Karuteene ja karu süda

Rakvere teatri suvelavastuses „Maailma parim küla“ rahmeldatakse justkui ägedalt, aga tervik jääb hõredaks, misanstseenid igavalt staatiliseks.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Maailma parim küla“, autor Arto Paasilinna, tõlkija Tauno Vahter, dramaturg Kristiina Jalasto, dramaturg ja lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo, helilooja Rasmus Puur, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, helirežissöörid Elmar Sats ja Teet Kehlmann, maketi lavastaja Karl Sakrits, video autor Jaanus Lekk, videooperaatorid Rakvere reaalgümnaasiumi teatri- ja filmisuuna õpilane Kaur Teiva ja juhendaja Jaanus Lekk, vesinikupommi video režissöör Doris Tääker, liikumisjuht Getter Meresmaa, nukumeister Eve Teras. Mängivad Üllar Saaremäe, Kalju Komissarov, Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Maarika Mesipuu-Veebel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Jaanus Rohumaa, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu ning Viljandi kultuuriakadeemia XI lennu tudengid Grete Jürgenson, Liisu Krass, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Martin Tikk, Tanel Ting ja Mihkel Vendel. Esietendus 19. VI Rakvere Rahvaaias.

Vanaisa Asseri dialoogis pojapoeg Eemeliga tekib metatasand: õpetaja Kalju Komissarov ja õpilane Üllar Saaremäe.

Vanaisa Asseri dialoogis pojapoeg Eemeliga tekib metatasand: õpetaja Kalju Komissarov ja õpilane Üllar Saaremäe.

Alan Proosa

Jaanus Rohumaa lavastus „Maailma parim küla“ paneb kõigepealt südamepõhjast ohkama: taas on üks sõnateatri ja loo jutustamise usku mees jooksnud üle helendava pildi kummardajate leeri. Küllap ongi põhiküsimus, kuidas LED-ekraan looduses lavastustervikut mõjutab ja varjutab, kui sihiteadlikult videopildi vohamine vastandub Arto Paasilinna romaani sõnumile, Ukonjärve terve mõistuse kogukonna looduslähedusele ja toimivale ellujäämise strateegiale. Ei arva, et lavastuse taotlus on autori sõnumit totaalselt pilada, ent karuteene risk ekraanis sisaldub. Pole parata, helklev pilt on võimukam kui elus näitleja. Eriti torkab see silma esimeses vaatuses, hetkedel, kui näitlejad on reaalselt laval ning nad elavplaanis ekraanile projitseeritakse, näiteks Eemeli stseenis ameeriklastega: hoobilt hakkab mängurütm lohisema, aeg laval seiskub, tekib otsustusvõimetus, kas näidatakse kino või siiski teatrit.

Ekraanipilti serveeritakse kogunisti kolmes paradigmas, eelnimetatu ongi neist küsitavaim. Köitvamad on ekstra varem valmis tehtud videostseenid. Kõigepealt Kalju Komissarovi deemonlik ilmumine vana kommunisti Asser Toropaisena, kelle, arvestades tegelase tähendusrikkust, oleks võinud kavalehel nimelisena välja tuua. Siin tekib vanaisa Asseri dialoogis pojapoeg Eemeliga metatasand: õpetaja Komissarov ja õpilane Saaremäe. Pealekauba viibib Asser Kuubal, Che Guevara pildi all – on olemas teatrilooline foto Kalju Komissarovist 1970. aastatel, töökabineti seinal Che Guevara pilt! Vaimuka lühifilmina toimib Eemeli lennusõiduromanss diplomeeritud käitumisspetsialisti Soile-Helinä Tussuraisega, kelle kalkuleeritud mehenoolimist Tiina Mälberg salvavalt karikeerib. Kihvt on vesinikupommi video, kus tõsitaipamatute asjameeste rollis nauditava ülemusliku autoparoodiaga end eksponeerivad Velvo Väli ja Jaanus Rohumaa. Katastroofifilmi pila pakub Helgi Annasti ekraanisoolo Taina emana New Yorgi maailmalõpukaoses.

Kolmas läbiv ekraanimäng on kohapeal sündiv naivistlik nukufilm kirikuküla kerkimisest, seal toimetavatest loomadest ja inimestest: hüva kool Viljandi kultuuriakadeemia XI lennu tudengitele nukujuhtide ja lavameistritena, samuti on jutustaja teksti esitamine noortele vajalik kogemus, nii mõttevaldamise kui ka diktsioonitäpsuse osas.

Tasahaaval hakkab ekraani võim taltuma ja taanduma. Oleks liiga imetabane unistus, et too kolakas lõpuks tiiki uputataks kui maailmalõpujärgses elus sündsusetu värdvärgindus. Kummalisim paradoks ongi, et „Maailma parim küla“ on suvine vabaõhulavastus, aga ekraanikasutus mõjuks teatrisaalis kontsentreeritumalt, sest eluslooduse taandamine kulissiks, kohavaimu eiramine, on üpris arrogantne. Ehkki pidevalt toimetatakse midagi ka looduses, jääb see foon hajusaks, fookusest välja. „Loodus on Issanda kõige suurem ja imelisem pühakoda, eriti just kuiva ilmaga,“ ülistab lavastuses pastor Tuirevi Hillikainen.

Jaanus Rohumaa ja Kristiina Jalasto dramatiseeringus on kohati püüdlikku sündmuste ümberjutustamist, näiteks võinuks kärpida Prantsuse andurplaadid, mille tähendus jääb algteost teadmata arusaamatuks. Sugeneb hetki, kui ihkaks pöörasemat sõgedust, midagi sinnakanti kui Urmas Vadi kirjutatud-lavastatud uljas suveräänses kuuldemängus „Maailma parim küla“ (2009). Seejuures on aga Rohumaa ja Jalasto lavatekstis vaikseid intelligentseid vaimukusi, mida tuleb välja kuulatada. Otsesemalt naerutab publikut ajakajastatud pila 40 000 naispagulase kupatamisest Eestisse. Karu südame siirdamine Eemelile kisubki juba vingeks hulluseks, mille Üllar Saaremäe Eemelina surnust üles tõustes muhedalt suurde plaani mängib – ilmselt oleks Vadi lasknud Eemelil mõnusalt mõmm-mõmm öelda, Saaremäe napp möirgav-urahtav häälitsus mõjus 25. juuni etendusel rafineeritud vallatlemisena.

Eemeli Toropaise roll näib tänamatuim, Paasilinna eepilises romaanis räägib ta väga vähe ja saab ühe infarkti teise kannul. Seega on peaosa, loo alguses 45aastase turske mehe kehastamise usaldamine Üllar Saaremäele arukas valik. Mitte üksnes seetõttu, et Saaremäele on antud and ka näilikus passiivsuses jõuliselt kohal olla ja lugu vedada, teiste arvel soleerimata. Aeglase siserütmiga endassesulgunud soome mees on Saaremäele ühtlasi värskendav ülesanne; Tarvo Sõmer oleks selle rolli varrukast puistanud, seda kinnitab Sõmeri mahlakalt mängitud Severi Horttanainen. Saaremäe lavaelu viited „Suvekooli“ Pojale lisavad kerge muige, napp distantseeritus hoiab näitlejat pingul, pärispuhkemine saabub vana mehena, kes aina aktiivsemalt ringi rühmab. Omapärane ja romaanist lahknev on Eemeli infarktide sõltuvus pühakojast, aga idee jääb hägusaks, läbi komponeerimata. Kui vana Asser on Surmakiriku Fondi kaudu lapselapsele needuse peale pannud, võinuks Kalju Komissarovi tegelasel veel kummitada lasta – kui meister mängus, siis möllaku!

Lavastuses rahmeldatakse justkui ägedalt, aga tervik jääb hõredaks, misan­stseenid igavalt staatiliseks. Puudub läbiv intensiivsus, mis kaasa kisuks. Näitetrupis näikse näitlejad laulvat, nagu nokk loodud, raputavaid üllatusi või ampluaast hälbimisi pole märgata, ent seda laadi näitejuhitöö pole olnud ka eesmärk. Seejuures on tegelased vahvad, kui seirata etteasteid eraldi sketšidena. Tugeva ja rõõmsa panuse annavad mängutahtelised Viljandi tudengid ilmekates kõrvalrollides: Märten Matsu Eemeli kavalasilmse poja Jussina, Karl Robert Saaremäe nõtke ja muretu meelelaadiga somaallasest sepa Josif Nabulah osas, Karl Sakrits muserdatud põllumajanduskonsultandina, Tanel Ting vilunud küünilise bürokraadi Loikkase ning heitunud silmadega usufanaatikuna jt.

Mänguliselt tänuväärsed on eripalgelised ullikesed, Imre Õunapuu reibas ja lihtsameelne õpipoiss Taneli Heikura ning Margus Grosnõi kaks lahedalt karikeeritud tüüpi: linalakk Räyhänsalo ja mustaverd vene polkovnik Lebedev. Väärikalt vananeb Tarmo Tagametsa konstaabel Sulo Naukkarinen. Toomas Suumani suuskleva piiskopi huulilt langeb iga lause aforismipärlina. Peeter Rästa kurbnaljaka religioonifilosoofi boreaalse monoloogi semiootilises mustris kerkib kogu näitelava õndsaks viivuks puulatvade kohale hõljuma.

Naistegelasi on kujutatud komplitseeritumalt ja valdavalt naisi õilistavalt. Tiina Mälbergi joogadiktaator Tussuraisele järgneb kompensatsiooniks majesteetliku Kuninganna väljapeetud roll. Liisa Aibeli velsker Sirja Sorjonen on küll alkohoolik, aga sündinud südamekirurg. Anneli Rahkema vamp Hennast saab ürgema. Natali Lohk pastor Tuirevi Hillikaise osas jääb lavastuslikult ebamäärasemaks, kauniks ja puhtsüdamlikult kogudusest hoolivaks, aga uhkem või isikupärasem kutsumuse vägi selles rollis ei oleks patt. Üks terviklikumaid liine dramatiseeringus ja laval on rahvusringhäälingu telediktori koondamisjärgne muundumine õndsakeseks Lendavaks Ingliks, kes uudiseid õhust püüab – Saara Kadak avab selle metamorfoosi tundlikult, eristudes jantlikust laadist õhulise lürismiga.

Pilku püüab ja hinge läheb Ülle Lichtfeldti Taina Korolainen, kelle lavaelus pole ainsatki sisetegevuseta sekundit: naise kiindumus Eemelisse kasvab elukestvaks armastuseks. Vaimukas on Taina valmisolek laulatuseks, taskust kahmatud mõrsjaloor, kena feministlik finessike pastor Tuirevi paaripanek „kuulutan teid naiseks ja meheks“. Taina rollis aimub isegi Vargamäe Mari traagikat.

Nüansipeen partneritunnetus Ülle Lichtfeldti ja Üllar Saaremäe vahel paneb jälle kord tõdema, et nende kahe koosmängule jäävad seriaalide ja komöödiažanri piirid ahtaks. Teatripublik, teatriajalugu, aga eelkõige nood kaks näitlejat ise, just praeguses eas ja arengujärgus, janunevad partnerlust süvapsühholoogilises dramaatilises duetis – taevas appi, kui kaua lavastajate ja teatrijuhi südametunnistus veel tukastab?!

„Maailma parima küla“ kentsakas sööst muusikaližanrisse, kui Severi reisiaruanne muundub äkki laulu-tantsunumbriks, on atraktiivne, aga ikkagi piinlikkuseni kohatu flirt suveteatripublikuga ega haaku loo mängureeglitega. Õpetlik on võrdlus Eesti Draamateatri soome näitemänguga, Pipsa Lonka „Lauludega halli mere äärest“ Ingomar Vihmari lavastuses, kus muusikalifinaal on sisuline ja liigutavalt absurdne. Küllap annaks „Maailma parimat küla“ etendada rock– või punkmuusikalina, aga see oleks hoopis teine lavastus.

 Jõululaupäev 2023. Rakvere teatrist noornäitlejana tuule tiibadesse saanud maailmakuulus filmitäht on kahe projekti vahelisel puhkepäeval kodumaale käima juhtunud. Rahvaaia kunagises pargis on tiik umbe kasvanud, põlispuud langetatud, üksnes LED-ekraan laiutab vankumatus helenduses. Hollywoodi staar jõllitab ekraani hüpnotiseeritult, tema pilk klaasistub. Eemalt aga seirab teda teatrijuht Üllar Saaremäe, kulmude vahel murekorts, silmanurkades naerukiirestik. Otsekui iseendasse ümiseb Saaremäe mõtlikul madalal häälel Jüri Üdi luuleread: „sa jääd kesk lund ja mina põgenen / ma põgenen ja sina jääd kesk lund / tuisk katab sind ja virvendavat pilti / te näete kevadeni ühte und“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming