Katse ja eksituse piirialal

Lauri Laglel on annet nii arvamusliidrina probleemkohtade edastamiseks kui ka hullu uurija kombel tunnelisse sukeldumiseks.

MADIS KOLK

Teatri NO99 „Päev pärast vaikust“, lavastaja Lauri Lagle, dramaturg Eero Epner, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg ja Lauri Lagle, valguskujundaja Siim Reispass. Mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv. Esietendus 6. V NO99 suures saalis.

Lauri Laglet on tema lavastustes ikka huvitanud vahetud tajud, need jäävväärtused, mis säilivad siis, kui püüame peatada oma aistingute nimetamise ja tõlgendamise. Ka aastataguses Von Krahli teatri „Paradiisis“ (olgugi ta sõnaohtram kui Lagle lavastused enamasti) otsiti seda lõpp-punkti, kus sõna hakkab ennast tühistama ja vaikus saab kõnelda. Tänapäeva mürakeskkonnaga harjunud inimesele ei ole vaikus ilmselt päris ohutugi. Retriidilaagrid on küll moes, kuid seda pidevalt enesele sisendatavat narratiivi, mis meid välise reaalsusega seob ning end identifitseerida aitab, ei saa katkestada järsult. Liigne doos puhast osooni või destilleeritud vett võib panna pea pööritama. Kloostrielu eeldab ka noviitsiaega.

Lavastuse kavalehel kirjeldab Tarmo Soomere teadlasetüüpe. Lavastuse neli tegelast Marika Vaariku, Eva Kolditsa, Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve kehastuses on kindlasti need hullud, kamikaze tüüpi spetsialiseerujad, kes ei tegele niivõrd teaduse propageerimise ja populariseerimisega, vaid on valmis pea ees sukelduma vaikusetunnelisse, teadmata, kas sealt väljudes ollakse jõudnud mõne uue ja inimkonda aitava avastuseni või jäädud ilma hüvedest ja sotsiaalsest positsioonist, mis vahepeal ametikaaslastele osaks saanud. Ent risk on seda väärt.

Tegeldes küll ehedate tajudega on „Päev pärast vaikust“ samavõrd ka irooniliselt metateatraalne. Käsitledes temaatiliselt üht riskantset teadus­ekspeditsiooni peegeldatakse vahendivaliku kaudu ka sellest kõnelemise viise. Laval näeme nii tulemusi, mis tegijatel ilmselt teadlikult planeeritud, kui ka hõredamaid hetki, kus uurija langeb ise omaenda eksperimendi lõksu. Aga lõppude lõpuks on ju seegi väärtuslik tulemus, annab olulist infot.

Üks eksperimendi katseobjekt ongi näitlejatehnika. Neli tegelast otsivad helisid. Nad kaardistavad maastikku, otsides sel moel maardlapaiku. Seejärel uuristatakse šaht, laskutakse sinna ning püütakse helid „purki“. Pärast asutakse saadud andmeid laborivaikuses analüüsima ning eksperimendi käigus tulevad esile ka inimsuhted ja emotsioonid: rõõm, pettumus, pinge- ja rutiinitaluvuse määr.

Vaataja saab osa ekspeditsioonil olijate (Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv) arktilisest argipäevast.

Kulla Laas

Katset viiakse läbi mitu korda. Muutunud ilmaolusid ja muid eksperimendi eeltingimusi etendatakse-kehastatakse paksudes ja paroodilistes toonides. Mängitakse suureks teatrikooli esimese semestri etüüde kujuteldavate esemetega, laperdatakse lehvivi hõlmu tormi käes ning näideldakse füüsikaseadusi ja materjali vastupanu. Kogu eheduse­otsing manatakse esile rõhutatud tinglikkuse abil.

Peale selle, et see kõik on ka lihtsalt esmatasandil naljakas, on ühtlasi tegemist meetodiuuringuga. Liigutakse piirialal, kus ühe või teise lavalise emotsiooni läbielamist katsetatakse nii „teatrikeeles“, tõlkides seda mõnda (või paralleelselt mitmesse erisugusesse) teadaolevasse märgisüsteemi ning kõrvutades ehedat aistingut lavakonventsiooniga, kui püüeldakse ka vahetu kogemuse performatiivset kehastust. Kõrvutatakse ja vastandatakse lavavõtmeid „mina rollis“ ja „mina laval iseendana“, püütakse leida erinevusi ja ühisosa.

Eksperiment, mille korraldab näitetrupp, on efektne ja mõjus: vaatajana saame osa ekspeditsioonil olijate arktilisest argipäevast, näeme nende rõõmu õnnestunud katsest ja tülpimust ennastsalgavast piirsituatsiooni talumisest. Osa lavalisi leide võimaldab äratundmist ja kaasaelamist, osa laseb kaasa naerda, kuid osa peegeldab ka näitlejate endi allajäämist katses püstitatud eesmärgile. Teater NO99 pretendeerib uudsema lavaesteetika importija staatusele. Kohati annab see ehk õiguse ka üleolekule klassikaliste kehastumisvõtete suhtes. Nende võrdlev uurimus laval on põnev ja infotihe, kuid ausa eksperimendi korral, nagu Lauri Lagle lavastus seda vaieldamatult on, paljastub ka piir, kui näitleja tõepoolest mõnest reeglist üle või siis hoopis lati alt läbi astub. Väga täpne on trupi kokkumäng ekspeditsioonigrupi töö alguses: šahti laskumine, helikontakt, andmetöötlus. Toimitakse täies kohalolus, olgugi see kohati absurdne, kuid selles sisaldub kogu toimuva tajumiseks vajalik pidepunkt ning ühtlasi esteetiline hinnang.

Õhtul soojakus uurimistulemusi üle kontrollides pühitsetakse väga sümpaatsel moel analoogtehnoloogia eriomadusi digimaailma kõikevallutanud, kuid kaheldava kvaliteediga keskkonnas. Seisame silmitsi millegi päriselt avastuslikuga, kuid seda märkima pandud rõõmu esitatakse mängitsevate emotsioonide abil. Esimene mõte on taas: paroodia, hullud teadlased ongi oma avastuse otsas natuke lapsikud. Aga ikkagi, kuhu see meid siis katse mõttes välja peaks viima? Kas lavaline lapselik, kuid papist ja üleelusuuruses rõõm à la „Mõmmi ja aabits” ironiseerib emotsioonide või teatrivahendite üle? Kas irooniast kasvab välja uus tunnetustasand, mille konteksti senine uurimus paigutada? Helid on välja kaevatud ja purki püütud, nüüd hakkame uurima, mida inimene selle avastusega peale hakkab? Vaatajana hakkan ootama seda inimfaktorit, mis võiks esile tulla selle pooleldi eufoorilise rampväsinud uurija psühhofüüsise kaudu.

Kuid just sel hetkel lavastaja ja trupp justkui löövad käega, arvavad, et piirjoon on märgistatud, edasine on niigi selge. Tegelikult ei ole: Rasmus Kaljujärve lumeingel mõjub pigem väsimuse kui teadliku esteetilise võttena. Neil tegelastel on nii palju kaalul, et isegi lõpuosas väljendatud frustratsioon („kes valis sinised saapad?“) ei tohiks ise mõjuda väsinuna. Laval seatakse kõrvuti kaks erisugust lavaesteetikat, millest saaks ehitada lausa säriseva maailmavaatelise vastuolu, kuid poolel teel justkui tuntakse, et piisab markeerimisest, küsimus on juba niigi õhku visatud, tühja neist vastustest.

See metateatraalne laboratoorne eksperimendiväli, mille trupp on lavale seadnud, paneb proovile nii lavalisi füüsikaseadusi kui ka katsetajaid endid veel teiseski mõttes kavalalt ja osavalt. Teater NO99 on paljude lavaliste võtete osas pioneer, kõnelgem selles kontekstis siis poliitilisest teatrist või teatri ja etenduskunsti erisuguse tunnetusega lavalisest kohalolust. Märkamatult on laborieksperimentaatorist saanud aga avastuste populariseerija, äärealadel tehtava peavoolu juurutaja. Traatide abil helide loomine, mida hullud geeniused seni keldrivaikuses katsetasid, on NO99 laval saanud riigieelarve toel glamuurse väljundi. Kuid kas imetleme siin avastust või teostust, avangardi või peavoolu?

Veel kord, üks ei ole halvem kui teine, kõigil neil mainitud katsetustel on eluõigus ja eriti väärtuslikuks pean mürarohkes maailmas seda Lauri Lagle siirast tajurännakut, usku, et tõejärgsus ei ole veel lapiku maakera piir. Tahan vaid südamele panna, et nii ausate ja ambitsioonikate taotluste taga on ka eriti kõrged ootused. Teadlane, kes valib oma spetsialiseerumissuuna ning loobub ühiskondlikust populaarsusest, ei saa paraku ka kunagi oma võib-olla hiljem valeks osutunud valiku pärast kibestuda. Laglel on annet nii arvamusliidrina probleemkohtade esiletoomiseks kui ka hullu uurija kombel tunnelisse sukeldumiseks. Tehes mõlemat korraga üks paratamatult kannatab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming