Kes nimetab viimasena?

Vanemuise „Othello“ mõjub värske psühholoogilise lähenemise ja näitlejate intensiivse kohaloluga.

MADLI PESTI

Vanemuise „Othello“, autor William Shakespeare, lavastaja, tekstiredaktsiooni ja lavakujunduse autor Andres Noormets, helikunstnik Taavi Kerikmäe, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Margus Vaigur, lavavõitluse juhendaja Hellar Bergmann, lavastusdramaturg Esko Salervo. Mängivad Jim Ashilevi, Sten Karpov, Liis Laigna, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Riho Kütsar ja Karol Kuntsel. Esietendus 7. V Vanemuise väikeses majas.

Jim Ashilevi Othello kannab prille ning mõjub oma vibaliku ja nõtke kujuga pigem intelligendina Emajõe Ateena ülikoolisammaste vahelt.

Jim Ashilevi Othello kannab prille ning mõjub oma vibaliku ja nõtke kujuga pigem intelligendina Emajõe Ateena ülikoolisammaste vahelt.

Maris Savik

7. mail esietendus Shakespeare’i „Othello“ esimest korda Vanemuises sõnalavastusena. See on näidendi üheteistkümnes draamaversioon Eestis (aegade jooksul on lavastatud ka kolm ooperit ja ballett). Shakespeare’i surmast möödus äsja 400 aastat – kogu maailm tähistab Shakespeare’i aastat. Ka esimene Shakespeare’i-lavastus Eestis oli just Vanemuises, 1888. aastal „Venedigu linna kaupmees“. Võiksingi nüüd kaevuda Shakespeare’i lavastamise ajalukku ning „Othello“ tõlgendamise traditsiooni maailmas, Inglismaal ja Eestis. Seda tehku siiski teised, sest Andres Noormetsa uuslavastus ärgitas hoopis seda siin ja praegu vastu võtma, lausa füüsiliselt kaasa elama.

Ülekirjutatud tekst. Lavastaja Noormets on „Othello“ tõlgetele tuginedes Shakespeare’i teksti üle kirjutanud – proosasse. Eesmärk on olnud asetada tekst tänapäeva elurütmi, tuua see meie kõigiga samasse ruumi. Nii see mõjubki. Tekst on üheaegselt selge, puhas, intensiivne, tihe, hoogne, kõnekeelne ja poeetiline – lõikab kuulajasse kui pussnuga. Näitlejad laval esitavad mõtet, mitte Shakespeare’i teksti. Pole oluline edastada blankvärssi, vaid näidendi ideid, mida pole ajakohasena kõlamiseks sugugi vaja väänata. Noormets on osanud ka loo puhastada kõigest üleliigsest. See on selge nagu destilleeritud vesi, voolab ühe hingetõmbena.

Noormetsa „Othello“ on Jago lugu. Lavastaja sõnastatu kohaselt räägitakse Jagost, inimesest, kes tunneb ennast alandatuna, tajub, et on rohkem väärt, kui temast arvatakse. Just tema oleks kindral Othello pidanud ülendama lipnikust leitnandiks Cassio asemel. See algimpulss on oluline käivitaja. Kui sisimas pole kõik korras, kui inimest miski vaevab, ei saa ta tegutseda maailmarahu nimel.

Jago Cassiost: „Mingi keskpärane matemaatikageenius ja toalahingute teoreetik. Räägitakse, et see vend on aastaid staabikontorites istunud ja võitlemise asemel raamatupidamisega tegelenud.“ Jago oma ülemusest Othellost: „Et õiglus püsiks, pean ma teesklema, et ma armastan ja teenin seda koera. […] Aga sisemiselt pole ma see, kes ma väliselt paistan. […] Ma vihkan seda musta kärnas koera …“. Nutikas lipnik Jago võtab kasutusele kõik vahendid, et oma alanduse eest kätte maksta. Tegevuse käivitudes teatab Jago: „Traditsioone tuleb austada ja kaitsta – muidu laguneb kõik koost. Kõik!“ Ja kõik pudenebki tal lõpuks sõrmede vahelt. Kuidagi iseenesest on etenduse lõpuks Desdemona maalilisel voodil mitu laipa. Jago tundub imestavat, kas see kõik oligi see, mida ta tahtis.

Kehad ja psühholoogia. „Othello“ lavastuses on kõige silmatorkavam näitlejate psühholoogilis-performatiivne mäng. See kohmakas väljend tähendab, et näitlejate psühholoogiline rollijoonis ja nende kehaline väljendus on tavapäratus sümbioosis. Lavastaja ja näitlejad on tekstiga teinud tihedat psühholoogilist analüüsi: vaatajana saan tegelaste igast käitumisnüansist aru, nende äärmuslikud psühholoogilised pursked on põhjendatud, nende siseelu kiire ja hoogne.

Tegelaste psühholoogiat ei näidata aga vaid sõna, kõne ja häälega, lisades heal juhul miimikat, vaid seda väljendatakse intensiivselt kogu kehaga. Muidugi võib väita, et näitlemine tähendabki ju kogu kehaga väljendumist. Kõnealuses „Othellos“ ei ole see aga tavapärane, vaid kehalist olekut on võimendatud, intensiivselt ja mänguliselt. Tööle hakkavad vaataja peegelneuronid – elan intensiivselt kaasa näitlejate kohalolule laval.

Füüsiline intensiivsus ei katke etenduse jooksul hetkekski ning juba esimesest sekundist läheb asi käima. Lavale astuvad Othello (Jim Ashilevi) ja Desdemona (Liis Laigna) ning vaataja pannakse kaasa elama nende kirglikele suudlustele, mida võimendab Taavi Kerikmäe helikujundus, sämplitud armusosinad ja hingeldamine.

Füüsilisi misanstseene jagub rohkesti. Näiteks Jago ja leitnant Cassio joomastseen, kus intrigant Jago (Sten Karpov) kallab lihtsameelse Cassio (Andres Mähar) kõrist jooki alla, et teda kaklema ärgitada ja et ta seeläbi kindral Othello silmis ebasoosingusse langeks. Meeldejääv on ka efektne kolmikmisanstseen, kus Jago on pärast Desdemona räti näppamist kahe naise surve all. Desdemona ja Jago naine Emilia (Ragne Pekarev), tema teenijanna, anuvad, et Jago selgitaks välja Othello armukadeduse põhjuse, teadmata, et just tema on kõikide mahhinatsioonide taga.

Siin tuleb selgelt esile Jago pingeseisund ja laveerimine erisuguste huvide vahel. Sellistes misanstseenides antakse tegelaste psühholoogia edasi ilma tekstita või vähese tekstiga, kasutades eelkõige füüsilist väljendust.

Kuigi Noormetsa „Othellos“ räägitakse eelkõige Jagost ning Sten Karpovi võimas mäng toetab seda, siis lavastuse kontseptsiooni võti on Othello tegelaskujus. Noormets on oma ideid avades öelnud, et kuigi Othello rolli on alati otsitud tüüakamaid, jõulisemaid näitlejaid, siis tänapäeva kindralit ei defineerita üksnes füüsise kaudu, vaid selle järgi, mis on tema silmade taga. Jim Ashilevi Othello kannab prille ning mõjub oma vibaliku ja nõtke kujuga pigem intelligendina Emajõe Ateena ülikoolisammaste vahelt.

Othello kujusse peab mahtuma ääretult palju: kaks äärmust, hea ja kurja poolus. Kahte Othellot eristab vaatuste piir. Esimene, pikem vaatus näitab säravat, hullumiseni armunud Othellot. Ta ei armasta mitte ainult Desdemonat ja kõiki oma alluvaid, vaid kogu maailma. Tõeline päikesepoiss, kuid autoriteediga. Intelligentne, headuse kehastus, keda pole võimalik vihata. Võib-olla just see kontrast tekitabki Jagos võrgupunumise vajaduse. Esimese vaatuse lõpus annab Jago Othellole deemonlikult suud, sisestades talle armukadeduseussi. Othelloga on nüüd kõik.

Teise vaatuse Othello paneb küsima, kuidas kurjus, sõge ja pime viha temasse küll mahub. Ashilevil on Othello puhul tulnud suurepäraselt välja pool rehkendust, teiseks pooleks sünnib küllap mängukordadega enam kindlust. Othello armastatuna on hea üle pika aja laval näha Liis Laignat. Desdemona tegelaskuju ei võimalda just erilist arengukaart, kuid armastatusse kiindunud naise mängib Laigna veenvalt välja.

Jago on Sten Karpovi küllap seni mahukaim, võimalusterohkeim roll, mille iga sekundi täidab näitleja põhjendatud pingega. Sellist energiat ja lavalist kohalolu ning seejuures psühholoogiliselt veenvate käikude esitamist ei näe just sageli. Eks kurjuse sarm ole ikka võluv, kuid siiski on Karpovi deemonlik Jago oma usja, voogava kehakeelega haruldaselt mitmetahuline. Tegelase mitmepalgelisust iseloomustab ka tema lause: „Inimene olgu see, kes ta näib.“ Jago sarmile annab hoogu juurde ka enesekindlus, ja seda vist nii Shakespeare’i kirjutatuna kui ka näitleja enda oma. Cassio: „Jago, sa oled kõige parem mees.“ – Jago, nii muuseas, tapva enesekindlusega: „Nojah.“ Nii Jagot kui ka kogu truppi iseloomustab totaalne mängulust.

Ruum ja heli. Ruumilis-helilise atmosfääri loomine on Noormetsa lavastustes alati suure tähelepanu all. Seekord on lihtne kahetasandiline lavaruum liigendatud mitmekihiliste poolläbipaistvate kardinatega, kust tegelased saavad ilmuda ning vähem ja rohkem välja paista, nagu intriigitsejatele ja pealtkuulajatele kohane.

Kardinaid võib tõlgendada ka kui viidet tõe mitmekihilisusele, suhtelisusele. Üks kiht kangaid tõmmatakse eest ära, kuid sealt ei paista mingit selgust, ees on vaid järgmine kiht samasugust udu. Vanemuise väikese maja saal on seekord teistmoodi valgustatud: publik ei saa istuda päris pimedas, vaid talle langeb sinakas-lillakas värvus. Violetne tähistab, muide, vandenõu ja kättemaksu.

Seekord ei ole Noormets kasutanud ühtegi muusikapala, vaid on kutsunud helikujundajaks Taavi Kerikmäe, kellega ta on varemgi meeldejäävalt koostööd teinud (näiteks „Kajakas“, Endla, 2007). „Othello“ puhul loob Kerikmäe heli osaliselt kohapeal saali tagaosas helipuldi ja arvutitega toimetades. Helid toimivad lavalise atmosfääri võimendajana, tegevuse toetajana ja tegelaste siseelu paljastajana. Helidena on kuulda sahinaid, ohkeid, kõnekatkeid. Heli toetab näiteks Jago ja Cassio joomingustseeni, kus kuuleme pudelite kõlinat ja purunemist. Võitlusstseenide toetusena võimendatakse metalltokkide kõla.

Atmosfääri ühe loojana mõjub helidest eelkõige hingeldamine (ärevus, ähvardav äng). Heli mõjub ka tegelaste siseelu paljastajana, näiteks meenutushetkel, kui Othellot on juba pimestanud armukadedus, kuid helides kuuleb ta Desdemona armusosinaid.

Koer. Vanemuise „Othello“ plakatil on kasutatud hispaania fotokunstniku Miguel Vallinase teost, musta koera šikis mantlis. See on üks mõjuvamaid teatriplakateid, mida näinud olen. Aga miks koer? Tekstis on Othellot koeraks nimetatud 29 korral, kusjuures kaheksal korral mustaks koeraks. Samuti veel kärnas koeraks, verekoeraks, mauri koeraks, marukoeraks, armukadedaks koeraks. Etümoloogiasõnastik annab koera tähenduseks kõnekeelsena „ulakas, üleannetu, ülekäte läinud“. Lõunaeesti „koira“ tähenduseks aga „tige, riivatu inimene“, mis klapib Lõuna-Eesti teatris etenduva „Othelloga“ täpsemini.

Lavastuses pole tegelikult Othello päriselt see, kelleks teda nimetatakse. Nimetamine peegeldab enam nimetajat ennast ehk Jagot. Eks siin ole peidus päevakajalise tõlgenduse võimalused, kuid lavastuses pole neid tõlgendusvõimalusi kuidagi esiplaanile seatud. Vanemuise „Othello“ mõjub ikkagi eelkõige värske psühholoogilise lähenemise ja näitlejate intensiivse kohaloluga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar