „Kaka ja kevade“ tegevus ka tänavale, mida saab jälgida läbi joonistustega kattuva galeriiakna.

Korraks valgub „Kaka ja kevade“ tegevus ka tänavale, mida saab jälgida läbi joonistustega kattuva galeriiakna.

Pressifoto

Ennevanasti oli Sirbis rubriik „Estica“, kus kirbukirjas raporteeriti igast kodumaise kultuuri pudemest, mis oli Eesti NSV territooriumilt välja jõudnud. Oleks see rubriik tänaseni alles, küllap sobiks sinna ka selline sõnum: 19. märtsil 2016 esietendus Riia kesklinnas Istaba galeriis lastelavastus „Kaka un pavasaris“, mille aluseks on Andrus Kiviräha ka Lätis populaarne lasteraamat „Kaka ja kevad“. Teose on läti keelde tõlkinud Guntars Godiņš, mängivad Ance Muiž­niece ja Jānis Znotiņš, viimane on ühtlasi lavastaja rollis.

Kummatigi pole eesti dramaturgia (resp. lastekirjanduse) lavalejõudmine väljaspool kodukamarat nii igapäevane asi, et sündmus ei vääriks natukenegi põhjalikumat kajastust. Infole uuslavastuse kohta satun täiesti juhuslikult Riia kultuurisündmuste portaali läbi kammides: Läti sõidu tegelik eesmärk oli hoopis Franz Kafka „Ameerika“ päevane etendus Daile teatris, ootamatult avastan aga, et enne Kafkat mahub kultuuriprogrammi ka Kiviräha „Kaka“.

On vist enne mindki imestatud, miks Balti dramaturgia invasioon ei taha uuemal ajal ei üht- ega teistpidi sugugi vedu võtta. Ometi on Eestis olnud perioode ja teatreid (näiteks 1960. aastate Ugala), kui läti dramaturgial (Priede, Vīgante jt) oli repertuaaripildis enam kui keskne koht. Toimuvad ju praegugi üle aasta Balti teatri festivalid, mis on ellu kutsutud just uuema eesti-läti-leedu näitekirjanduse tutvustamise eesmärgil. Millal oli Eesti laval viimati läti näidend, võiks olla paras peamurdmisülesanne ka siinsele väga asjatundlikule teatraalile. (Minu arvepidamise põhjal oli see Māra Zālīte „Sirelikassid“ 2007. aastal, ikka Ugalas.) Värskema leedu näitekirjanduse näide on õnneks kohe varnast võtta: Eesti Draamateatris just esietendunud Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine“. Aga enne seda? No ikka kohe üldse ei meenu.

Lätlased seevastu pole oma repertuaaripildi rikastamise huvides unustanud ka põhjanaabreid. Valmieras on mängitud Urmas Vadi „Kohtumist trompetis“ ja Andrus Kiviräha „Eesti matust“, Läti Rahvusteatri laval on lähiajal olnud „GEPi“ kohandatud versioon, Uku Uusbergi „Peavahetus“ ning „Tõe ja õiguse“ IV osa (viimane Elmo Nüganeni lavastuses). Andrus Kivirähk (lätipäraselt Andruss Kivirehks) on jõudnud juba õige mitme raamatuga läti keelde ning ilmselgelt on „Kaka“-raamatu sealne menu inspireerinud ka samateemalise teatrilavastuse sünni. Jällegi mõnevõrra kummaline fakt, et olukorras, kui peaaegu kogu Kiviräha proosa (sh lastekirjandus) on leidnud kiirelt ka lavavormi (sh ooperitena), on just „Kaka“-raamatu tegelased jäänud Eestis seni lavale toomata. Ehkki teos püsib endiselt edetabelites ja kivistunud arusaamadega lapsevanemad on jõudnud üles kütta ka nii vajaliku ažiotaaži (küsitavaks osutus „sellise“ pealkirjaga raamatu sobivus algklassiõpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirja ning teemat tuli kommenteerida lausa haridus­ametnikel).

Riia Barona tänava galerii koos oma kunstipoe ja iseäranis selle teisel korrusel paikneva intiimse gurmeerestoraniga on igati õdus koht, mille külastamist võib alati soovitada. Kuidas on aga lugu seal puhkepäevahommikuti etenduva eesti lastekirjanduse verivärske tõlgendusega? Kui teie laps pole just sündinud teatrihull või ei valda mingil põhjusel läti keelt (lavastus on küll väga interaktiivne!), siis oleks tegelikult aus soovitus pigem loomaaeda minna.

Tegijatega kurjustada pole siiski samuti tarvidust. Tegu on sellise tavalise vaese teatri esteetikaga normaal-, pea- või keskvoolu lasteteatriga, nagu seda ikka nähtud. Selline laotan-oma-vaiba-maha-ja-räägin-teile-mõned-lood-teater. Kaks energilist näitlejat rahmeldavad mis jaksavad, lastel paistab olevat lõbus: kõik kriidisöömise ja puuksu vabakslaskmise naljad on olemas. (Ilmsesti ka teose esimene nimitegelane, korraks pruuni vaiba sisse rullitud naisosalise kehastuses.) Nukke, riideid, mütse ja muid lisavidinaid vahetatakse tohutu kiirusega. Lastega suheldakse ja nad haaratakse ka mängu kaasa, korraks valgub tegevus ka linnaruumi, tänavale, mida saab jälgida läbi joonistustega kattuva galeriiakna. Leppinud teadmisega, et viit lätikeelset sõna sisaldava pagasiga vaevalt õnnestub näitlejatega dialoogi astuda, tajun korraga, et vastuseks kostvad „frikadele“ ja „kartupeļu biezenis“ ei saa tähendada muud kui vastust lemmiktoidu kohta. Ärgitan oma (eestlannast) teatrikaaslast ühiselt vahele hüüdma „saldējums“, kuid seni kuni julgust kogume, on tegusad lõunamaalased otsaga teab kuhu jõudnud. Ah jaa, eraldi mainimist väärib kindlasti ka eestipärase koloriidi lisamine: etendus lõpeb lasteksülofonil esitatud Orelipoisi lauluga „See alles jääb“, mis kõlab lausa eesti keeles. See on ka tegelikult esimene ja viimane kord, kus ühelt atraktsioonilt teisele kappav tempo natuke maha võetakse.

Kena keik, aga siiski … Kui panna siia kõrvale Kiviräha väliselt pretensioonitud, kerge kiiksuga lastejutud, mis parimatel juhtudel kehtestavad tugeva omareaalsuse, siis vastet sellele maagilisele sõnaloomele sellest lavastusest ei leia. Kõik need joped, sokid, pudrulusikad, viinerid, plekid ja tatiplönnid, mis Kiviräha sule kaudu omandavad karakteri, väliskuju ja siseelu, jäävad seekord elututeks-kehatuteks atribuutideks, mis ei ärka ellu ei reaalsete tegelaste ega mänguliste (sõna)kujunditena. Umbes nagu keskpärases käpiknukuteatris, kus toimetavadki käe otsa tõmmatud käpikud, mitte teatriime puudutusest elustunud müstilised olendid.

Piilusin natuke ka läti lapsevanemate reaktsiooni: nood talusid kõiki kaka- ja tatikollinalju stoilise leebuse, aga kohati varjamatu huvi ja kaasaelamisega. Tundub, et siin peitub tegelikult mingi eraldi uurimisteema. Doktor Freudi järgi peaks anaalne faas – see peaks ju loomuldasa hõlmama ka vastava valdkonna kajastamist (resp. nautimist) kunstis – inimese arengus lõppema kolme ja poole aasta vanuses. Kiviräha lasteraamatu rahvusvaheline haare tekitab mõtteid, et selle faasi siirded võivad ulatuda ka teistesse vanuserühmadesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar